Ernst Thälmann

Allikas: Vikipeedia
Ernst Thälmann (1932)

Ernst Johannes Fritz Thälmann (16. aprill 1886 Hamburg18. august 1944 Buchenwald) oli Saksa poliitik (kommunist).

Ernst Thälmann astus 1917. aastal Saksamaa Sõltumatu Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeks ja 1920. aastal Saksamaa Kommunistliku Partei liikmeks, 1921. aastast SKP Hamburgi organisatsiooni esimees, Hamburgi liidumaa parlamendi liige, III Ülemaailmse Kommunistliku Internatsionaali kongressi delegaat Moskvas.

1923. aasta oktoobris organiseeris Thälmann riigipöördekatset Saksamaal Hamburgis, 1924. aastast oli ta Saksamaa KP Keskkomitee liige. Veebruaris 1925 sai temast SKP esimees, kuu aega hiljem, 29. märtsil 1925 oli ta Saksamaa presidendikandivalimiste kandidaat. Esimeses voorus jäi ta Karl Jarresi (Saksa Rahvapartei), Otto Brauni (SPD) ja Wilhelm Marxi (Keskpartei) järel neljandaks 1 871 815 häälega (7%), kuu aega hiljem, 26. aprillil toimunud teises voorus Jarres loobus Paul von Hindenburgi kasuks, Braun loobus ja SPD toetas Marxi. Valimised võitis Hindenburg, Thälmann tuli 1 931 151 häälega (6.4%) kolmandaks.

1928. aasta valimiste ajal riisus SKP keskkomitee liige John Wittorf, kes oli Thälmanni hea sõber, SKP valimisfondist 1500–3000 Reichsmarka. Thälmann teadis sellest, kuid varjas seda. Kui 26. septembril 1928 jõudis teave pressi, visati Wittorf koos veel kolme liikmega parteist välja ning Thälmann kõrvaldati parteijuhi kohalt.

Jossif Stalin ise aga toetas Thälmanni, kuna ta sai Thälmanni peale loota, et too partei parempoolse ja mõõduka vasakpoolse tiiva puhastaks. Seepeale saatis Stalin Vjatšeslav Molotovile 1. oktoobril telegrammi, milles tunnistas, et Thälmann oli teinud suure vea, kuid kaitses tema motiive, et ta olevat tahtnud säästa parteid suurest skandaalist. 6. oktoobril avaldas Komintern Thälmannile "täielikku poliitilist usaldust", millega SKP 26. septembri otsus tühistati. 20. oktoobril taastas keskkomitee Thälmanni parteijuhiks, parempoolse ja mõõduka vasakpoolse tiibade liikmed heideti parteist välja, partei muutus nüüd stalinistlikuks.

Thälmanni juhtimisel kerkis SKP peavaenlaseks Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, keda nimetati "sotsiaalfašistideks". Natse samas ohuks ei peetud, nendega oldi valmis mõneti ka koostööd tegema. Thälmann lootiski, et "Peale Hitlerit tuleb meie kord!" („Nach Hitler sind wir an der Reihe“), arvates, et ühisrinnet natside vastu pole vaja ja et töölised näevad, et natsidel erinevatelt kommunistidest ei ole lahendusi Saksamaa probleemidele.

13. märtsil 1932 kandideeris Thälmann uuesti presidendiks. SKP valimisloosung oli "Hääl Hindenburgi poolt on hääl Hitleri poolt, hääl Hitleri poolt on hääl sõja poolt". Esimeses voorus tuli Thälmann Hindenburgi ja Hitleri järel 4 938 341 häälega (13.2%) kolmandaks, Hindenburg jäi napilt ilma absoluutenamusest. Teises voorus saavutas Hindenburg 53% absoluutenamuse, Thälmanni sai vaid 3 706 759 häält (10.2%).

Peale Hitleri võimuletulekut jaanuaris 1933 kavandas Thälmann üldstreiki koos SPDga, mis aga teoks ei saanud.

3. märtsil 1933 Ernst Thälmann vahistati ning viibis Saksamaa kinnipidamiskohtades (Moabiti vangla). Hiljem selgus, et peale Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist, kui Thälmanni vabastamine muutus võimalikumaks, oli Thälmanni parteisisene rivaal, hilisem Saksa Demokraatliku Vabariigi peasekretär Walter Ulbricht ignoreerinud mitmeid abipalveid Thälmanni perelt, jättes Thälmanni vanglasse, samal ajal kui paljud Thälmanni tuttavad Saksa kommunistid hukati Stalini vangilaagrites.

Augustis 1944 viidi Thälmann Buchenwaldi koonduslaagrisse, kus ta hukati mahalaskmise läbi ning ta laip kremeeriti.