Esindusõigus
Esindusõigus (ingl k right of representation) on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.[1]
Esindusõigust reguleerib Eestis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi: TsÜS) § 117 lg 1. Esindusõigus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel tema jaoks tehinguid. Seega on esindusõigus õiguste kogum, mis määratleb, milliseid tehinguid saab esindaja esindatava nimel kehtivalt teha.[2]
Esindusõiguse aluseks võib olla kas tehing (esindatava volitus) või seadus (seadusest tulenev esindusõigus) (TsÜS § 117 lg 2).
Esindusõiguse tekkimine ja liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Volitus[muuda | muuda lähteteksti]
Tehingu alusel tekkinud esindusõigust nimetatakse volituseks. Volituse annab esindaja, kui ta teeb vastavasisulise tehingu (TsÜS § 117 lg 2). Volikiri on kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokument, mis sisaldab esindatava tahteavaldust anda esindajale volitus ja seda, mille kohta volitus käib (TsÜS § 125 lg 5 esimene lause). Volikirja väljaandmise eesmärk on luua tõend volituse andmise ja sisu kohta.[3]
Volituse andmine[muuda | muuda lähteteksti]
Volituse andmine on esindaja ühepoolne tehing ning selleks on vajalik esindatava tahteavaldus, millega esindatav kinnitab oma tahet anda esindajaks nimetatud isikule õigus teha tema nimel tehinguid nii, et need hakkaksid kehtima esindatava suhtes. Volituse saab anda kas esindajale (nn sisemine volitus); isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse (nn väline volitus); või avalikkusele (TsÜS § 118 lg 1).[4]
Esindatava tahteavaldus võib olla kas otsene või kaudne (TsÜS § 68 lg-d 2 ja 3). Otsese tahteavaldusega antud volituse puhul väljendab esindatav sõnaselgelt tahet anda esindatavale volitus. Kaudne tahteavaldus väljendub esindatava teos,millest võib järeldada volituse andmise tahet, näiteks kui ettevõtja saadab esindaja läbirääkimistele. Seaduses sätestatud juhtudel võib volitus tekkida ka vaikimise või tegevusetuse (TsÜS § 68 lg 4) tagajärjel.[3]
Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud vorminõue, peab ka tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis (TsÜS § 118 lg 3). Vorminõude järgimata jätmisel on nii volitus kui ka selle alusel tehtud tehingud tühised (TsÜS§ 83 lg 1). Kui volitus on antud erinevate tehingute tegemiseks, millest mõnede suhtes kehtib seadusest tulenev vorminõue, tuleb juhul, kui volitus ei ole antud samas vormis, eeldada, et volitus ei ole vorminõude rikkumise tõttu tervikuna tühine, vaid kehtib edasi tehingute suhtes, mille tegemiseks ei ole vajalik vorminõuete täitmine (TsÜS § 85).[3]
Volituse tekkimine seaduse alusel[muuda | muuda lähteteksti]
Erandina võib volitus seaduses sätestatud juhtudel tekkida ka ilma, et esindatav teeks volitust andva tehingu. Sellisel viisil tekkivat volitust nimetatakse õigusnäivuse põhimõtetel tekkivaks volituseks. Sellised erandlikud volituse tekkimise juhud on seotud kõige üldisemalt olukordadega, kus esindatava teod või tegevusetus jätavad mõistlikule kolmandale isikule mulje volituse andmisest. Nii saavad volitused tekkida õigusnäivuse alusel näiteks järgmiste seaduste paragrahvidest: TsÜS-i § 118 lg 2 ja § 121 lg 2; VÕS-i § 671 lg 1 ja § 677 lg l; ning AÕS-i § 71 lg 4.[5]
Seadusjärgne esindusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Seadusjärgne esindusõigus tekib seaduse alusel ning seda omavat isikut nimetatakse seaduslikuks esindajaks. Kuna sellise esindusõiguse tekkimise eeldused tulenevad seadusest, siis ei sõltu need üldjuhul esindatava tahtest ega soovist anda esindajale enda esindamiseks esindusõigus. Seadusjärgse esindusõiguse tekkimine võib olla automaatne (nt vanemate seadusjärgse esindusõiguse tekkimine sündinud lapse suhtes), sageli võib esindusõiguse tekkimise eelduseks olla teatava tehingu tegemine (nt isiku valimine juhatuse liikmeks) või kohtulahendi jõustumine (nt piiratud teovõimega isikule eestkostja määramine). Seadusjärgse esindaja esindusõigus tekib automaatselt, kui omandatakseseadusjärgse esindaja staatus.[6]
