Eesti kirjakeele norm
Eesti kirjakeele norm on eesti keele õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem, mille ülesandeks on tagada ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning suunata avalikku keelekasutust.
 |
Legaaldefinitsioon: "Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust." |
Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord, § 1
Eesti kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatu, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.
Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad eesti kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.
Eesti kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut.
Alates 1. detsembrist 2006 on kirjakeele normi alus "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006".
