Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Allikas: Vikipeedia
ELKNÜ
Ленинский коммунистический союз молодежи Эстонии (ЛКСМЭ)
Emblema Komsomol.svg
Asutatud 1940 – Lõpetamine on 1991
Peakorter Nõukogude Liit, Moskva
Ideoloogia Marksism-leninism, sotsialism
Koalitsioon Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, Eestimaa Kommunistlik Partei

Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing (lühend ELKNÜ; 18. oktoobrini 1940 Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing, lühend EKNÜ[1]) oli üks Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ÜLKNÜ) allorganisatsioone, Eesti NSV noorsoo ühiskondlik-poliitline massiorganisatsioon, Eestimaa Kommunistliku Partei aktiivne abiline ja reserv.

ELKNÜ sünnipäevaks loeti 5. detsember 1920, kui peeti esimene Üle-Eestimaaline Noorproletaarlaste Ühingu (ÜENPÜ) koosolek Tallinnas Suur-Karja tänavas asunud Tööliste majas.

ELKNÜ kõrgeim organ oli kongress ja kongressidevahelisel ajal ELKNÜ Keskkomitee, mis valis oma liikmete hulgast ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretäri ja teised sekretärid ning kollektiivse juhtorgani ELKNÜ Keskkomitee büroo. ELKNÜ algorganisatsioonid moodustati kommunistlike noorte õppe- või töökohas.

Next.svg Pikemalt artiklis ELKNÜ Keskkomitee ja ELKNÜ Keskkomitee#ELKNÜ Keskkomitee juhtkond,
Next.svg Pikemalt artiklis ELKNÜ piirkondlikud asutused

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene Eestimaa revolutsiooniliste töölisnoorte üle-eestiline ühing – Põhja-Balti Kommunistlik Noorsoo Liit, asutati 1918. aasta veebruaris, kuid Saksa okupatsioon lõpetas selle tegevuse.

1920–1921[muuda | redigeeri lähteteksti]

ÜENPÜ registreeriti ametlikult Tallinn-Harju Rahukogus 11. novembril 1920, ehkki ühingu tegevus oli juba algusest peale kommunistliku suunitlusega, hilisem ÜENPÜ juht Voldemar Tuberik osales juba 1920. aasta jaanuaris Nõukogude Lätis, Riias toimunud Ülemaailmse Noorte Kommunistlik Internatsionaali konverentsil ning ÜENPÜ tegutses Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu juures.

ÜENPÜ esimene koosolek peeti 5. detsembril 1920 Tallinnas Väike-Karja tänav 18 asunud Tööliste majas. ÜENPÜ juhtideks olid 1920. aastal Georg Kreuks, Voldemar Tuberik ja Arnold Sommerling, kes ka koostasid ÜENPÜ põhikirja. Ühingu tegevust juhendas Eestimaa Kommunistliku Partei poolt Georg Kreuks. Riigivastase poliitilise tegevuse eest vahistati G. Kreuks 1920. aasta aprillis ning mõisteti süüdi 35 protsessi käigus.

ÜENPÜ esimesel koosolekul valiti ÜENPÜ juhatusse: Arnold Sommerling, Hendrik Allik, Voldemar Tuberik, Richard Mirring, Peeter Lempo, Artur Nielsen ja Erna Saarens. V. Tuberik ja R. Mirring valiti ka ÜENPÜ esindajateks Ametiühisuste Kesknõukogusse.

ÜENPÜ-s alustasid oma poliitilist tegevust hilisemad Eestimaa kommunistliku liikumise tegelased: vennad Kreuksid, A. Sommerling, H. Allik, V. Tuberik, R. Mirring, Vilhelmine Klementi, H. Niineberg, Johannes Lauristin, Olga Künnapuu, O. Andrejev, Osvald Piir, Alma Vaarandi, Johannes Reesen, Oskar Sepre, Erich Tarkpea, Voldemar Raekson, Rudolf Pälson, Boriss Kumm, Andrei Murro, Anton Mangmann, A. Rõnglepp, O. Eller, Voldemar Sassi, Osvald Tuul, V. Vollman, M. Nurk, J. Kuuskman, Albert Stamm, J. Teng, G. Mõtus, O. Sihver jt.

