Elmar Ilp

See artikkel räägib metsavennast; sõjaväelase kohta vaata artiklit Elmar Ilp (ohvitser)

---

Elmar Ilp (1919–12. august 1950, Võhma küla, Mustjala vald, Saaremaa) oli Saaremaa tuntuim metsavend.

Elukäik

Ilpi on juba lapsepõlves ja noorukina mäletatud kui rahutut ja veidi huligaansete kalduvustega poissi, kellel oli pahandusi. Ta pidas juhutöid, mingit kindlat ametit ta ei omandanudki.

1940. aasta suvel võeti Ilp Eesti sõjaväe ajateenijana üle Punaarmeesse, kuid langes 1941. aasta suvel koos tuhandete teiste Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse võitlejatega Saksa vägede kätte sõjavangi. Ilp vabanes sama aasta oktoobris.

1943. aasta lõpus arreteeriti Elmar Ilp mitme Saaremaal toime pandud murdvarguse eest, mõisteti vangi ning vabanes alles Nõukogude vägede saabudes. Seejärel töötas ta Kuressaare linna täitevkomitee kommunaalosakonna arveametnikuna. Taas arreteeriti Elmar Ilp 1945. aasta mais loata relva omamise eest, kuid põgenes veel samal kuul Kuressaare arestikambrist ning asus end varjama. Ta tabati 12. augustil 1950 Luulupe ja Eikla vahel asunud metsapunkris ning tapeti kohapeal koos selleks ajaks järelejäänud kahe kaaslase Redeese Tomsoni ja Feliks Vahteriga. Punkri asukoha reetis ja mitukümmend tuhat rubla teenis NKVD agent Juhan Saar (hilisem vanavarakoguja ja kirjamees).

Elu metsas

1945. aasta oktoobriks koondus Ilbi ümber mõnemeheline, muutuva suurusega salk, mille esimeseks veretööks peetakse isiklikest ajenditest(sugulaste küüditamine) teoks saanud mõrva 26. novembril 1945. Elmal Ilbi poolt juhitud salgale on omistatud üle neljakümne relvastatud väljaastumise. Illegaalina andis Elmar Ilp oma väljaastumistele poliitilise, asjaoludele vastavalt Nõukogude okupatsiooni vastase värvingu.

Ilbi ohvrite arv on teadmata, kuid eri hinnanguil võiks tapetute koguhulk ulatuda saja inimeseni. Tema paljude ohvrite seas olid näiteks 1940. aastatel ametis olnud rajoonivolinik Priske, kelle tugevalt moondunud laip leiti Kaali metsast mitmeid nädalaid pärast mehe teadmata kadunuks kuulutamist. Samuti tapeti Masa külas näitleja Helle Laasi isa Osvald Laas. Ilbi ohvrite seas oli Nõukogude armee eestlastest sõdureid, ka suur hulk Saaremaa külaelanikke, kes oma sidemete või meelsuse tõttu tundusid Ilbile liialt ohtlikud, et neil võinuks elada lasta. Ilp hävitas halastamatult ka kõik need inimesed, kes olid Nõukogude korra käsilased ja kaotanud tema usalduse ning võisid salgale seeläbi ohtlikuks osutuda. Ilpi tegevus ei piirdunud vabadusvõitlusega - nii mõnelgi juhul olid ohvriteks ka süütud või eestimeelsed inimesed, kelle hingel puudus süütegu. Ilp sidus hulga rahvast enda salgaga ka seeläbi, et ilmutas end mõnes talus ning tegi end kostiliseks. Ilpi salga tegude hindamisel on vastuolulisi seisukohti. Kui ühed peavad teda puhtaks vabadusvõitlejaks, peavad mitmed teised ajaloolased teda siiski puhtakujuliseks bandiidiks, kelle jaoks piir vabadusvõitluse ja lihtsalt banditismi vahel oli äärmiselt ebamäärane.

