Eesti talukoer

Eesti talukoer on mitmekülgne Eesti rahvuslik koeratõug, 1930. aastatel Eesti Lambakasvatajate Seltsi algatatud tõuaretuse tulemus. Aretajate eesmärk oli kasvatada taludele sobilik õue- ja karjakoera tüüp, kuid ettevõtmine jäi teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni tõttu soiku.

Algus

1936. aastal hakkas Eesti Lambakasvatajate Selts koguma andmeid Eesti külakoera (õuekoera) ehk muri leviku kohta ja säilinud koeratüüpi standardima. Töö eesmärk oli leida kohad, kust soovi korral saaks suguloomi hankida. Põllutöökoja kulul sooritas loomaarst Gabriele Tehver (osa reisist tegi kaasa ka instruktor-loomaarst H. Talts) ringreisi Eesti jäärajaamades ning käidi ka majapidamistes, kus teati olevat muri välimusega koeri.

Muri tüüpi koerad

Sel ringreisil tõdeti, et kümme aastat varem (1928) oli olnud Eestis murisid palju rohkem kui 1938. aastal, mil koerakatk oli paljud koerad hävitanud. Maal põlati emasloomi ja koerad paaritusid vabalt, mille tõttu olid murid segunenud teiste sisse toodud, suuremate koeratüüpidega. Arvati, et kui midagi ette ei võeta, see tüüp hävib. Nähtud muridest olid paljud juba vanad, isased olid kastreeritud ning ka suguvõimelisi emaseid leidus üsna vähe.

Välimik

Üldine. Murid on jässakad ja tüsedad koerad. Jalad on lühemad ja jämedamad kui Saksa spitsidel või Soome püstkõrvadel. Profiil on õõnes, kõrge asendiga kõrvad hoiavad end pooleldi lontis või kikkis. Otsmik on üsna kumer, ninamik on kuju ja jämeduse poolest Põhjamaade püstkõrvalistega sarnane. Tumedad silmad on veidi ovaalsed või ümarad. Karv on pikk ja sile, väga tiheda aluskarvaga. Värvuselt on murid mustad, hallid, kirjud ja kollased. Leidub ka valgeid murisid, kuid vähe. Muride paks ja puhmas saba hoiab end rõngas.

Mõõdud. Mõõdeti 30 koera. Mõõduriistana tarvitati ainult mõõdurihma, sest sirklit koerad väga pelgasid. Mõõdud varieerusid.

• Turja kõrgus oli 30–45 cm, kõige sagedamini 38–40 cm.
• Kere pikkus oli 35–60 cm, kõige sagedamini 45–50 cm.

Välimiku proportsioonid olid enam-vähem püsivad, variatsioonid olenesid koera üldsuurusest. Tüsedamad ja suuremad murid olid Muhu-, Saare-, Tartu- ja Võrumaal. Pärnu-, Harju- ja Virumaal leiduvad murid olid kasvult väiksemad ja tüübilt õrnemad.

Tunnustus

Põllutöökoja ülesandel toimus 29. aprillil 1938. aastal Tartus Eesti Lambakasvatajate Seltsi nõupidamine talukoerte (karja- ja õuekoerte) tõu aretamise üle. Kohtumisest võtsid osa mitmed selle eriala teadlased. Nagu koosolijad märkisid, oli Eesti taludes talukoerte tõuaretus hädavajalik.

Põllutöökoja huvi oli saada häid põllumajanduslikke koeri. Paika pandi järgmised tüübi piiritlused (nimetused on andnud professor Saral):

• õuekoer, keda koosolekul soovitati nimetada muriks, peab olema hallikas, paksu karvaga, rõngas sabaga,
• karjakoer (krants) peab olema must või pruunikas valge kaela ja natuke lokkis karvaga.

Karjakoertest otsustati võtta aretusse Šoti lambakoer ehk kolli ja õuekoera puhul kasutati Ungari kuvasz´i ja meie muri tüüpi.

Pikakarvaline kolli

Kuvasz

Soovitati ka ühtse tõu aretamist, kuid leiti, et õuekoer, kes öösel valvab, ei saaks enam päeval karjas piisavalt hoolas olla.

Tõuaretuse alused

Karjakoer – krants

See tüüp oli hästi kindlaks määratud. Esimesed kollid koos tõulammastega tõid Eestisse 1934. aastal Pärivere J. Hansen ja Vana-Kuuste J. Ottas.

Ottas aretas alates 1934. aastast ristpaaritamise teel eeskujulikku karjakoera, kasutades alusemasena kohalikku külakoera ja alusisasena tõupuhast musta Šoti lambakoera, kes oli sama tõugu mis Pärivereski. Saadud järglasi paaritati sama tõu isastega. Need olid kasvult väheldased, välimuselt pika- ja siledakarvalised, mustad, valge rinnaesisega ning valgete varvastega. Esimese põlvkonna järglastel ei olnud karjakoera instinkti. Teine põlvkond töötas juba karjakoerana, kuid neil puudus töös järjekindlus ja nad käitusid loomade ajamisel tormakalt. Kolmandast põlvkonnast alates olid järglased karjakoerana täiesti oma ülesande kõrgusel. Koerad töötasid ideaalselt.

