Elanikele toetuv kaitse

Allikas: Vikipeedia

Elanikele toetuv kaitse (inglise keeles civilian-based defence) on Gene Sharpi vägivallatu võitluse kontseptsioon, mille kohaselt sisemise võimuanastamise ja välise sissetungi ärahoidmiseks ja enda kaitsmiseks rakendatakse tavapärase relvastuse asemel ühiskonna enda jõudu.

Elanikele toetuva kaitse eesmärk on takistada vaenlast ühiskonna üle kontrolli kehtestamast. Vaenlane võib antud juhul olla kas sisemine võimuanastaja või välismaine vallutaja. Elanikele toetuvat kaitset võib kasutada ka vastuhakkamisel diktatuurile või muud tüüpi rõhumisele. Elanikele toetuv kaitse saavutab oma eesmärgid vaenlase ja tema esindajate (näiteks ametnike või sõjaväe) autoriteedi õõnestamise kaudu.

Elanikele toetuva kaitse kontseptsioon lähtub tõdemusest, et kõik riigid, sõltumata nende poliitilisest või majanduslikust staatusest, peavad pidevalt tundma muret võimaliku võõrsissetungi või sisemise võimuanastamise pärast.

Elanikele toetuva kaitse relvad on psühholoogilised, sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised. Neid relvi kasutab kogu rahvas ja ühiskonna institutsioonid. Selliste relvade hulka kuuluvad näiteks streigid, boikotid ja ulatuslik koostööst keeldumine vaenlasega. Elanikele toetuv kaitse vastandub näiteks terrorismile või partisanisõjale.


Elanikele toetuva kaitse näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Rahvarinde kodanikuallumatuse plaan aastast 1991[muuda | muuda lähteteksti]

Võitluses Nõukogude Liidust sõltumatuse saavutamise eest loobusid eestlased, lätlased ja leedulased kasutamast terroristliku või partisanisõja taktikat ning rakendasid suurel hulgal vägivallatuid tsiviilelanikele toetuvaid võitlusmeetodeid.

Näiteks 1991. aasta jaanuaris kuulutas Rahvarinne välja vastupanuplaani, mida nimetati kodanikuallumatuseks. Nõukogude Liidu keskvõimu rünnaku korral soovitati inimestel

  • suhtuda kõigisse Eesti NSV seadustega vastuolus olevatesse korraldustesse kui ebaseaduslikesse;
  • viia kõigi Nõukogude Liidu poolsete kontrolli tugevdamise katsete suhtes läbi ranget allumatuse ning koostööst keeldumise poliitikat;
  • keelduda Nõukogude võimuorganitele olulise info andmisest ja kui vaja siis kõrvaldada tänavanimed, liiklusmärgid, majanumbrid jne.;
  • mitte lasta end provotseerida mõlematutele tegudele;
  • dokumenteerida kirjalikult ja filmilindil kogu Nõukogude võimude tegevus ja kasutada kõikvõimalikke kanaleid selliste dokumentide säilitamiseks ja rahvusvaheliseks levitamiseks;
  • säilitada Eesti poliitiliste ja ühiskondlike organisatsioonide tegutsemine, näiteks tugiorganisatsioonide loomise ja oluliste seadmete peitmise abil;
  • rakendada vajaduse korral massiaktsioone;
  • pidada potentsiaalsete vaenujõududega loovat dialoogi.

Leedu valitsuse üleskutse jaanuaris 1991[muuda | muuda lähteteksti]

Leedus kutsus Leedu valitsus 1991. aasta jaanuaris rahvast üles kaitsma sõltumatut parlamenti Nõukogude võimude rünnaku eest. Nõukogude sõjaväelased olid tapnud Vilniuse teletorni juures 14 inimest ja jätkasid strateegiliste objektide hõivamist. Leedu Ülemnõukogu teatas, et Nõukogude täieliku sõjalise okupatsiooni korral on kõik valitsusasutused kohustatud mitte tegema koostööd okupatsioonijõududega ja isikutega, kes neid teenivad. Inimestel paluti järgida allumatuse, vägivallatu vastupanu ja poliitilisest ning sotsiaalsest koostööst keeldumise põhimõtteid kui esmatähtsaid meetodeid võitluses iseseisvuse eest.

Vägivallatu Kaitse Keskuse loomine Lätis juunis 1991[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal astus Läti Nõukognde kallaletungi kartuses samme elanikele toetuva kaitsepoliitika suunas. 1991. aasta juunis kiitis Läti Ülemnõukogu heaks Vägivallatu Kaitse Keskuse loomise. Keskuse poolt välja töötatud Läti Vabariigi vägivallatu kaitse aluseks oli täielik koostööst keeldumine ja järeleandmatus vastasele. Töötati välja juhendid riigiorganitele, eraorganistasioonidele ja üksikisikutele selle kohta, mida teha Nõukogude Liidu mahitusel toimuva riigipöörde korral ja kuidas jätkata võitlust okupatsiooni tingimustes. Nende soovituste väljatöötamine viidi lõpule ja soovitused jagati elanikele välja Nõukogude Liidus 18.–21. augustil 1991 toimunud putši ajal.

Balti riigid võtsid kiiresti omaks putšile kaasaaitamisest keeldumise ja selle tõjumise poliitika, kuid riigipöördekatse kiire lüüasaamine Moskvas muutis edasise vastupanu ebavajalikuks.


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Gene Sharp 1994. Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne relvasüsteem (Civilian-based defence, Princeton University Press, 1990). Tõlkija Tiia Kaare, toimetaja Tiina Ets. Informare, Tallinn. ISBN 9985-816-03-X

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]