Evald Pobul

Allikas: Vikipeedia

Evald Pobul (5. detsember 1915 Tallinn31. märts 1995 Tallinn) oli eesti geofüüsik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Evald Pobul oli raudteelase poeg.[1]

Lõpetas 1934 Tallinna Tehnikumi maamõõtja-kultuurtehniku erialal, 1938–1941 õppis Tallinna Tehnikaülikooli mäeosakonnas, 1941–1944 oli mobiliseeritud Nõukogude armeesse. Lõpetas 1946 (kaugõppes) Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) mäeosakonna, 1951 Eesti NSV TA Geoloogia Instituudis (GI) aspirantuuri, geoloogia-mineraloogiakandidaat (1951, TRÜ), väitekiri "Kesk-Eesti magneetilised anomaaliad ja nende geoloogiline tõlgendamine". Oli 1935–1938 Põllutöökoja maamõõtja, 1938–1941 Tartu Ülikooli geodeesia kateedri abijõud, 1944 Eesti Tööstusprojekti insener, 1944–1947 Eesti NSV Tööstuse Teadusliku Uurimuse Keskinstituudi vaneminsener ja nooremteadur, 1947–1948 Eesti NSV Geoloogia Instituudi geofüüsika sektori nooremteadur, 1952–1964 vanemteadur, 1965–1985 sektori juhataja, ühtlasi pidas 1968–1973 Tartu Riiklikus Ülikoolis geofüüsika loenguid.[1]

1954. aastast oli ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni teaduslik sekretär.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: magnetomeetria – ta kaardistas Eesti ala magnetvälja, uuris kristalse aluskorra ehitust ja geodünaamika probleeme. Oli magnetomeetrilise tugivõrgu ja Eesti territooriumi esimese magnetanomaaliate kaardi (1959) koostajaid. Kasutas magnetanomaaliate kvantitatiivse uurimise meetodit aluskorra reljeefi, struktuuri ja tektooniliste rikkevööndite kindlakstegemisel. Aastast 1965 struktuurigeoloogistel uuringutel rakendatud magnetomeetria, gravimeetria ja elektromeetria meetodite tulemusena valminud struktuurigeoloogilised kaardid täiendasid oluliselt teadmisi aluskorra ehitusest. Uurinud Kaali meteoriidikraatrit geofüüsikaliste meetoditega. Geodünaamikas uurinud geofüüsikaliste väljade ajalise muutumise seoseid maakoore nüüdisliikumistega, paleomagnetismi, paleotektoonika ja seismilise aktiivsusega; oli Eestisse statsionaarse geofüüsikalise vaatlusjaama loomise algatajaid. Mitme geoloogilise teatmeteose ning ENE ja EE tektoonikat, neotektoonikat, geofüüsikat ja geoloogia ajalugu käsitlevate osade autor. Mitmed olulised magnetomeetrilisi ja kartograafilisi andmeid sisaldanud uurimused jäid NSV Liidus kehtinud salastatuse korra tõttu käsikirja. Looduseuurijate Seltsi (LUS) liige. Üle 30 teaduspublikatsiooni.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "О рельефе кристаллического фундамента территории Эстонской ССР" // Тр. ИГ АН ЭССР. VI (1961)
  • "О строении кристаллического фундамента Эстонии по данным геофизики" // Тр. ИГ АН ЭССР. X (1962)
  • "Результаты магнитотеллургических исследований в Эстонии" (kaasautor). // Изв. АН ЭССР. Хим. Геол. (1974) 1
  • "О блоковом строении кристаллического фундамента Эстонии" (kaasautor H. Sildvee). // "Современные движения территории Прибалтики" Tartu, 1975
  • "Геофизика" // История геологических наук в Эстонии. Tallinn, 1986

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Eesti entsüklopeedia" kd 14, lk 375
  • "Eesti geoloogia: biograafiline teatmik". Tallinn, 1995, lk 90
  • "История геологических наук в Эстонии". Tallinn, 1986, lk 324
  • Heinsalu, Ü. "Evald Pobul 70" // Eesti Loodus (1985) 12, lk 817–818
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.