Erakorraline meditsiin

Allikas: Vikipeedia

Erakorraline meditsiin on arstiteaduse valdkond, mis on pühendatud eluohtlikus haigusseisundis patsientide ravile, kellele abi andmist ei ole võimalik edasi lükata.

Erakorralise meditsiini määratlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorralise meditsiiniga tegelevad meedikud ravivad patsiente, kes ilma kohese ja kiire abita sureksid või saaksid jäädava tervisekahjustuse. Seejuures ei ole oluline, millise elundkonna haigusseisundiga on tegemist. Erakorralise meditsiini kui professiooni põhiliseks olemuseks ongi kõikide elundsüsteemide raskekujuliste ja eluohtlike haiguste tundmine ja nende ravimine. Sellepoolest eristub erakorraline meditsiin teistest arstiteaduse valdkondadest, mille kompentents on seotud kindla elundsüsteemi või anatoomilise piirkonnaga. Erakorralise meditsiini valdkonnas ei ravita haiget kuni paranemise või tervistumiseni, nagu seda tehakse teistes arstiteaduse valdkondades. Erakorralise meditsiini juhitavaks ülesandeks on haige ravimine piirini, kus eluohtlik seisund on möödub ning ravi saab jätkuda mõnes muus haiglaosakonnas või ka kodus.

Erakorralise meditsiini osadeks jaotamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorraline meditsiin jaotatakse tavaliselt abi andmise asukoha põhjal kaheks. Need on haiglaeelne- ja haiglasisene erakorraline meditsiiniabi. Haiglaeelset erakorralist meditsiiniabi mille puhul antakse erakorralist abi sündmuskohal, kus inimene eluohtlikult haigestus või haigusseisund eluohtlikult süvenes, nimetatakse kiirabiks. Haiglasisene abi tähendab abi andmist haiglas kui hoones. Sellise jaotuse tingib asjaolu, et haiglaeelne erakorraline meditsiiniabi nõuab reageerimiskiiruse säilitamiseks eraldi logistika-, opratiivjuhtimise- ja baseerumissüsteemi. Ravivõtted kahe alamliigi vahel ei erine. Küll kasutatakse haiglasiseses erakorralises meditsiinis keerukamaid ravivõtteid, mille tarbeks vajaminevat varustust ei ole praktiline kiirabi transpordivahenditele paigutada.

Erakorralise meditsiini seotus teiste arstiteaduse valdkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorraline meditsiin omab seoseid kõikide teiste arstiteaduse kliiniliste valdkondadega, kuivõrd tegeletakse kõikide elundsüsteemide eluohtlike seisundite ravimisega. Seetõttu pole korrektne hinnata seotust ühe arstiteaduse kliinilise valdkonnaga suuremaks teisest. Erakorralise meditsiiniga tegelevate meedikute juurde satub küll osade haiguste põdejaid sagedamini kui teisi, kuid haiguse esinemissagedus ning valdkondlikud seosed ei ole üks ja seesama. Anatoomilis- füsioloogilistest põhimõtetest lähtuvalt on erakorralise meditsiini jõuline eristamine arstiteaduse teistest harudest tinglik. Seevastu on abiandmise keskkonnast- ja abiandmise administratiivsetest suhetest lähtuvalt mõnigad arstiteaduse harud erakorralise meditsiiniga rohkem seotud kui teised. Nii omab erakorraline meditsiin suurt tähtsust sõjameditsiinis, kus abiandmise võtted on küll samad, mis mujal erakorralises meditsiinis, kuid meedik peab orienteeruma sõjakunstis, suutma käsitseda relvi ning mõistma üksuste sõjalist taktikat. Samane seos on erakorralisel meditsiinil katastroofimeditsiiniga. Siin peab meedik tundma päästetööde põhimõtteid ning mõistma loodus- ja tehnogeensete katastroofide olemust. Välimeditsiin ongi erakorraline meditsiinabi, mida osutatakse välitingimustes, kaugel asustusest ning minimaalsete vahenditega. Lühidalt võibki öelda, et erakorralise meditsiini omapäraks on selle laialdane rakendamine väljaspool tervishoiusüsteemi kitsamat määratlust, vastandudes niiviis teistele arstiteaduse harudele, kus töötatakse peamiselt haiglas.

