Enesekehtestamine

Allikas: Vikipeedia

Enesekehtestamine ehk kehtestav käitumine (ingl k assertive behaviour, assertiveness) on oma õiguste eest seismine viisil, mis ei riku teiste õigusi. See on käitumisviis, mis tuleneb uskumusest, et meie vajadused, soovid, tunded, väärtused on sama tähtsad kui teiste omad ja teiste vajadused, soovid, tunded ja väärtused on sama tähtsad kui meie omad. Hea uudis on see, et enesekehtestamine on õpitav oskus.

Kehtestav käitumisstiil on iseenda ja teistega heas suhtes. Kehtestava inimese kehakeel näitab soojust ja kindlust ning positiivseid tundeid. Eneseregulatiivset käitumist on palju ning hirmu/ängistust vähe. Kehtestaval käitumisstiilil on ka miinuseid: See võtab energiat, sest on vaja mõelda , tähele panna, uusi käitumisviise leiutada ja katsetada. Lisaks võib inimesel tekkida enesega konflikt, juhul kui enesekehtestamine ei õnnestu. Sellise käitumise plussideks on aga uhke tunne, enesega rahulolu ja tajumine, et inimene elab ise oma elu. Lisaks annab enesekindlus võimaluse olla loovam, kuna ei pea end pidevalt kaitsma ja teisi kontrollima. Inimene, kellel on hea enesetunne, tekitab ka teistes hea enesetunde.

Kuidas saada aru, et sa ei ole kehtestav? Siis, kui sul on raske:[muuda | redigeeri lähteteksti]

- öelda ei - küsida nõu või paluda abi - välja näidata oma positiivseid või negatiivseid tundeid - algatada, üleval hoida või lõpetada seltskondlikku vestlust - väljendada oma soove, õigusi, seisukohti - jääda eriarvamusele ja/või vastanduda teistele inimestele - esitada küsimust "miks?" pärast sulle esitatud nõudmist - tunda end hästi, kui sulle on tehtud kompliment

Kuidas ennast kehtestada?[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ole oma seisukohas kindel- kas sa tahad öelda "ei" või "jah". Kui sa ei ole kindel, siis ütle, et vajad mõtlemisaega ja annad küsijale teada, mis ajaks sa oled otsustanud.
  • palu selgitusi- juhul kui sa ei saanud päris hästi aru, mida sinult sooviti.
  • Ole nii napisõnaline kui võimalik- ehk anna võimalikult selge põhjendus oma keeldumisele ja väldi pikki üksikasjalikke seletusi ja õigustusi. Selliseid vabandusi võivad teised näha kui oma "ei"-st välja vabandamist.
  • Kasuta keeldumiseks sõna "ei". "Ei"-l on enam võimu ja see on vähem ebaselge kui näiteks "No...ma mõtlen selle peale.."
  • Ole kindel, et sinu kehakeel on sõnumiga kooskõlas. Nt. "Ei" öeldes raputa pead. Mõned inimesed noogutavad tahtmatult pead ja naeratavad püüdes viisakalt ära öelda või keelduda.
  • Eelista sõnumit "Ma ei tee.." või "Ma otsustasin mitte teha..." Sõnumile "Ma ei tohiks.." või "Ma ei peaks..". See tekitab mulje, nagu sa oleksid juba valiku teinud.
  • Sa pead mõnikord mitmeid kordi ära ütlema enne kui teine sind "kuuleb". Sel juhul ei ole vajalik iga kord uue põhjendusega välja tulla, lihtsalt korda oma algset keeldumise põhjust.
  • Kui teine inimene ingnoreerib isegi sinu korduvat "ei"-d, siis kasuta vaikimist (telefonis on see lihtsam) või muuda vestluse teemat. Sul on õigus see teema lõpetada.
  • Sa võid tunnustada teise tundeid, mis keeldumise peale tekkisid, öeldes: "Ma tean, et see on sinu jaoks pettumus, aga mul ei ole võimalik ...". Sul ei ole vaja öelda "Mul on kahju.." või "Palun vabandust, aga...", et vabandada oma keeldumise pärast.
  • Väldi süütunnet. Sinu ülesanne ei ole lahendada teiste probleeme või panna neid rõõmustama.
  • Sa võid meelt muuta ja öelda "ei", kuigi sa alguses vastasid palvele jaatavalt.
  • Kui sa ei soovi nõustuda teise inimese algse palvega kuid tahaksid teda ikkagi aidata, siis paku välja kompromiss. Nt:"Mul ei ole võimalik sind täna lõunal aidata, aga ma olen hea meelega valmis seda tegema homme õhtul."


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

<Õppimine kõrgkoolis õppematerjal 2013, Tartu Ülikool />