Õuekoer – muri

Muriga oli raskem, sest polnud kindlat aretustüüpi. Eelistused algloomade valimise osas läksid lahku. Kuigi soovitati katsetada kuvasz´idega, pidi aretuseks tooma hoopis spitse põhjamaalt: Lapimaalt või Soomest. Lõunamaade koeratüüpe taheti vältida.

Eeskiri

Et oleks võimalik asutada koerakasvandusi ja hankida sinna koeri välismaalt või ka kodumaalt, võttis lammaste tõuaretuse komitee vastu ajutise ettekirjutuse „Põllumajanduslikkude tõukoerte eeskiri“. See võimaldas maksta abiraha talumajanduslike tõukoerte aretajatele ja kasvatajatele. Põllutöökoja 1938/39. aasta eelarves oli juba esimene abiraha eraldatud. Hakati välja töötama koerakasvatajate ülemaalist võrku.

Põllumajanduslikkude tõukoerte eeskiri

1. Põllutöökojal on õigus anda abiraha tõukoerte aretamiseks, tõukoerte ostmiseks nii kodu- kui ka välismaalt ja anda toetust koerte tõuaretusega tegelevatele organisatsioonidele.

2. Abiraha antakse õue- ja karjakoerakasvandustele uute tõukoerte ostmiseks kodu- või välismaalt ja autasudeks koerakasvandustele, koertenäitustele ja koerakasvanduste hindamise tarvis minevateks sõidukuludeks. Abiraha on Põllutöökoda andnud koerte tõuaretust juhtivale organisatsioonile, Eesti Lambakasvatajate Seltsile tõuraamatu pidamiseks ning sõidu- ja üldkuludeks, mis koerte tõuaretusega kaasas käivad.

3. Abiraha on selts andnud koerakasvanduste asutamiseks ning tõukoerte ostmiseks kodu- ja välismaalt. Koerakasvanduseks loetakse majapidamist, kus peetakse vähemalt kolme emast tõukoera.

4. Abirahasaajad on kohustatud sõlmima Eesti Lambakasvatajate Seltsiga lepingu. Lepingu kava kinnitab Põllutöökoda.

5. Abirahad tõukoertele määrab Põllutöökoja juures asuv Lammaste Tõuaretuse Komitee.

Tõukoerakasvandused

1. Tõukoerakasvandus on selleks tunnustatud majapidamine, kus aretatakse ja õpetatakse väärtuslikke tõukoeri, sihiga anda põllupidajatele tõukoeri suguloomaks ja õpetatud koeri tarbekoeraks.

2. Tõukoerakasvandusteks tunnustatakse majapidamised, kus peetakse ja õpetatakse õue- ja karjakoeri, vähemalt kolme emast tõukoera ja kutsikaid.

3. Tõukoerakasvandustel peab olema koerte maja või koerte majakesed, kuhu on võimalus koeri paigutada soo ja vanuse järgi. Kasvandused on kohustatud pidama tõukoerte raamatut.

4. Tõukoerakasvandusteks tunnustatud majapidamised on kohustatud alaliselt koeri õpetama ja koerte võimis- või oskusvõistlustest osa võtma.

5. Võimis- ja oskusvõistlusi korraldatakse koerakasvandustes või põllumajanduslikel näitustel. Korraldaja on Eesti Lambakasvatajate Selts. Koerakasvandusi hindab komisjon.

6. Tõukoerte, kasvanduste hindamise korra ja koerte võistluste kavad kinnitab Põllutöökoda.

7. Tõukoerakasvanduste omanikele võib Põllutöökoda anda hindamiskomisjoni ettepanekul erilisi toetusi ja autasusid.

Eesti tarbekoerte tõuraamat

Eesti tarbekoerte tõuraamatul on kaks jaotust: õue- ja karjakoerte tõuraamat.

Karjakoerte tõuraamatusse märgitakse õpetatud kolli tõugu ja teisi karjakoerteks tunnustatud tõukoeri, õuekoerte tõuraamatusse märgitakse muri tüüpi koeri.

Tõuraamatusse lisatakse koeri oskusvõistlustel, koerakasvanduste hindamistel ja teistel aegadel.

Üksikasjalised juhtnöörid koerte tõuraamatusse võtmiseks ja koerte tõumäärustikud annab Põllutöökoda.

Allikad

• ERA.14.5.788. Eesti Lambakasvatajate Selts.

Kirjandus

Ajalehed on saadaval: Digiteeritud Eesti Ajalehed

• Tehver. G. Talukoertest. // Eesti Talu 1938.
• Talukoerast. (Küsimused-vastuseid) // Põllumajandus (1938) nr 13, 6. aprill
• Andmeid puhtatõulistest muridest. // Põllumajandus (1938) nr 22, 15. juuni
• Murist. (Küsimused-vastuseid) // Põllumajandus (1938) nr 42, 25. oktoober
• Krantsid ja murid aretamisele. // Rahvaleht (1938) 30. aprill
• "Muri" – õue, "Krants" – karja. // Uus Eesti (1938) 30. aprill
• Veel üks revolutsioon. // Uus Eesti (1938) 4. mai
• Maatõugu koer. // Päevaleht (1939) 21. mai
• Jaama, Kr. Talukoerte tõuaretus // Põllutöökoja aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940) lk 169–171

Välislingid

• Noppeid eesti koerte ajaloost (vaadatud 26. veebruaril 2016)