Eva Perón

Allikas: Vikipeedia
Evita color.jpg
Juan ja Eva Perón, 1945

María Eva Duarte de Perón [per'on] (sünninimi María Eva Ibarguren; hüüdnimi Evita; 7. mai 1919 Los Toldos, Argentina26. juuli 1952 Buenos Aires) oli Argentina presidendi Juan Peróni teine abikaasa, kes oli mänginud teisejärgulistes melodraamafilmides ja mängis Radio El Mundo seebiooperites. Eva oli algul Peróni armuke. Nad abiellusid 1945. aastal. Kui Perón oli saanud presidendiks, mängis Eva poliitikas olulist rolli.


Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eva Peróni ema oli vallaline kokk Juana Ibarguren (18941971) ja tema isa oli rantšopidaja Juan Duarte (1872-1926). Neil oli viis last. Eval olid õed Erminda, Elisa, Blanca ja ning vend Juan. Eva isa oli abielus teise naisega ja Juana Ibarguren oli ta armuke.

Juan Duarte oli viljaka mullaga Los Toldosesse saabunud sajandi alguses. Ta oli rentinud põlluharimiseks maad. Tal oli Chivilcoys oma abikaasa Adela d'Huart'iga mitu last. Jõuka ja lugupeetud estancia-omanikuna nimetati konservatiiv Juan Duarte 1908 rahukohtuniku asetäitjaks. Pärast radikaalide võimuletulekut Duarte majanduslik olukord halvenes. Talle pakuti põldude ülevaataja kohta lähedal asuvas Quirogas. Ka Ibargureni perekond kolis sinna. Erminda käis seal esimeses klassis. Et Quiroga ei pakkunud neile loodetud võimalusi, siis nad kolisid Los Toldosesse tagasi. 8. jaanuaril 1926 Juan Duarte hukkus autoõnnetuses Chivilcoys.

Isa matuste kohta on räägitud, et lapsed ja nende ema olid seal tõrjutud. Sugulased väidavad, et kahe perekonna vahel olid südamlikud suhted. Poolõdede ja -vendade ema Eloisa oli selleks ajaks surnud.

Pärast isa surma kujunes äraelamine väga raskeks. Ema, kellel olid jalgadel haavandid, õmbles arsti soovitusi ignoreerides väsimatult Singeri õmblusmasina taga. Elisa töötas postkontoris. Blanca õppis pampade linnas Bragados õpetajaks.


Eva läks algkooli 8-aastaselt. Esimeses ja teises klassis käis ta Los Toldoses. Ta mängis õues, ronis puude otsas, kasvatas siidiusse, mängis peitust ja keksu ning kandis kodus tehtud riideid. Ostetud mänguasju tal ei olnud. Nad mängisid koos Ermindaga. Vend Juan meisterdas neile lohesid ja isegi liikuvate klahvidega klaveri. Ta ehitas neile mängumajasid.

Eva kasvas üles lähedal asuvas Junínis. Tema vaene päritolu võimaldas tal hiljem olla vahelüliks oma abikaasa ja tööliste vahel, olles descamisado 'de 'särgitute', Peróni põhiliste toetajate kaasjuht.

1930 otsustas Juana oma perega kolida paremat õnne otsima lähedal asuvasse linna Juníni, kus Elisa juba elas. Blanca hakkas varsti sealses Püha Südame koolis õpetama. Juan leidis tööd apteegis. Erminda läks keskkooli ja Eva läks kolmandasse klassi.

Lõuna ajal oli perekonnal kolm alalist külalist, kes said aja jooksul perekonnaliikmeteks. Sõjaväeringkonna komandör major Alfredo Arrieta abiellus hiljem Elisaga. Keskkooli (Colegio Nacional) rektor José Alvarez Rodriguez tuli koos oma venna dr Justo José Alvarez Rodriguez, kes hiljem abiellus Blancaga.

Eva hakkas silma paistma luuletuste deklareerimise oskusega. Hiljem ütles ta oma autobiograafias: "Juba väikese tüdrukuna ma tahtsin deklameerida. Ma oleksin nagu tahtnud teistele midagi ütelda, midagi tähtsat, mida ma sügaval südames tundsin." Erminda oli keskkooli teatritrupi liige ning ka Eval lubati osaleda etenduses Arriba Estudiantes. Junínis transleeriti Eva häält esimest korda valjuhääldite kaudu. Kino (ta kogus näitlejate pilte) ja raadio õhutasid Eva soovi näitlejaks saada. 1935. aastal otsustas ta enda jaoks, et temast peab saama näitleja. Teda ahistas perspektiiv saada õpetajaks või teenistujaks nagu õed, sest ta ei talunud vabaduse puudumist.

