Eugen Soonvald
Eugen Soonvald (18. oktoober 1912 Tartu – 16. veebruar 1994 Tallinn) oli eesti mehaanikainsener, pedagoog, ekskavaatorite tootmise algataja Eestis, freesturbakogumismasinate ja maaparandusekskavaatorite peakonstruktor.
Ta lõpetas 1931. aastal Tallinna Reaalkooli,[1] õppis 1934-1936 Tartu Ülikoolis ja lõpetas 1940. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitus- ja mehaanikateaduskonna masinaehituse erialal.[2] Õpetas aastatel 1936–1941 Tartu Ülikoolis ja 1945–1973 TPI-s, olles kuni 1947. aastani assistent, aastatel 1947–1951 dotsent ja masinaehituse kateedri juhataja, 1947–1958 masinaehituse teaduskonna dekaan ning 1958–1968 dotsent ja autotranspordi kateedri juhataja.
Teise maailmasõja ajal töötas Soonvald Uuralis evakuatsioonitöödel, aidates ida poole evakueeritud tootmisettevõtete käivitamisel ning õpetades Sverdlovski ülikoolides ja NSV Liidu Teaduste Akadeemia Uurali filiaalis. Aastatel 1944–1945 täitis ta ENSV põlevkivi- ja keemiatööstuse rahvakomissari asetäitja kohustusi. Õpetades TPI-s, osales ta koos kolleegide ja tootjatega freesturbakogumismasina väljatöötamises, konstrueerimises ja rakendamises, mille eest pälvis ta 1950. aastal Stalini preemia. 1950.–1960. aastate vahetusel täitis ta Tallinna Ekskavaatoritehase Eriprojekteerimisbüroo peainseneri ülesandeid. Alates 1957. aastast toodeti tehases mudelit ETN-142 ja 1960. aastast ETN-171 (mis sai aluseks kõigile tulevastele mudelitele), mille väljatöötamisel osalesid aktiivselt Soonvaldi juhendatud TPI masinaehituse teaduskonna tudengid, mistõttu peetakse Soonvaldi Eesti ekskavaatoriehituse isaks. Aastatel 1973–1988 töötas ta EKE Projektis peaspetsialistina. Tal on mitmeid patente masinaehituse valdkonnas.
Soonvald suri 16. veebruaril 1994 Tallinnas ja ta maeti 22. veebruaril 1994 Rahumäe kalmistule.[3]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Stalini preemia, 1950
- Nõukogude Eesti preemia, 1948, 1949 ja 1970
- Lenini orden, 1961