komsomoli liikmekaart

1921–1940, illegaalne EKNÜ[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. aprillil 1921 ÜENPÜ, mille oli juba rohkem kui 1000 liiget[viide?] suleti, Kesknõukogu ja osa liikmeid vahistati ning mõisteti 115 protsessi käigus süüdi. 1921. aastal hakati moodustama illegaalse EKP aktivistide abil moodustama illegaalset (põrandaalust) Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingut (EKNÜ).

1. detsember 1921 ilmus EKNÜ põrandaaluse häälekandja "Noor Proletaarlane" esimene number. 3. september 1922 peeti Harjumaal Peningi vallas Võisilma talus EKNÜ I kongress, millest võttis osa 16 saadikut, kes esindasid ühingu 286 liiget. Kongress andis revolutsioonilisele noorsoole kindla tegevuskava. Keskkomitee sekretäriks sai Jaan Kreuks.

EKNÜ osales 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusus, ligi kolmandik võitlussalkastest olid EKNÜ liikmed. Ülestõusu ajal ja järgnenud võitluse läbi hukkus palju noori, nende seas EKNÜ Keskkomitee liikmed Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Rudolf Pälson. EKNÜ suudeti taastada 1926. aasta lõpuks.

1931. aastal paljud EKNÜ aktivistid vahistati. Pärast seda ei läinud korda EKNÜ ülemaalist organisatsiooni taastada enne kui 1940. aastal juulis.

1940–1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1940. aasta juunipööret komsomoliorganisatsioon taastati ning 18. oktoobril 1940 võeti EKNÜ ÜLKNÜ-sse ja nimetati ELKNÜ-ks.

EKNÜ Keskkomitee juurde oli augustis 1940 moodustatud pioneeride organiseerimise büroo. ENSV Pioneeriorganisatsioon asutati 1940–1941. See allus ELKNÜ juhtimisele ja kuulus Üleliidulisse V. I. Lenini nimelise Pioneeriorganisatsiooni. Ligi 10 000 kommunistlikku noort võitles sõja-aastail Eesti rahvuslikes väeosades ja 800 Eesti partisanibrigaadides ja -rühmades. 8 kommunistlikule noorele ja komsomoli kasvandikule – Leen Kullmanile, Jakob Kunderile, Arnold Merele jt. anti Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.

1944–1950[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõda võtsid kommunistlikud noored osa rahvamajanduse taastamisest ja kolhooside asutamisest. 1947. aastal ehitasid Võrumaa kommunistlikud noored Leevaku hüdroelektrijaama. See oli esimene komsomoli löökehitus Eestis.

1950–1980[muuda | redigeeri lähteteksti]

19561965 töötas Kasahstanis uudismaal üle 7000 Eesti NSV noore. 1957. aastal korraldati esimesed noorte suvepäevad. 1964 asusid tööle esimesed Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva ja 1967 esimesed Eesti Õpilasmaleva rühmad. Suurt kõlapinda leidis 1969. aastast komsomoli-organisatsioonides korraldatav üleliiduline leninlik arvestus. Komsomoli algatusel tehti nõukogude rahva revolutsiooni-, lahingu- ja töökuulsuse paikadesse matku "Tunne oma kodumaad". 1960.–1980. aastail aitasid kommunistlikud noored kaasa Balti Soojuselektrijaama ja Eesti Elektrijaama, tsemenditehase "Punane Kunda", kaevanduse "Estonia", Iru Soojus- ja Elektrijaama, olümpiarajatiste jpt löökehituste valmimisele. 19761980 lähetas ÜLKNÜ ENSV-st üleliidulistele komsomoli löökehitustele ligi 1300 noormeest ja neidu, peamiselt Baikali-Amuuri raudtee, Kaama Autotehase ja "Atommasši" ehitusele ning Tjumeni oblastisse.

