Eesti taru

Eesti taru on lamavtaru Eesti variant.

Omadused ja kujunemine

Tartu taru

Eesti taru oli algselt kolmest küljest soojustatud. Sinna mahtus 12 pesaraami. Veel oli sellel tarul raamide ja katuse vahelkõrge krae, mille tõttu – oli arvestatud, et sinna peale pannakse 12-raamiline täismagasini korpus – meenutas see korpustaru. Katus oli viilkatus (vesi jookseb maha mõlemat külge mööda). Seda taru nimetati Tartu taruks.

Raami mõõdud

Taru raami sisemõõdud olid 400×250 mm, sellist taru kasutati põhiliselt aastatel 1907–1928. Siis töötati välja eesti taru, mida kasutatakse siiani. Aluseks võeti raamimõõt, mida kasutati Tartu tarus.

Erinevused seinte soojustuses ja raamide arvus

Muudeti ka taru seinu. Tartu tarul oli kolm soojustatud seina, kuid eesti tarul jäeti alles kaks soojustatud seina (esi- ja tagasein). Tänu ühe soojustatud otsaseina kaotamisele mahub tarusse nüüd 16 pesaraami. Katusena võeti kasutusele lampkatuseks, seda oli lihtsam ehitada. Ka muudeti raamide peal olevat kraed. Tänu sellele on taruga lihtsam töötada. Kuna krae on madalam, tehti poole raami suurused magasiniraamid. Sellist kraed nimetatakse pooleraamiliseks magasiniks. Edaspidi tehti 16-raamilisest laiem variant, kuhu mahub 22 raami. Sellega sai tarust lamavtaru.

Vaata ka

• korpustaru
• mesilased
• mesindus