Elektromagnetiline ühilduvus

Allikas: Vikipeedia
Elektromagnetilise ühilduvuse laboratoorium
Elektromagnetilise ühilduvuse (emisiooni ja immuunsuse) katseteks kasutatav pooleldi peegeldusvaba (kajavaba) ruum, milles kogu mööbel on täielikult puust või plastist (mitte metallist).
LPDA antenn raadiosageduslike elektromagnetiliste häiringute mõõtmisteks välitingimustes

Elektromagnetiline ühilduvus on elektriseadme või -paigaldise võime toimida rahuldavalt elektromagnetilises keskkonnas, tekitamata vastuvõetamatuid elektromagnetilisi häireid teistele selles keskkonnas asuvatele seadmetele.[1]

Sidestusviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaline katsekeskkond koosneb elektroonilisest müra allikast (source), sidestustest ja vastuvõtjast ehk katseobjektist või mõõteseadmest (victim). Müra allikad ja vastuvõtjad on tavaliselt elektroonikaseadmed, allikaks võib olla ka loodusnähtus nagu välk, elektrilahendus või kosmiline kiirgus.

Neli elektromagnetiliste häiringute sidestusviisi.

Esineb nelja peamist sidestusviisi:

Igat sidestusteekonda saab jagada üheks või mitmeks (üheskoos toimivaks) sidestuseks. Näiteks joonisel toodud alumine sidestustee koosneb induktiivsest, juhtivuslikust ja mahtuvuslikust sidestusest.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]