Elufilosoofia
Elufilosoofia (saksa Lebensphilosophie) on filosoofiline mõttelaad, milles rõhutatakse, et elu mõte, väärtus ja eesmärk on filosoofia kõige olulisemad teemad. [1] Elufilosoofias vastandub elu pelgalt ratsionaalsele (mõistusele, mõistele, ideele) ning saab kõige oleva aluseks ja mõõduks – seega printsiibiks.[2]
Filosoofilised lähenemised elufilosoofias on piisavalt erinevad, et sellele mõttelaadile ei ole võimalik ühtseid kriteeriumeid välja tuua. Samas neile ühiseks on negatiivne suhtumine ratsionalismi, intellektualismi, stsientismi ja materialistlikku maailmavaatesse[3] ning vastandumine 19. sajandi neokantiaanlusele ja tärkavale positivismile.
Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Elufilosoofia kujunemise alguseks võib pidada seda, kui elu vastandatakse printsiibina saksa idealismi (Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Wilhelm Joseph Schelling, Georg Wilhelm Friedrich Hegel) printsiipidele, seda romantismis veel ei olnud juhtunud. Alles Schellingi hilisfilosoofias, eelkõige aga Arthur Schopenhaueri loomingus saab ratsionalismi kriitika irratsionaalsuse metafüüsikaks ning kujundatakse uue kogemusteooria lähtekohad. Koos Friedrich Nietzschega on Schopenhauer, kelle arusaamad hakkavad mõju avaldama alles sajandi teisel poolel, elufilosoofia peamisi teerajajaid. [2]
Kui Schopenhaueri elufilosoofia oli pessimistliku põhitooniga, siis tema järelkäijana alustanud Nietzschele oli aga pessimism vastuvõetamatu kui tahte perversne avaldumisvorm. Ta kutsub ütlema jaa elutahtele, mida ta käsitab võimu tahtena (saksa Wille zur Macht).[2] Nietzsche sõnul olid uue mõttelaadi loojad aga Wilhelm Dilthey Saksamaal ja Henri Bergson Prantsusmaal.[4]
Wilhelm Dilthey[muuda | muuda lähteteksti]
Vaatamata üldisele resigneerunud meelestatusele, otsiti ka saksa elufilosoofias väljapääsu intellektuaalseks kriisiks võimendunud võõrandumiskogemusest. Selle peamine esindaja Wilhelm Dilthey nägi niisugust väljapääsu elufilosoofilises tunnetusteoorias, mis pidi korrigeerima tema silmis läbi kukkunud intellektualistlikke tunnetusõpetusi.[2] Tema jaoks oli elu filosoofilise mõtteviisi alguspunkt.[5]
Henri Bergson[muuda | muuda lähteteksti]
Elu mõistega väljendab Henri Bergson kõigepealt maailmavaatelist hoiakut, mille kohaselt muutumine on midagi sellist, mis mõjutab elutunnet positiivselt. Niisugune optimism, mis eristab prantsuse elufilosoofiat 19. sajandi saksa filosoofia traagilisest põhimeeleolust, jäi Bergsonile omaseks elu lõpuni. Ta seadis vastu loodusseadustest lähtuvalt ennustatava maailma käigule, mis liikus vääramatult soojussurma kui lõppseisundi poole arusaama maailmast kui loovast protsessist, millest ka inimesel on võimalik aktiivselt osa võtta.[2]
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Elufilosoofiast vaimustusid ka 20. sajandi alguse eesti kirjanikud. Nietzsche nimi kõlas sajandi alguskümnenditel Eestis pidevalt, ka Schopenhauerit loeti palju, Bergsoni mõnevõrra vähem. 1920.–1930. aastatel ilmnes selgelt Oswald Spengleri mõju, kõige otsesemalt vahest August Gailiti romaani "Purpurne surm" allakäiguvisioonides või Heiti Talviku 1935. aastal kirjutatud aforistlikus luules "Spenglerit lugedes", aga ka A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljanda osa pessimistlikus ühiskonnakujutuses või Uku Masingu religioosses metafüüsikas.[2]
Esindajaid[muuda | muuda lähteteksti]
- William James
- Oswald Spengler
- Georg Simmel
- Jakob von Uexküll
- Hans Driesch
- Ludwig Klages
- José Ortega y Gasset
- Hans Jonas
- Ferdinand Fellmann
- Florian Znaniecki
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Gaiger, Jason (1998). "Lebensphilosophie". peatükis Craig, Edward. Routledge Encyclopedia of Philosophy. Routledge.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Andrus Tool (2009). 20. sajandi mõttevoolud. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 33 - 40.
- ↑ Rainer Thurnher, Wolfgang Röd ja Heinrich Schidinger. (2002). "Geschichte der Philosophie. Band XIII: Die Philosophie des ausgehenden 19. Und des 20. Jahrhunderts 3. Lebensphilosophie und Existenzphilosophie.". C. H. Beck. Lk 113.
- ↑ Karl Albert (1995). Lebensphilosophie - Von den Anfängen bei Nietzsche bis zu ihrer Kritik bei Lukács. Alber, K. Lk 9.
- ↑ Wilhelm Dilthey: Der Aufbau der geschichtlichen Welt in den Geisteswissenschaften. 1910 (1992). Gesammelte Schriften. Band VII. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 359.