Elmar Vasar

Allikas: Vikipeedia

Elmar Vasar (26. veebruar 1926 Mäeküla15. juuli 2004) oli Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professor.

Aastal 1944 ta kodulähedase algkooli. Mobiliseeriti aastal 1944 Nõukogude armeesse, kus ta oli aastani 1945. Aastal 1945 jätkas õpinguid Valga 1. Keskkoolis, mille lõpetas aastal 1948 kuldmedaliga.[1] Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas aastal 1954.

Ta oli aastatel 19541957 farmakoloogia kateedri loenguassistent. Aastast 1957 oli ta füsioloogiakateedri õppejõud. Aastal 1960 kaitses ta meditsiinikandidaadi väitekirja, aastal 1973 meditsiinidoktori väitekirja. Aastatel 19571960 oli ta füsioloogia kateedri assistent, aastatel 19611967 sama kateedri vanemõpetaja. Aastal 1974 sai ta dotsendiks, aastal 1976 professoriks. Aastatel 19691971 oli ta arstiteaduskonna õppeprodekaan ja aastatel 19741978 teadusprodekaan. Aastatel 19751991 oli ta füsioloogia kateedri juhataja. Aastast 1994 jäi ta emerituuri.

Ta on uurinud organismi reaktiivsust mõjutavaid aineid hüpotermia tekitamise korral, verehüübimist, bioelektrilisi nähtusi, inimese hingamise sõltuvust soost, east ja kehalisest treenitusest ning vereringe kohastumist korduva hingamispeetuse korral ja selle rakendatavust treenituse hindamisel[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli psühhiaater Helju Vasar. Neil oli kolm poega. Poeg Eero Vasar on Tartu Ülikooli füsioloogiaprofessor, detsembrist 2010 Eesti Teaduste Akadeemia liige, poeg Veiko Vasar (1956–2015) oli Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor, poeg Olavi Vasar on veresoontekirurg.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Isamaasõja II järgu orden
  • Lenini juubelimedal
  • medal 40 aastat võidust Suures Isamaasõjas

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]