Efraim Zuroff

Allikas: Vikipeedia
Efraim Zuroff, Zagreb, 2007

Efraim Zuroff (heebrea אפרים זורוף; sündis 5. augustil 1948. aastal New Yorgis) on Iisraeli ajaloolane, natsikütt, Simon Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna direktor.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1970 sai ta New Yorgi Yeshiva ülikoolist bakalaureusekraadi ajaloo erialal. Seejärel emigreerus ta Iisraeli, kust sai Jeruusalemma heebrea ülikoolist magistrikraadi tänapäeva juudi ajaloos. 1997. aastal sai ta samast ülikoolist filosoofiadoktori kraadi (lõputöö teema "USA ortodokssete juutide reaktsioon holokaustile").

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1978. aastal kutsuti ta esimeseks Los Angeleses paikneva Simon Wiesenthali keskuse direktoriks, kus tal oli juhtiv roll keskuse arhiivi ja raamatukogu rajamisel. Samuti oli ta keskuse dokumentaalfilmi Genocide ajalooküsimuste konsultant. 1980. aastal läks ta Israeli, kus ta töötas Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi eriuurimisbüroos (Office of Special Investigations) ametnikuna. Tema ülesandeks oli aidata Ameerika Ühendriikides elavate natsi sõjakurjategijate vastu süüdistuste koostamisel.

1986. määrati ta Simon Wiesenthali Keskuse Jeruusalemma osakonna direktoriks.

Suhted Eestiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zuroff hakkas juba enne Eesti taasiseseisvumist süüdistama Harry Männilit juutide vastu inimsusevastase kuritegude toimepanemises. 1989. aastal saatis ta NSVL prokuratuurile kirja, paludes andmeid väidetava natsikurjategija Männili kohta. 1990. aasta teatas ENSV KGB ülem Rein Sillar Moskvale, et Männili kohta puuduvad materjalid. 1993. aasta detsembris saatis Zuroff president Lennart Merile protestikirja, milles nõudis, et Männil astuks tagasi Balti Strateegiliste Uuringute Instituudi juhatusest. 1995. aastal kinnitas Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, et Wiesenthali keskuse süüdistused on alusetud. 2001. aastal nõudis Zuroff Eestilt uue juurdluse alustamist, kuid Eesti vastas sellele, et uusi tõendeid ei ole leitud. Uurimist jätkas Kaitsepolitsei.[1] 2001. aasta märtsis algatas Kaitsepolitsei Zuroffi avalduse põhjal kriminaalasja, et uurida, kas Männil on seotud tsiviilisikute tagakiusamise ja tapmisega aastail 1941–1942, kuid Saksamaa ja teiste riikide arhiivides tuhandeid lehekülgi läbi töötanud ning kümneid tunnistajaid üle kuulanud kaitsepolitsei töötajad ei leidnud mingeid tõendeid, mis seostanuks Männilit inimsusvastaste kuritegudega, ning Männili kriminaalasi lõpetati.[2] Zuroff ja Wiesenthali keskus ei olnud selle otsusega rahul. Zuroff süüdistas Eesti riigiprokuratuuri ebakompetentsuses ja korruptsioonis ning Eesti võime poliitilise tahte puudumises.[3]

2007. aasta septembris kritiseeris Eesti ajakirjanik Heiki Suurkask Zuroffi õigusriigi põhimõtete vastu eksimise pärast, sest Zuroff ootas Eestilt Harri Männili süüdimõistmist inimsusvastastes kuritegudes olukorras, kus puuduvad asitõendid. Samuti süüdistas Suurkask Zuroffi selles, et ta usub eestlaste kollektiivsesse süüsse, ning kommunismikuritegude suhtes kaastunde puudumises.[4] Zuroff vastas sellele artiklile, et ta tunneb "täielikult kaasa kommunismiohvritele" ning toetab "täielikult kommunistlike kurjategijate kohtu alla andmist, hoolimata nende usust ja/või rahvusest". Kollektiivsesse süüsse uskumise kohta ütles ta, et "me ei aktsepteeri mitte kuidagi sellist kontseptsiooni". Ta lisas, et Harri Männil ja Mihhail Gorškov jäetakse Eestis kohtu alla andmata mitte asitõendite, vaid poliitilise tahte puudumise tõttu.[5]

12. juulil 2009 avaldati Iisraeli ajalehes The Jerusalem Post artikkel, milles Zuroff mõistis hukka Euroopa Parlamendi 23. septembril 2008. tehtud otsuse, millega 23. august kuulutati Euroopa stalinismi ja natsismi ohvrite mäelstuspäevaks. Zuroff märkis artkli lõpus, et "selle kampaania" taga on Eesti, Läti ja Leedu, kes soovivad leevendada oma süüd holokaustis ning tõrjuda selle ainuldaadset seisundit.[6]

27. juulil 2009 pidas ta Tallinnas meediaklubi Impressum kokkukutsutud konverentsil ettekande Simon Wiesenthali tegevusest. Samal üritusel esinesid teiste seas veel Kristina Norman, Dimitri Klenski, Dmitri Linter, Maksim Reva ja Johan Bäckman.[7]

29. juulil 2009. teatas ta Delfile antud videointervjuus, et Männil võidakse kohtu alla anda väljaspool Eestit, kuid keeldus riigi nime nimetamast. Samuti rõhutas ta, et ei nõustu natsionaalsotsialismi ja kommunismi võrdsustamisega: "Kui holokaust kaotab oma unikaalse positsiooni inimkonna ajaloos, on tegemist tragöödiaga".[8]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zuroff on abielus, tal on neli last (2 poega ja 2 tütart) ja seitse lapselast[viide?].

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Occupation: Nazi-Hunter. Los Angeles 1994.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pekka Erelt. Sonnenfeldi needus - Eesti Ekspress, 05.01.2006
  2. Riigiprokuratuur lõpetas Männili kriminaalasja - ERR, 30.12.2005
  3. Wiesenthali keskus peab Männilit kurjategijaks - SL Õhtuleht, 03.01.2006
  4. Heiki Suurkask. Zuroffi sõda Eestiga - Eesti Päevaleht, 05.09.2007
  5. EFRAIM ZUROFF: kommunismikuritegudega pole minu missioon - Eesti Päevaleht, 06.09.2007
  6. Efraim Zuroff. A combined day of commemoration for the victims of Nazism and communism? - The Jerusalem Post, 12.07.2009
  7. FOTOD: Efraim Zuroff pidas Tallinnas kõnet - Delfi, 27.07.2009
  8. Efraim Zuroff: Esitame Männilile süüdistuse välisriigis - VIDEOINTERVJUU Rain Kooli, www.DELFI.ee, 29.07.2009