Sileesia sõjad

Sileesia sõjad (saksa Schlesische Kriege) viitavad kolmele konfliktile Preisi kuningriigi ja Austria Habsburgide monarhia vahel Sileesia ja Kladsko krahvkonna kontrolli pärast aastatel 1740–1763. Esimene (1740–1742) ja Teine Sileesia sõda (1744–1745) tähistavad Preisimaa kampaaniaid suuremas Austria pärilussõjas, samas Kolmas Sileesia sõda on tuntud ka osana Seitsmeaastasest sõjast (1756–1763).

Sõjad lõppesid lõpuks Sileesia liidendamisega Preisimaaga, ja Austria tunnustas seda. See kuulutas ette suuremat võitlust kontrolli eest saksakeelse rahvastiku üle, mis kulmineerus Austria-Preisi sõjaga aastal 1866.

Esimene Sileesia sõda

Taust

Esimene Sileesia sõda algas ja seda vaadatakse üldiselt suurema Austria pärilussõja kontekstis. See võlgneb oma juured 1713. aasta 19. aprilli pragmaatilisele sanktsioonile, millega Habsburgist keiser Karl VI otsustas keiserliku pärimise korra, nagu oli sätestatud tema testamendis, vastavalt tema tütarde eesõigusele tema (selleks ajaks surnud) vanema venna Joseph I tütarde ees. See osutus ettenägelikuks: mais 1717 sündis keisri vanem tütar ja pärast keisri surma aastal 1740 päris ta nõuetekohaselt kui Austria ertshertsoginna, samuti Böömimaa ja Ungari troonid Habsburgide monarhia koosseisus kui kuninganna Maria Theresia.

Keisri eluajal Pragmaatilist sanktsiooni keisririigi osariikide poolt üldiselt tunnistati; kuid pärast tema surma vaidlustati see kohe nii Hohenzollernite võsu Friedrich II, kes oli just saanud Preisimaa kuningaks, kui ka Wittelsbachist Baieri kuurvürsti Karl Albrechti poolt. Kui Karl alustas keisritrooni ja Habsburgide territooriumide nõudmisega, taotles kuningas Friedrich II Sileesia annekteerimist, mis oli Böömimaa kroonimaa aastast 1526.

Friedrich põhjendas oma nõudmisi 1537. aasta pärimislepinguga Sileesia Legnica hertsogi Fryderyk II ja Hohenzollernist Brandenburgi kuurvürsti Joachim II vahel, millega Sileesia hertsogkonnad Legnica, Wołów ja Brzeg pidid Sileesia Piastide hääbudes minema Brandenburgi margile. Böömimaa kuningas Ferdinand, teadlik Hohenzollernite ambitsioonidest, lükkas lepingu kohe tagasi; sellest hoolimata tõstatas Brandenburgi "Suur kuurvürst" Friedrich Wilhelm aastal 1675, kui Legnica hertsogi Jerzy Wilhelmi surmaga Piastid lõplikult välja surid, nõude vürstkondadele. Sel korral ei tehtud katset neid vanu lepingusätteid ellu viia, ja kui 1685. aasta Potsdami ediktiga asus kuurvürst liitu Habsburgist keisri Leopold I-ga, oli ta sunnitud tühistama nõuded Sileesia Świebodzini (Schwiebus) eksklaavi ja maksude säilitamise eest. Siiski, pärast Friedrich Wilhelmi poja ja pärija, Brandenburgi kuurvürsti Friedrich III esiletõusu, jõustas keiser aastal 1695 Świebodzini tagastamise, mis oli antud isiklikult Friedrich Wilhelmile väidetavalt vaid eluajaks. Raevunud Friedrich III rõhutas omakorda taas sajanditevanuseid Brandenburgi nõudeid Sileesia Piastide pärandile.

45 aastat hiljem moodustati ulatuslik liit Preisimaa äsja kinnitatud nõuete toetuseks Sileesia üle. Kuningas Friedrich II-t toetasid Baieri, Saksimaa ja Kölni kuurvürstkonnad, samuti Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi ja Napoli kuningriigid koos mitme väiksema Euroopa riigiga. Ühine eesmärk liidu sees oli Habsburgide monarhia ja selle domineeriva mõju teiste Saksa riikide üle hävitamine või vähemalt nõrgestamine. Habsburge toetas Venemaa Keisririik koos mereriikide Hollandi ja Suurbritanniaga (personaalunioonis Hannoveri kuurvürstkonnaga), kelle imperialistlikud püüdlused väljaspool Euroopat kallutasid neid 18. sajandi Euroopa sõdades alati ühinema prantslastevastase poolega. Britanniat ja Austriat sidus Inglise-Austria liit aastast 1731.

Kampaania

8. novembril 1740 korraldas kuningas Friedrich II Preisi armee mobilisatsiooni. Vastavalt tema rünnakuplaanile pidid kaks korpust alistama väikese Austria jalaväerügemendi ja hõivama kõik Sileesia maad. 11. detsembril edastas ta Austriale ultimaatumi, nõudes Sileesia üleandmist. Omalt poolt lubas ta Pragmaatilise sanktsiooni tunnistamist ja Brandenburgi kuurvürstina keisri valimisel hääle andmist Maria Theresia abikaasale, Lotringi hertsogile Franzile. Ootamata ära Austria vastust, marssis ta umbes 27 000-mehelise armeega viis päeva hiljem Sileesiasse, saades protestantliku rahvastiku tervituse osaliseks.