Erakorralise meditsiini kui kliinilise eriala tunnustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arstliku erialana tunnustamise all tuleb siinkohal mõista erakorralise meditsiini lugemist üheks arstlikuks põhierialaks (ingl k primary speciality). Põhieriala tuleb mõistena eristada kõrvalerialast (ingl k subspeciality). Erakorralist meditsiini tunnustati arstliku erialana esmakordselt Ameerika Ühendriikides aastal 1979[1]. Samal ajajärgul eksisteerinud NSVL tervishoiusüsteem sellist arstlikku eriala omaks ei võtnud ning seetõttu ei tunnustatud seda ka ENSVs. Euroopa Liidus tunnustatakse erakorralist meditsiini kliinilise erialana alates 1993 (direktiiv 1993/16/EC)[2]. Käesoleval ajal määratleb arstlikud erialad (sh erakorralise meditsiini) direktiiv 2006/100/EC[3]. Eesti Vabariigis loetakse erakorraline meditsiin eraldi arstlikuks erialaks alates aastast 2000[4]. Erakorralise meditsiini õendust kui õenduseriala tunnustatakse Eestis alates aastast 2001[5]. 2007 a õendusabi erialade nimetusi muudeti ning erakorralise meditsiini õendus ning anesteesia- ja intensiivraviõendus koondati ühise nimetuse intensiivõendus alla[6].

Kvalifikatsiooni omandamine erakorralise meditsiini valdkonnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorralise meditsiini arstiks kui eriarstiks saamine kestab Eesti Vabariigis 10 aastat. Esmalt tuleb läbida arstiteaduse kuue aasta pikkune põhiõpe. Seejärel tuleb sooritada sisseastumiseksam erakorralise meditsiini erialal õppima asumiseks. Nelja aasta pikkune eriarsti kutse omandamine lõpeb lõpueksamiga. Erakorralise meditsiini õpe on jaotatud praktiliseks ja teoreetiliseks õppeks. Neli viiendikku õppeajast kulub erinevates õppetsüklites praktiseerimisele ning üks viiendik jäetakse teoreetilisele klassiõppele[7]. Erakorralise meditsiini eriarsti õppetööd nagu ka kõikide teiste eriarsti alade õppetööd nimetatakse residentuuriks. Sarnaselt Eestis süsteemile on erakorralise meditsiini eriala omandamine korraldatud enamikus arenenud riikides. Residentuuri pikkus riigiti siiski erineb, kestes näiteks Saksamaal 5 aastat.

Erakorralise meditsiini arstliku eriala subspetsiaalsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorralise meditsiini eriala subspetsiaalsus ehk alameriala ehk kõrvaleriala on oskuste ja teadmiste kogum, mida arst on erakorralise meditsiini eriala omandamise järel eriti põhjalikult õppinud. Alameriala omandamine ei ole üheski riigis kohustuslik. Eesti Vabariigis nagu kogu Euroopa Liidus ei ole võimalik saada subspetsiaalsuse omandamise kohta tunnistust. Seevastu on USA arstlike erialade süsteemis selline võimalus olemas[8]. Tavaliselt omandab arst suure õppemahu tõttu ühe kõrvaleriala ehkki otseseid takistusi ei ole ka mitme omandamiseks.

Erakorralise meditsiini arsti võimalikud subspetsiaalsused USA arstlike erialade süsteemis
Subspetsiaalsuse nimetus Täiendava kompententsi ulatus
Anestesioloogia Täiendavad teadmised puudutavad ennekõike intensiivravi võtteid.
Haiglaeelne erakorraline meditsiin Täiendavad teadmised võimaldavad töötada kiirabis.
Palliatiivne ravi Täiendavad teadmised annavad paremad oskused terminaalses seisundis haigete kannatuste vähendamisel.
Sisehaigused Täiendavad teadmised suurendavad arsti teadmisi sisehaiguste ravis võimaldades määrata näiteks pikaaegseid ravikuure.
Toksikoloogia Arst omab süvateadmisi mürgistuste ravimiseks.
Pediaatriline erakorraline meditsiin Täiendavad teadmised parandavad eluohtlikus seisus laste ravioskusi.
Spordimeditsiin Erakorralise meditsiini kontekstis tähendab see ennekõike paremat oskust sporditraumade käsitlemiseks.
Allveemeditsiin Arst omab spetsiaalseid teadmisi tuukrite erakorraliste haigusseisundite käsitlemiseks.

