Elfriede Lender

Tahvel Elfriede Lenderi sünnikohas

Elfriede Amanda Lender (sünninimi Elfriede Meikov, teised nimekujud: Elfriide Lender, Elfriide Amanda Lender; 7. mai (ukj 19. mai) 1882 Tallinn – 10. aprill 1974 Stockholm) oli eesti haridustegelane ja õpetaja. Ta oli Eestimaa kubermangu esimese eestikeelse tütarlaste kooli rajaja.

Elulugu

Elfriede sündis vabrikutööliste peres. Tema isa oli sadulsepp, ema teenis elatist kodus õmblemisega. Hariduse omandas ta saksakeelses eraalgkoolis (pr. Schröppe koolis) ja venekeelses Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, kus 1900. aastal lõpetas pedagoogilise täiendusklassi ja sai algkooliõpetaja kutse. Aastatel 1920–1926 omandas Elfriede Lender Tartu ülikoolis filosoofiateaduskonnas eksternina ladina keele õpetaja kutse.

Aastatel 1901–1904 töötas ta Dr. Martin Lutheri vaeslastekodu algkoolis ja I poeglaste kroonualgkoolis. Mõni aeg hiljem abiellus ta inseneri Voldemar Lenderiga.

Koolide rajaja

Aastal 1906 asutas ta maksuta eraalgkooli, mis oli mõeldud mõlemast soost vaestest peredest õpilastele. 9. septembril 1907 oli Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi avaaktus. Koolis alustas tööd kaks ettevalmistus- ning I, III ja IV gümnaasiumiklass – kokku 81 tüdrukut. Aastatega muutus õpilaste hulga suurenemisega ka klasside arv: 1912. aastaks oli väljakujunenud kolm ettevalmistus-, seitse gümnaasiumi põhi- ja üks pedagoogiline täiendusklass. Samal aastal lõpetas esimene lend. Aastal 1917 õppis koolis juba 461 tütarlast, kellest enamik eestlased. Kool tegutses kuni 1940. aastani.

Hilisem periood

30. septembril 1939 suri abikaasa Voldemar Lender. 1940. aasta sügisel, Nõukogude okupatsiooni alguses, kaotas Elfriede oma koolis direktorikoha ning Lenderi eragümnaasium formeeriti Tallinna 8. keskkooliks, mida ta juhtis veel Saksa okupatsiooniperioodil.

Aastal 1944 põgenes ta Rootsi, kus tegutses kuni 1962. aastani kooliametnikuna ja pani kirja ka oma memuaarideraamatu. Tema viimased neli eluaastat möödusid haigevoodis. Elfriede Lender suri 92-aastaselt ning maeti Stockholmi Metsakalmistule.

Isiklikku

Elfriede Lender abiellus 1904. aastal inseneri Voldemar Lenderiga, kellest sai 1906 esimene eestlasest Tallinna linnapea. Poeg Uno Lender (1906–1942) oli diplomaat, advokaat ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent; teine poeg Henno Lender (1905–1991), tütar Jutta Lender (1910–1979) tegutses kooliõpetajana, teine tütar oli Ilka Lender (1912–1990).

Mälestuse jäädvustamine

16. novembril 2010 avati Elfriede Lenderi lapsepõlvekodu seinal Tallinnas Toompeal Toom-Rüütli 12 talle pühendatud mälestustahvel. Bareljeefi autor on skulptor Aime Kuulbusch-Mölder. On kaalutud ideed nimetada Politseiaed ümber Lenderite aiaks või pargiks. 2017. aastal valmis plaan paigutada Politseiaeda kahest pingist koosnev Lenderite memoriaal, mille ühel pingil istub Elfriede Lender ja teisel tema abikaasa Voldemar kui esimene eestlasest Tallinna linnapea. Mälestusmärk avati 5.veebruaril 2019.aastal.

Kirjandus

• Lender, Elfriede. Minu lastele. Elfriede Lender, Stockholm : EMP, 1967.

Välislingid

• Elfriede Lenderi mälestuseks (Haridus, 7–8, 2007)
• Eesti Mälu: Elfriede Lender "Minu lastele" (Eesti Päevaleht, 24. september 2010)