1. jaanuaril 1981 kuulus ELKNÜ 2562 algorganisatsiooni 162 260 liiget. ELKNÜ-d autasustati tema 60. sünnipäeval Tööpunalipu ordeniga.

1980–1989[muuda | redigeeri lähteteksti]

ELNKÜ asutus üleliidulisest ÜLKNÜ-st välja 1989. aastal.

EKNÜ ja ELKNÜ kongressid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toimumisaeg[2] Kongress Toimumiskoht ELKNÜ KK I sekretär Esindatud liikmete arv[3]
3. september 1922 EKNÜ 1. kongress Harjumaa Peningi vald Võisilma talu, Eesti Vabariik Jaan Kreuks 286
5.7. mai 1946 ELKNÜ 2. kongress Tallinn, Tallinna Riiklik Draamateater[4] Arnold Meri (1945–49) 11 788
17.19. juuni 1948 ELKNÜ 3. kongress Tallinn, Eesti NSV Arnold Meri 20 454
17.18. jaanuar 1949 ELKNÜ 4. kongress Tallinn, Eesti NSV Arnold Meri 24 563
25.27. mai 1951 ELKNÜ 5. kongress Tallinn, Eesti NSV Boris Tolbast (1949–1955) 48 671
24.26. detsember 1952 ELKNÜ 6. kongress Tallinn, Eesti NSV Boris Tolbast 60 391
14.15. jaanuar 1954 ELKNÜ 7. kongress Tallinn, Eesti NSV Boris Tolbast 66 406
24.25. detsember 1955 ELKNÜ 8. kongress Tallinn, Eesti NSV Boris Tolbast 61 373
5.6. märts 1958 ELKNÜ 9. kongress Tallinn, Eesti NSV Vaino Väljas (1955–61) 60 404
28.29. jaanuar 1960 ELKNÜ 10. kongress Tallinn, Eesti NSV Vaino Väljas 67 133
25.26. jaanuar 1962 ELKNÜ 11. kongress Tallinn, Eesti NSV Jaan Lüllemets (1961–64) 80 548
24.25. detsember 1963 ELKNÜ 12. kongress Tallinn, Eesti NSV Jaan Lüllemets 98 817
11.12. veebruar 1966 ELKNÜ 13. Kongress Tallinn, Eesti NSV Tarmo Suuresaar (1964–66) 107 819
28.29. veebruar 1968 ELKNÜ 14. Kongress Tallinn, Eesti NSV Rein Pollimann (1966–69) 104 616
26.27. veebruar 1970 ELKNÜ 15. Kongress Tallinn, Eesti NSV Aare Purga (1969–72) 108 531
15.16. märts 1972 ELKNÜ 16. Kongress Tallinn, Eesti NSV Aare Purga 118 043
14.15. veebruar 1974 ELKNÜ 17. Kongress Tallinn, Eesti NSV Indrek Toome (1972–78) 127 672
16.17. veebruar 1978 ELKNÜ 18. Kongress Tallinn, Eesti NSV Indrek Toome[5] 153 932
18.19. märts 1982 ELKNÜ 19. Kongress Tallinn, Eesti NSV Donald Visnapuu (1978–84) 163 681
20.21. veebruar 1987 ELKNÜ 20. kongress Tallinn, Eesti NSV Arno Almann (1984–)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

ELKNÜ kohta:

  • "Karastumine. Mälestusi Eesti noorsoo revolutsioonilisest liikumisest" (1958).
  • "Meie komsomol. Artikleid ELKNÜ ajaloost" (1968).
  • Alma Vaarman, "Surmast tugevam" (1976).
  • "Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost" (1975).
  • Konstantin Paustovski, "Suvepäevad" (1957).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 231.
  2. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 232.
  3. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 233.
  4. "Nõukogude Eesti nr.10"". Kinokroonika Tallinna Stuudio, 1946. Filmiarhiivi Infosüsteem. 
  5. "Nõukogude Eesti nr.6"". Tallinnfilm, 1978. Filmiarhiivi Infosüsteem.