Ernst Röhm

Allikas: Vikipeedia
Ernst Röhm SA mundris.

Ernst Julius Günther Röhm (28. november 18872. juuli 1934) oli Saksamaa sõjaväelane ja poliitik. Üks paramilitaarse Sturmabteilungi (SA) asutajatest ja hilisem juht. 1934 pikkade nugade ööl tapeti Adolf Hitleri käsul kui poliitiline rivaal.

Ernst Röhm sündis Münchenis 28. novembril 1887 ja tal oli üks vanem vend ning õde. Röhmi isa oli raudteeametnik ning tuntud karmi mehena. Kuigi perel puudusid sõjaväelised, traditsioonid astus Ernst Röhm 23. juunil 1906 Ingolstadtis Kuninglikku Baieri 10. jalaväerügementi. Esimese maailmasõja puhkedes augustis 1914 oli ta sama rügemendi esimese pataljoni adjutant. Septembris 1914 sai Chanot' metsas Lorraine'i provintsis tõsise näohaava, millest talle jäi kogu eluks arm. Aprillis 1915 edutati esimeseks leitnandiks. 20. juunil 1916 autasustati Raudristi esimese klassiga. Kolm päeva hiljem 23. juunil 1916 Verduni lahingu ajal sai tõsise rinnahaava. Ülejäänud sõjaaja veetis ta staabiohvitserina Prantsusmaal ja Rumeenias. Aprillis 1917 ülendati kapteniks. Oktoobris 1918 haigestus hispaania grippi ja arvati, et ta sureb, kuid pärast pikka paranemist tervenes ta täielikult. 11. novembril 1918 sõlmitud relvarahu järel jätkas ta oma karjääri adjutandina Reichswehris. Ta oli üks vanemaid liikmeid 1919 aprillis formeeritud Franz Ritter von Epp'i Baieri korpuses. Mais 1919 aitas Ritter von Epp maha suruda ülestõusu Münchenis ja lõpetada Baieri Nõukogude vabariigi eksistentsi. 1919 ühines Saksamaa tööliste parteiga, millest hiljem kujunes Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Seal kohtus Adolf Hitleriga ning neist said sõbrad ja liitlased.

9. novembril 1923 osales Müncheni õlleputšis. Pärast putši läbikukkumist ta arreteeriti ning viidi Stadelheimi vanglasse. Seal vanglas olles arvati ta novembris 1923 tema oma sooviavalduse põhjal Reishwehrist välja. Veebruaris 1924 süüdistatuna riigireetmises mõisteti talle 1 aasta ja kolme kuu pikkune vanglakaristus, kuid seda ei pööratud täitmisele. Ka teistele õlleputsi osalistele mõisteti vanglakaristused, sealhulgas Hitlerile 5 aastat, millest viimane reaalselt kandis ära vaid 9 kuud.

Aprillis 1924 valiti Natsionaalsotsialistliku Vabaduspartei liikmena Reichstagi. Reichtagi valmistel 1925 partei kohtade arv langes tunduvalt ning Ernst Röhm ei osutunud enam valituks. Parlamendis olnud aasta jooksul esines ta vaid ühe kõnega, milles nõudis kolonellleitnant Kriebeli vabastamist Landsbergi vanglast. 1924 aprillis aitas luua Frantbanni, mis oli legaalne alternatiiv ebaseaduslikuks kuulutatud SA asemel. Samuti sai Landsbergi vanglas olevalt Hitlerilt vabad käed SA arendamiseks. 1925. aprillis tegi Hitlerile ja Ludendorfile ettepaneku viia 30000 meheline Frantbann SA koosseisu, kuid see lükati tagasi, pärast mida loobus kõikidest sõjalistest ja poliitilistest kohtadest ning tõmbus tagasi avalikust elust. 1928 võttis vastu Boliivia ettepaneku hakata Boliivia armee nõustajaks. Ta sai kolonelleitnandi auastme ning asus tööle pärast poole aasta pikkust kohanemist ja keeleõpet. 1930 toimunud Boliivia mässu ajal põgenes Saksamaa saatkonda. Pärast Saksamaal 1930. aasta septembris toimunud valimisi sai telefonikõne Hitlerilt ning naasis Saksamaale. Alates jaanuarist 1931 oli SA staabiülem.

1931 avaldasid mitmed Saksamaa suuremad lehed artikleid Röhmi homoseksuaalsusest. Kuna Hitler ja Röhm olid sellel ajal väga lähedased liitlased tekitas see kuulujutte ja arvamusi, et ka Hitler on homoseksuaalsete kalduvustega.

Kui Hitler tõusis Saksamaa kantsleriks nimetati Röhm 1. detsembril 1933 portfellita ministriks, kuid nende suhted hakkasid jahenema. Selle põhjustas eelkõige asjaolu, et võimule saanud Hitler ei vajanud enam paramilitaarse SA toetust. 1934 aasta esimesel poolel kaotas SA pidevalt nii oma mõjuvõimu kui ka liikmeid ning Hitleril oli plaan jätta SA-le ainult üksikud vähetähtsad sõjalised funktsioonid.

Juunis 1934 levitasid Himmler, Heydrich ja Göring valeteateid nagu kavatseks SA kukutada Hitleri. 28. juunil 1934 helistas Hitler Röhmile ja käskis kogu SA juhtkonnal tulla 30. juunil Bad Wiessee's toimuvale konverentsile. Seal arreteeriti mitte midagi kahtlustav SA juhtkond ning toimetati Stadelheimi vanglasse, kus järgneva 2 päeva jooksul nad kõik hukati. 2. juulil 1934 tulid Röhmi kongi Theodor Eicke ja Michael Lippert panid lauale revolvri ning teatasid, et tal on kümme minutit aega seda kasutada. Röhm keeldus teatades:" Kui mind hukatakse las Adolf teeb seda ise."

Kümme minutit hiljem lasi kongi naasnud Lippert Röhmi maha.