Esindusõiguse sisu ja ulatus[muuda | muuda lähteteksti]
Esindusõiguse sisu ja ulatuse tähendus[muuda | muuda lähteteksti]
Esindusõiguse sisust ja ulatusest sõltub, milliseid tehinguid ja millistel tingimustel saab esindaja esindatava nimel teha. Tehing kehtib esindatava suhtes ning tekitab talle õigusi ja kohustusi, kui esindaja teeb selle esindusõiguse piires. Esindusõiguse piiride ületamise korral tegutseb esindaja esindusõiguseta esindajana ning tema poolt tehtud tehingud ei kehti esindatava suhtes.[7]
Volituse sisu ja ulatus[muuda | muuda lähteteksti]
Volituse sisu ja ulatuse määrab vastava tehingu alusel esindatav. Erandina võib volituse ulatuse määrata ka seadus.[7] Volitust tõlgendatakse nii, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS § 120 lg 2). Seega tuleb esindatava tahteavalduse tõlgendamisel esmalt arvestada, kas tahteavaldus tehti kindlale isikule või mitte, ning seejuures eristada asjaolu, kas tahteavalduse saaja tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.[8]
Volitus võidakse anda konkreetse tehingu ühekordseks tegemiseks (üksikvolitus) või teatud liiki tehingute tegemiseks tulevikus (liigivolitus). Eraldi volituse alaliigiks on ka nn üldvolitus ehk volitus, mille sisuks on kõikide võimalike tehingute tegemine esindatava nimel. Volitus võidakse anda tähtajatult, sageli piiratakse aga volituse kehtivus siiski tähtajaga (TsÜS § 125 lg 2 p 3). Üksikvolitus lõpeb selle esemeks oleva tehingu tegemisel (TsÜS § 125 lg 2 p 1).[7]
Seadusjärgse esindusõiguse ulatus[muuda | muuda lähteteksti]
Seadusjärgse esinduse puhul määratakse esindusõiguse ulatus seadusega (TsÜS § 120 lg 1). Seadusliku esindaja esindusõiguse ulatuse kindlakstegemiseks tuleb seega tõlgendada õigusnorme, mis näevad ette esindusõiguse tekkimise ning ulatuse.[9]
Esindusõiguse lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]
Volituse lõppemise alused[muuda | muuda lähteteksti]
Volituse lõppemise alused on sätestatud eelkõige TsÜS-i § 125 lg-s 2, samuti ka lg-tes 3 ja 4, ning need võib jagada kahte gruppi:
1) volituse lõppemise alus on seotud esindatava ja esindaja tegevusega;
2) muud volituse lõppemise alused, nagu esindatava või esindaja surm, täieliku teovõime kaotus või pankrot.
Volituse lõppemine toob kaasa sellest tuleneva esindusõiguse lõppemise.[10]
Seadusjärgse esindusõiguse lõppemise alused[muuda | muuda lähteteksti]
Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alustel ja korras (TsÜS § 125 lg 1). Seadusjärgne esindusõigus on sageli tekkinud tähtajalise suhte alusel ning lõpeb automaatselt, kui vastav tähtaeg möödub. Näiteks juriidilise isiku juhatuse liikme puhul lõpeb isiku juhatuse liikme staatus ning sellega kaasnev esindusõigus siis, kui juhatuse liikme ametiaeg saab täis. Vanema seadusjärgne lapse esindamise õigus lõpeb lapse täisealiseks saamisel.[11]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I, 23.05.2020, 4.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Varul, P. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2010, lk 351.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 191.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 191–192.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 194.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 196.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 197.
- ↑ Prosa, M. Aktsiaseltsi üldkoosolekul osalemine esindaja kaudu. Magistritöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskonna eraõiguse osakond, 2018, lk 19–20.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 200.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 202.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K., Varul, P. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2012, lk 205.