Pärast kahekuulist kampaaniat okupeerisid Preisimaa väed kogu Sileesia, ainult väikesed Austria garnisonid säilisid Głogówi, Brzegi ja Nysa kindlustes. Olles aastal 1741 talvekorterid maha jätnud, alustasid Preisi väed oma kevadkampaaniat: 9. märtsil võttis Anhalt-Dessau vürst Leopold II Głogówi tormijooksuga. Ülejäänud Austria väed kogunesid Brzegi lähistele Wilhelm Reinhard von Neippergi juhtimise alla, kus preislased neid Friedrichi Generalfeldmarschall Kurt Christoph von Schwerini juhtimisel Mollwitzi lahingus 10. aprillil võitsid. Sileesia pealinn Wrocław (Breslau) hõivati 10. augustil, esimene vaherahu sõlmiti 9. oktoobril.

Pärast Saksi, Baieri ja Prantsuse liitlaste tormijooksu Prahale novembris mobiliseeris Friedrich oma huvide kaitseks taas väed ja korraldas Böömimaal ja Määrimaal samuti kampaaniaid, hõivates 26. detsembril Olomouci. 1742. aasta kevadel lõpetas Preisimaa võit Chotusice lahingus 17. mail lõpuks Esimese Sileesia sõja. Esialgse Wrocławi rahuga, mida kinnitas Berliini rahu 28. juulil 1742, loovutati lõviosa Sileesiast ja Böömimaa Kladsko krahvkond Preisimaale ja hiljem moodustati neist Sileesia provints. Vaid Ülem-Sileesia lõunaosa (Cieszyni, Krnovi ja Opava hertsogkonnad) jäi Habsburgide kontrolli alla, hiljem kutsuti Austria Sileesiaks.

Teine Sileesia sõda

Preisimaa rünnak Hohenfriedebergi lahingu ajal

 Pikemalt artiklis Austria pärilussõda

Teine Sileesia sõda leidis aset aastatel 1744–1745. Austerlased olid Mollwitzi lahingus kaotanud Sileesia Preisimaale. Nüüd tegid austerlased välimarssal Otto Ferdinand von Abensperg und Trauni juhtimisel katse taastada kontroll Sileesia üle. Preislasi juhtis taas kuningas Friedrich Suur, kes jätkas oma isa vallutuspoliitikat.

Hohenfriedebergi lahing 4. juunil 1745 võideldi reas eraldi lahingutes, kus iga Preisimaa armee osa võitles oma koordineerimata lahingus. Kuna saksid ja austerlased ei suutnud lahingu ajal teineteist toetada, andsid nad preislastele aega parandada oma taktikalisi vigu ja võtta võit, mis oli küllalt tähtis, et anda lahingule ühe Saksamaa suurima marsi nimi. Pärast Preisimaa võitu ei jälitanud Friedrich vastaste armeesid.

Soori lahingus 29. septembril 1745 seisid Friedrichi preislased silmitsi Karl Alexander von Lothringeni juhitava 39 000-mehelise Austria armeega. Friedrich püüdis Karlilt võtta Graner-Koppet, kus preislased kohtasid suurtükituld. Preislased võitsid pärast ägedat võitlust lahingu, mis sisaldas rida rünnakuid ja lähivõitlust.

Sel ajal, kui Friedrich oli kindel, et sõda oli läbi, ei loobunud keisrinna Maria Theresia nõudmistest Sileesiale. Ta muutus üha kindlameelsemaks näidata Preisimaale relva jõul tema õige koht kätte. Taotledes rahu Prantsusmaa ja Venemaaga, lootis ta lüüa Preisimaad ja taastada kontrolli Sileesia üle. Friedrich sai teada käikudest taastada kontroll ja vastas ennetava rünnakuga. See sai tuntuks kui Kesselsdorfi lahing, mille tegelikult võitis Preisimaa kindral, Anhalt-Dessau vürst Leopold; austerlasi juhtis Friedrich August Rutowski.

Dresdeni rahu sõlmimine 25. detsembril 1745 lõpetas Teise Sileesia sõja Austria, Saksimaa ja Preisimaa vahel. Maria Theresia tunnistas Friedrich Suure ülemvõimu Sileesias, Preisimaa omakorda tunnistas Franzi Saksa-Rooma keisriks.

Kolmas Sileesia sõda

See oli üleeuroopalise Seitsmeaastase sõja osa; Austria püüdis taas kord Sileesiat tagasi võtta (teist korda). Inglise-Austria liidu lagunemine aastal 1756 tähendas, et Britannia oli pooli vahetanud ja toetas selles sõjas Preisimaad oma endiste liitlaste austerlaste vastu.

Pärast 1761.–1762. aasta lahinguid läks Vene ja Austria vägedel hästi. Jaanuaris 1763 jäeti Austria äkitselt oma liitlase poolt maha, kui troonile sai Peeter III, kes kutsus oma armee Berliinist ja Pommerist pärast keisrinna Jelizaveta Petrovna surma tagasi (suri 5. jaanuaril 1762).

Kui Peeter ise järgmisel suvel mõrvati ning Katariina Suur sai tema järglaseks ja pidi taastama Venemaa osaluse liidus, sõlmiti laiema sõja juba toimuvatel rahukõnelustel veebruaris 1763 rahu – ning Austria kahjuks vahendas Peeter kokkuleppe Preisimaa ja Rootsi vahel, võimaldades Friedrich II vägedel koonduda ning Preisimaa nõudmisi kindlustada jaanuaris ja veebruaris. Kõik need sündmused olid Austria huvide vastu. Järelikult kinnitati Hubertusburgi rahuga Preisimaale Sileesia valdused.

Vaata ka

• Sõjad ja lahingud Preisimaa osalusel