Elu tee

Allikas: Vikipeedia
Toiduvedu Leningradi pargasega mööda Elu teed, 1. september 1942.

Elu Tee nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga. 12. septembrist 1941. aastal kuni 1943. aasta märtsini, mil Leningrad (nüüdne Sankt-Peterburg) oli sakslaste piiramisrõngas.Wehrmachti kindralite eesmärgiks oli blokeerida Leningradi linna varustamine ning jääda ootama, mil nälgivad linlased alistuvad. Neid oli linnas sõja puhkemisel üle 3 miljoni. Blokaadi ajal suri külma ja nälga üle poole miljoni inimese, ent linn ei alistunud. Sissepiiratud olid ühenduses okupeerimata alaga üksnes Laadoga järve kaudu. Elu Teeks nimetatud liinil evakueeriti pool miljonit inimest ja varustasti linna toiduainete ja laskemoonaga. Suvel kasutati transpordiks veeteed, talvel läks üle järve autotee, mille ametlik nimetus oli sõjaline autotee nr 101 (Военно-автомобильная дорога № 101).

„Autod sõitsid väikse kiirusega ja tuledeta”, kirjeldab Eino Puhilas oma mälestusraamatus. „Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujatega üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Varsti kolonn peatati, meile anti korraldus autodest lahkuda ja minna trassist eemale.Küüditatud liikusid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati jääle sillad.”

Sõja ajal kukkus järve lõunaosas - 30 km pikkusel jäätrassil - iga neljas raskeveok. Veekogusse uppus üle 1000 auto. Järve kohal tulistati alla mitusada Saksa lennukit. Laadoga veeteel sõitsid sõjalaevad ja praamid. 1942. aasta suvel paigutati järve põhja torujuhe kütuse pumpamiseks ja elektrikaabel Leningradi varustamiseks Volhovi hüdroelektijaamast.

Osinovetsi majaka juures paikneb tänapäeval Elu Tee muuseum.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]