Erütropoees

Allikas: Vikipeedia
Inimese punased verelibled skaneeriva elektronmikroskoobiga vaadatuna

Erütropoees ehk erütrotsütopoees ehk punalibleloome (ladina erytrocytopoiesis) on punaste vereliblede teke hemopoeetilises koes asuvatest pluripotentsetest tüvirakkudest ja järkjärguline diferentseerumine tuumata punasteks verelibledeks.

Erütropoeesis osalevad mikroelemendid raud, koobalt, tsink ja mangaan. Erütropoeesis omavad suurt tähtsust vitamiinid B6 ja B12. Erütropoees allub regulatsioonile üle hemopoeetilise kasvuhormooni - erütropoetiini, mida toodetakse peamiselt neerudes.

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erütrotsütopoees on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erütrotsütopoees inimestel toimub diferentseerumata tüvirakkudest luuüdis, nimet ka erütroplastideks, luuüdi vereliistakud omakorda komplekteeritakse arvatavasti megakarüotsüütidest, kuid selle täpset mehhanismi pole suudetud senini kirjeldada.[1][2][3]Proerütroblastidel (e noortel erütrotsüütidel) on veel alles hemoglobiini tootmiseks vajalikku ribonukleiinhapet, mis värvumisel on nähtav võrgustikuna. Noored erütrotsüüdid ehk eel-punalibled läbivad retikulotsüütideks arenemisel mitmeid rakugeneratsioone enne kui nad liiguvad luudest vereringesse.[4]

Punaverelibledeks muutuvad punase luuüdirakud (norm. sisaldus on 20% punasest luuüdist) hakkavad tasapisi (norm täiskasvanul 2 milj/sek[5] täituma valguga hemoglobiin.

Erütrotsüütide teket (nii stimulatsioon kui ka inhibeerimine) reguleerib põhiliselt neerudes komplekteeritava glükovalgu hormooni erütropoetiini ringlus.[6][7]Selle hulk veres tõuseb, kui hapniku hulk neerukoes langeb.

Lisaks nimetatud hormoonile mõjutavad oluliselt punase luuüdi normaalseid funktsioone veel ka mitmed mikrotoitained, nagu B12-vitamiin, foolhape ja suure tõenäosusega ka B6-vitamiin, Vitamiin C,B2-vitamiin ja E-vitamiin.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, 6 peatükk, VERI, lk 168-172, ISBN 9985-829-36-0
  2. Ledingham et al, 2000
  3. Weatherall et al, 19.8:1983
  4. John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 177, lk 215-219, 2000, ISBN 0 19 262870 4
  5. [1]
  6. Dudek, 2011
  7. John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 177, lk 215-219, 2000, ISBN 0 19 262870 4
  8. Ledingham et al, 2000