Ilp jättis vähemalt ühel korral peale karistusaktsiooni nähtavale kohale paberilehe, kus märkis, et aktsiooni saatis korda ühendus "Lendav Surm". Siiski ei olnud Ilpi bandel tegelikult end Lendavaks Surmaks kutsuvate metsavendadega pistmist - Lendava Surma nime võttis oma grupi kohta kasutusele noorelt hukkunud, ent oma lühikese eluea jooksul siiski väga tuntuks saanud Virumaa metsavend Aleksander Raud. Hiljem kasutas sama nime kohati Jakob Metsmäe suurem grupeering, peale Aleksander Raua hukkumist ja osade Raua kaasvõitlejate üleminekut Metsmäe bandesse. Samuti on teada Raua ja Metsmäe bandede ühisoperatsioone (Aleksander Kissi tapmine jt). Ilmselt soovis Ilp näidata ennast suurema võrgustiku liikmena, et külvata hirmu kommunistide seas ja võibolla ka, et osaliselt õigustada neid kuritegusid, mis ei olnud otseselt seotud vabadusvõitlusega.

Elmar Ilbi isiklik elu

Elmar Ilbi salka kuulus teiste seas Saaremaalt Haeska külast pärit tütarlaps Redeese Tomson. Salgaga liitudes oli ta vaid 17-aastane. Tema vanemad olid poliitvangid.

Tomson paistis silma erilise jõhkrusega. Mitmete tapmiste puhul oli just temal peamine sõnaõigus, mil moel ohvritelt elu võetakse, või kas üldse võetakse. Redeese Tomson oli ka sageli ise mõrvade otsene toimepanija, kasutades tapmiseks väga piinarikkaid meetodeid (korduv pussitamine, vigastamine).

Mõningail andmeil sünnitas Tomson ka Ilbile metsas poja. Imik koos nimesildiga olevat jäetud ühe arstipunkti ukse ette, kust leidjad ta kaasa võtsid ning lapse elu päästsid. Kuuldused Ilbi ja Tomsoni järeltulijast on siiski tugeva kahtluse alla pandud, kuna ükski tunnistaja ei ole rääkinud Tomsoni rasedusest, sünnitusest vms, liiatigi olnuks lapsekandmine metsaoludes ning pidevate põgenemiste ja rünnakute läbiviimise olukorras ülimalt komplitseeritud kui mitte võimatu.

Tabamine

Ilp ja tema salk tabati 12. augustil 1950 lahingu käigus Saaremaal Luulupe külas Nõukogude julgeolekutöötajate ning Ilbi grupi vahel. Koos Ilbiga tapeti umbes 40 minutit väldanud lahingu käigus ka temaga koos olnud Redeese Tomson ja Feliks Vahter. Laibad pandi samal päeval Kuressaares lühikeseks ajaks rahvale vaatamiseks välja. Ülejäänud salga liikmed olid vangi langenud juba varem, nende seas oli näiteks Saaremaa tolleaegne pillimees Harald Alpeus jpt.

Ajalooline hinnang

Küsimus Ilbi tegevuse tegelikest motiividest on seni jäänud lahendamata ning tekitab väitlusi tänini, kuna sageli oli Ilbi ohvrite seas isikuid, kellel puudus igasugune või vähemalt näiline seos Nõukogude võimuorganitega. Sel seisukohal on ka Martin S. Kull: "Aastatel 1945-1950 terroriseeris Saaremaad ELMAR ILP, keda paljud peavad tänaseni Saaremaa metsavendade juhiks ja suureks vabadusvõitlejaks. Raamatu autori hinnangul annavad aga Ilbi lugematud õõvastavad roimad hoopis ülima selgusega tunnistust, et tegelikult ta oli kõige kohutavam bandiit, sadist ja sarimõrvar, kes Eestimaa pinnal iial kõndinud. See teos pühib jäädavalt minema Elmar Ilbi nime ümber aastakümneid hõljuva rahvusromantilise aupaiste."

temas vankumatut vabadusvõitlejat.

Kirjandus

• Tõnu Prei "Legend Ilbist - KGB versioon" Oma Saar, 12.-24. august 1995
• Boris Loho "Legendi lõpp" Oma Saar, 3.-7. oktoober 1995
• Luule Piibur "Inimjaht lindpriidele" Meie Maa, 18. august 2000
• Garel Püüa "Metsavendlus Saaremaal pärast II maailmasõda" – "Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2001–2002" Kuressaare: 2003, lk 247–297
• Martin S. Kull "Elmar Ilp. Veri mu kätel" Eesti Ajalookirjastus, 2011

Välislingid

• Grete Põldemaa "Saaremaa metsavend Elmar Ilp" Uurimustöö. Saaremaa Ühisgümnaasium. Kuressaare, 2009
• "Saaremaa metsavend Ilp" veebifoorumis militaar.net