Estonia kaevandus
Estonia kaevandus on Eesti Energia tütarettevõttele Enefit Kaevandused AS kuuluv 1972. aastal käiku antud Eesti ja ka maailma[1] suurim põlevkivi tootev allmaakaevandus.
Kaevandus asub Ahtme ja Viru kaevandusest lõuna pool, Jõhvist 20 km Tartu suunas Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Väike-Pungerjal.
Estonia kaevanduses kaevandatakse 40–70 meetri sügavuselt. Põlevkivikihi paksus on umbes 2,5 m, kaevanduse kõrgus umbes 5 m.
2010. aasta seisuga oli kaevanduse aastane toodang umbes 5,5 miljonit tonni. Sellise kaevandamismahu puhul jätkub kaevanduses varusid veel umbes 30 aastaks (kokku on aktiivseid varusid umbes 180 miljonit tonni). 2020. aastal oli plaanitav kaevandusmaht vahemikus 3,6–4,9 miljonit tonni[2].
Kaevandus koosneb väga paljudest väikestest ristkülikutest. Põlevkivikihid on Peipsi järve suunas sügavamale kaldu.
Kaevandamissügavuse poolest on Estonia kaevandus põlevkivikaevanduste seas maailmas ainulaadne.
Kaevanduses töötas 2010. aastal umbes 1000 töötajat, kellest umbes 600 olid allmaatöötajad. 2020. aasta seisuga oli kaevanduses tööl umbes 850 töötajat[2].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Estonia kaevanduse projekti koostas Leningradi instituut Giprošaht 1960. aastate algul Eesti Põlevkivi tellimisel. Kaevandust hakati ehitama 1964. aasta sügisel ja ehitus kestis kaheksa aastat. Ehitustööde maksumus oli 50 miljonit rubla. 1972. aastal anti kaevandus käiku tootlikkusega 5,4 mln tonni kaubapõlevkivi aastas. See oli tollal maailma põlevkivikaevandustest suurim.
3. novembril 1988 puhkes Estonia kaevanduses suur tulekahju (Estonia kaevanduse põleng). Tulekolde piiramine ja kustutustööd algasid kolm päeva hiljem. Päästetehnikat kaasati nii tervest Eestist kui ka Nõukogude Liidust (Ukrainast). Põlengu tõttu jäi kaevandamata ligikaudu miljon tonni põlevkivi. Põlengu põhjus on senini teadmata, paljuski kahtlustati toona süütamist.
Eesti iseseisvuse taastamise järel, 8. aprillil 1996 võttis EV Valitsus vastu korralduse, mille alusel kujundati senine riigiettevõte Eesti Põlevkivi ümber aktsiaseltsiks Eesti Põlevkivi.
1997. aastal moodustati aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi 14 tütarettevõtet, kellele Eesti Põlevkivi loovutas oma varad: AS Ahtme Kaevandus, AS Aidu Karjäär, AS Eesti Põlevkivi Ehitus, AS Estonia Kaevandus, AS Kohtla Kaevandus, AS Mäetehnika, AS Narva Karjäär, AS Põlevkivi Kaubandus, AS Põlevkivi Raudtee, AS Sirgala Karjäär, AS Sompa Kaevandus, AS Tammiku Kaevandus, AS Toila Sanatoorium ja AS Viru Kaevandus.
31. augustil 1999 sõlmitud ühinemislepingu kohaselt liitis AS Estonia Kaevandus endaga aktsiaseltsi Sompa Kaevanduse. AS Estonia Kaevandus nimetati septembris 2002 ümber Põlevkivi Kaevandamise aktsiaseltsiks.
Keskkonnaamet pikendas 2019. aastal vastavalt Enefit Kaevandused taotlusele Estonia kaevanduse kaevuluba 2049. aastani. Samuti suurendati lubatud põlevkivi kaevandamise mahtu 8,2–10 mln tonnini aastas.[3]
2019. aastal pandi kaevanduses tööle esimene robot, millega tehakse mõõdistustöid vanades kamberplokkides, kuhu inimestel on ohtlik minna. Sellega uuriti maa-aluste tervikute seisukorda.[4]
Pärast kaevanduse sulgemist plaanitakse Estonia kaevanduse territooriumil toota elektrienergiat. 2020. aastal oli plaanitud avada päikeseelektrijaam ja pumphüdroelektrijaam.[5] Hiljem on täpsustatud, et 3 MW võimsusega päikesepark valmiks 2024. aastal.[6]
Keskkonnamõjud ja looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Estonia kaevandus juhib oma väljapumbatavad veed läbi läänepoolsete Kurtna järvede, häirides järvede looduslikku koostist rohkete sulfaadilisanditega. Kaevandusvete eemaldamiseks kasutatakse ka Milloja ja Rannapungerja jõge, mis suubub Peipsi järve.
Kaevandustest eemaldatava vee tõttu jäävad kuivaks ka kohalikud madalamad kaevud. Seetõttu võetakse meetmeid kohalike elanike varustamiseks majapidamiseks vajaliku veega. Karjäärialadel segi pööratud pinnasekihid soodustavad pinnavee kiiret nõrgumist põhjavette, läbimata korrapärast looduslikku filtreerimist.
Kui Estonia kaevandus hakkas Mäetaguse vallas lähenema Selisoole, on see sellest peale kuivama hakanud. Esimesed kaevandusepoolsed laukad on peaaegu kinni kasvanud. Laugaste rohkusega silma paistev Selisoo raba on Muraka soostiku idapoolseim lahustükk. Maakonnaplaneeringus kajastati raba just kaevanduse mäeeraldises olemise tõttu probleemalana. Detsembris 2003 andis Keskkonnaministeerium Põlevkivi Kaevandamise ASile sinna kaeveloa. 2015. aasta lõpus loodi Mäetaguse vallas Selisoo looduskaitseala, mis välistab sellesuunalise laienemise ja võtab enda alla ka 250 hektarit Estonia kaevanduse mäeeraldise piires olevat maad, kust oli kavas kaevandada üle kaheksa miljoni tonni põlevkivi.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Postimees: Eesti Energia võib ajutiselt kaotada Estonia mäe kaevandusloa (vaadatud 18. jaanuaril 2016)
- ↑ 2,0 2,1 "Estonia kaevandus koondab tootmise ühte tiiba" ERR, 1. juuni 2020
- ↑ Шахте "Эстония" продлили разрешение на добычу сланца на 30 лет Деловые ведомости 01.02.2019
- ↑ "Estonia kaevandus "palkas" esimese roboti" Põhjarannik, 21. veebruar 2019
- ↑ Keskkonnaamet pikendas Estonia kaevanduse kaeveluba ERR.ee, 31.01.2019
- ↑ "Eesti Energia plaanib aherainest ehitatud konstruktsioonidele päikeseparke" ERR, 23. jaanuar 2023
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Estonia kaevandus, geoloogia.info