Selle kohta, kuidas Eva Junínist lahkus, on mitmeid versioone.

Tee tippu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1934. aastal kohtus Eva kuulsa kitarristi ja laulja Agustin Magaldiga, kellega koos läks Buenos Airesesse. Nende kooselu ei kestnud kaua. Viie aasta kestel teenis Eva elatist lauljana ööklubides ja abilisena teatreis. Tal õnnestus saada tööd ka raadios ning teatri kaudu pääses mõnda filmi. Raadioreporterina kohtus Eva 1944. aastal poliitik Juan Peróniga, kelle toel sai tööle Belgrano raadiokompaniisse. Eva ja Juan abiellusid järgmisel aastal. Juan Perón valiti 1946. aastal Argentina presidendiks. Selles oli oma roll ka Eva toel, kes oli oma päritolu tõttu populaarne vaese rahva hulgas. Ka kasutas Eva oskuslikult raadio võimalusi Juan Peróni presidendivalimiste kampaanias.

Presidendi abikaasa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta asutas Eva Peróni Fondi, institutsiooni vaeste abistamiseks (mis ei takistanud tal luksuslikult riietumast), ja asutas Justitsialistliku Partei naisharu. 1949. aastaks oli Evita, nagu rahvas teda sel ajal hellitavalt hüüdma oli hakanud, kõige mõjukam tegelane Argentinas.

Ta oli kaval ja auahne. Tema ümber tekkis suur isikukultus ning varsti olid tema pilt ja nimi igal pool. Hoolimata enda domineerimisest ja poliitilisest võimust ei õõnestanud Evita kunagi oma abikaasa sümboolset rolli. Kuigi Evita kontrollis olulisel määral presidendi tegevust, õigustas ta oma tegusid alati väitega, et neid "inspireerib" või julgustab Peróni tarkus ja kirg. Nende abielu oli sageli pingeline. Neil ei olnud lapsi. See on tekitanud vaidlusi nende suguelu või selle puudumise üle.

Töölised jumaldasid Evitat ning Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda. 1951. aastal püüdis Evita oma võimu ametlikuks teha, taotledes asepresidendi kohta, kuid sõjavägi blokeeris selle katse.

Eva Perón suri 26. juulil 1952 kell 20.25 33-aastaselt emakavähki. Informatsiooni alamsekretariaadi ametlik kommünikee kõlas: "Meie kurb kohus on Vabariigi rahvale teatada, et Rahvuse Vaimne Juht Eva Perón suri kell 8.25 pärast lõunat." Matused toimusid 11. augustil.

Tema keha balsameeriti ning seda eksponeeriti, kuni sõjaväeline riigipööre 1955 tema abikaasa kukutas. Siis viidi see Itaaliasse Milanosse ja maeti maha. 1971 tema surnukeha ekshumeeriti ning viidi lennukiga Hispaaniasse. Tema abikaasa tuli pagendusest presidendina Argentinasse tagasi. Pärast Juan Domingo Peróni surma 1974 toodi Eva surnukeha tagasi Argentinasse ning seda eksponeeriti lühikest aega kõrvuti oma abikaasa surnukehaga. Ta maeti Duarte perekonnahauda Buenos Aireses La Recoleta kalmistul.

Retseptsioon kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema elust ja karjäärist jutustab Andrew Lloyd Webberi muusikal Evita, mis anti 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edule järgnesid lavastused Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl 1979. 1996 valmis filmiversioon. Peaosa mängis Evitas Broadwayl Patti LuPone, Londoni West Endis Elaine Paige ja filmis Madonna. Televisioonis on teda mänginud Faye Dunaway. Eestis mängis Vanemuine Evitat 2002. aastal Tartu Raekoja platsil ning 2009. aastal lavastas Vanemuises Evita Georg Malvius Rootsist, peaosas Maarja-Liis Ilus. 31.jaanuaril 2014.aastal taasesietendus Evita, mille peategelaseks on võluv Evelin Võigemast.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]