Erik Erikson

Allikas: Vikipeedia

Erik Erikson (15. juuni 1902 Frankfurt Saksamaa12. mai 1994) on psühhosotsiaalse arenguteooria looja.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa oli salapärane taanlane, kes ta ema enne sünnitust maha jättis. Ta ema, Karla Abrahamsen, oli noor juudi tüdruk, kes Erikut esimesed kolm aastat üksi üles kasvatas. Seejärel abiellus ta dr Theodor Hombergeriga, kes oli Eriksoni lastearst ja kolis Lõuna-Saksamaale Karlsruhesse.

Teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erikson on Freudi koolkonna Ego psühholoog. See tähendab, et ta aktsepteeris Freudi ideid, ka väheke vähem aktsepteeritud nagu Oidipuse kompleks, ja ka teiste Freudi koolkonna inimeste, nagu Heinz Hartmani, omi. Sellele vaatamata oli Erikson tunduvalt rohkem ühiskonnale ja kultuurile orienteeritud. Nagu antropoloogile kohane, eiras ta tihti alateadvust ja instinkte täielikult. Võibolla seetõttu saigi ta populaarseks nii Freudi pooldajate kui ka vastaste seas.

On seisukohal, et areng toimub astmete kaupa. Laps peab lahendama igal etapil mingi sotsiaalse konflikti, siis saab edasi järgmisse etappi jõuda. Tähtsustas kolmest isiksusekomponendist koosnevat egot. Ego põhineb sellel, et laps peab mõistma kuidas asjad tegelikult on. Mõtted ja tunded on ego poolt kontrollitud. Erikson rõhutab sotsiaalset ja kultuuri mõju. Keskkond määrab palju. Ta väidab, et inimene on ühiskonna produkt.

Eriksoni kuulsaim teooria on Freudi tasemete teooria edasiarendus. Tema arvates toimub areng epigeneetilise printsiibi järgi. See tähendab, et meie areng läbib aja jooksul kaheksa faasi:

  1. Usaldus või usaldamatus
  2. Autonoomia või kahtlemine ja häbi
  3. Initsiatiiv või süü
  4. Edukus või alaväärsus
  5. Identsus või rolliähmasus
  6. Intiimsus või isolatsioon
  7. Generatiivsus või stagnatsioon
  8. Integraalsus või meeleheide

Progress läbi iga faasi sõltub osaliselt sellest kui hästi meil eelmistes faasides läinud on. Umbes nagu punguv õis, mille õitsmise etapid on looduse poolt paika pandud, samas kui me aga loodusega vastuollu läheme, näiteks punga enneaegselt avades, rikume me kogu lille arengu.

Iga tasemega käivad kaasa sotsiaalsed ülesanded. Kuigi Erikson nimetab neid Freudi järgi kriisideks, on nad ta teoorias tunduvalt rohkem laialivalguvad kui sellisest terminist järeldada võiks. Näiteks tuleb lapsel koolis töökaks õppida. Usinus õpitakse läbi keeruliste sotsiaalsete seoste oma perekonna ja kooliga.

Erinevaid ülesandeid saab jagada kaheks. Imikute ülesannet kutsutakse näiteks usaldus- umbusaldus. Alguses võibolla tundub tundub enesestmõistetav et õppida tuleb nii usaldust kui umbusaldust, kuid Erikson rõhutas eriti et selgeks tuleb õppida tasakaal nende kahe vahel. Kindlasti peame õppima usaldama, samas tuleb natuke ka umbusaldada, muidu kasvame ühiskonna naerualusteks.

Igal tasemel on optimaalne aeg. Pole kasulik lapsi liiga kiirelt noorukiikka suruda, nagu paljud kuulsuse kinnisideega lapsevanemad seda teevad. Samuti pole võimalik last ka välismaailma eest kaitsta ja tema arengut aeglustada. Iga ülesande jaoks kulub oma õige aeg.

Kui tase saab ilusti läbitud, muutub inimene vooruslikumaks, ehk psühholoogiliselt tugevamaks ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas kui meil ei lähe kõige paremini, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja tekib kui meis on liiga palju halba ja veidi head.