Erakorralise meditsiini kujunemine arstlikuks põhierialaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakorraline meditsiini tunnustati esmakorselt USAs, kus uue arstliku põhieriala tekke tingisid ühelt poolt uus teadusinformatsioon ning teisalt kohalike kogukondade nõudmine parema meditsiiniabi järele[9]. G Weiz käsitluses tekivad uued arstlikud erialad esmalt erapraksistes, kus suhteliselt ühetaoliste haiguste hulk ja suur patsientide kogus tagab spetsialiseerumise. Teise variandina tekivad uued arstlikud erialad suurtes ülikoolide juurde liidetud haiglates, kus käivad käsikäes ravi- ja uurimistöö[10]. Erakorraline meditsiin on siiski liikunud oma arengus mööda nn kolmandat teed, mis tähendab, et erakorraline meditsiin erialana sai alguse pigem väikestest maakondlikest haiglatest. Nagu meditsiinis üldiselt on ka erakorralise meditsiini erialal näha [[kontinent}}aalseid, kuluturaalseid ning poliitilisi raame, mis eriala arengut suunavad[11].

Erakorrlise meditsiini kujunemine Eurooopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopas on vähemalt 50 erinevat riiki, mistõttu on erakorralise meditsiini valdkonna kujunemine seotud aastakümnete pikkuse tervishoiukorralduslike vaidluste jadaga. Teise maailmasõja lõpust kuni kaheksakümnendate aastateni oli erakorralise meditsiiniabi andmine jaotatud mitme eriala arstide vahel. Ravimisel tegid meeskonnatööd kardioloogid, kirurgid, ortopeedid, anestesioloogid jt erialade spetsialistid. Koostöö vajab juhtimist, mistõttu haaras elukohtlikus seisundis patsiendi ravimise juhtohjad kord ühe, kord teise eriala arst. Kuivõrd arstide väljaõpe on seotud oma erialaste piiridega tekkis sageli olukordi, kus juhirolli võtnud kitsalt spetsialiseerunud arst ei osanud edasi tegutseda. Seejärel läks juhtimine mõne teise eriala arsti kätte, misjärel tsükkel kordus. Selline töökorraldus oli veaaldis ning süsteemitu.

Üldiselt võib erakorralise meditsiini pioneerideks Euroopas lugeda inglasi, kes korraldasid 1967 esimese erialaseltsi kogunemise[12]. Samuti tunnustasid Inglismaa, Šotimaa ning Iirimaa kümnendijagu varem erakorralise meditsiini eriala. Samas tunnustas Island eriala alles 1992. Erakorralise meditsiini kui arstliku eriala vajadust tunnetati selgelt, kuid takistuseks olid riikide erinevad tervishoiusüsteemid, millest osa takistasid erakorralise meditsiini kui eriala teket. Selle tõttu oli erakorralise meditsiini kui eriala kujunemisel suur roll Euroopa Liidul. Euroopa liidu üheks eesmärgiks on liikmete toodete ja teenuste harmoniseerimine, mis on hädavajalik liidusiseseks kaubavahetuseks. Muu hulgas standardiseeriti meditsiinihariduse miinimumnõuded[13] ning 1993 kehtestati kõigile liikmesriikidele kohustuslik arstlike erialade nimekiri, mis sisaldas ka erakorralise meditsiini arsti kutsenimetust. 20 saj üheksakümnendad aastad on märgilised veel sellepoolest, et haiglatesse hakati üle Euroopa looma septsiaalseid erakorralise meditsiini osakondi[14]. Üheksakümnendatele eelnenud perioodil saabus eluohtlikus seisundis haige tavaliselt vastuvõtutuppa, kus personali poolest oli sageli vaid meditsiiniõde. Vastuvõtutuba ise oli väheväärtustatud osa mingist teisest osakonnast. Euroopa Erakorralise Meditsiini Arstide Selts loodi 1994[15].

Erakorrlise meditsiini kujunemine Põhja- Ameerikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960 a eelnenud perioodil iseloomustas USA haiglaid erakorralise haigusseisundi käsitlemise süsteemitus. Haiglates olid küll traumapunktid (ingl k accident room), kuid need keskendusid haava- ja luumurdude (so teatud traumade) ravimisele. Personali oli vähe ning see oli alakvalifitseeritud (üliõpilased, residendid jne). Erakorralist abi ei saanud ööpäevaringselt. 1961 a avati Alexandra haiglas esimene erakorralise meditsiini osakond, kus arst oli 24h tundi osakonnas olemas[16].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]