Eesti kiililiste süstemaatiline nimestik
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti kiililiste nimestik)
Eesti kiililiste süstemaatiline nimestik loetleb Eesttis elavad kiililised. Nimestik tugineb raamatule "Eesti NSV kiilid" (Tartu 1957), järgides seal kasutatud süsteemi. Nimestikule on lisatud mainitud raamatu ilmumise järel Eestist avastatud uued liigid ning osa eestikeelseid nimesid (Remm 1970). Nimestik on täpsustatud Martin jt. (2008) ja Martin (2013) järgi.
Eestis on 2020. aasta novembri seisuga leitud 63 liiki kiile.[1][2][3][4][5][6][7]
Selts: kiililised (Odonata)[muuda | muuda lähteteksti]
Alamselts: taolistiivalised (Zygoptera)[muuda | muuda lähteteksti]
Sugukond: vesineitsiklased (Agrionidae e. Calopterygidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Harilik vesineitsik (Agrion virgo e. Calopteryx virgo)
- Vööt-vesineitsik (Agrion splendens e. Calopteryx splendens)
Sugukond: kõrsiklased (Lestidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Paju-lõunakõrsik (Chalcolestes viridis)[8]
- Väikekõrsik (Lestes virens)
- Tumekõrsik (Lestes dryas)
- Luhakõrsik (Lestes sponsa)
- Lõunakõrsik (Lestes barbarus)
- Ida-pronkskõrsik (Sympecma paedisca e. Sympecma braueri)
- Lääne-pronkskõrsik e. pruunkõrsik (Sympecma fusca)[9]
Sugukond: liidriklased (Coenagrionidae e. Agrionidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Säärikliidrik ehk ojaliidrik (Platycnemis pennipes)
- Punaliidrik (Pyrrhosoma nymphula)
- Punasilm-liidrik (Erythromma najas)
- Väike-punasilmliidrik (Erythromma viridulum)[6]
- Odaliidrik (Coenagrion hastulatum)
- Tanuliidrik (Coenagrion armatum)
- Põhjaliidrik (Coenagrion johanssoni)
- Kuuliidrik, (Coenagrion lunulatum)
- Sarvikliidrik (Coenagrion pulchellum)
- Sadulliidrik (Coenagrion puella)
- Seenliidrik (Enallagma cyathigerum)
- Väike-pigiliidrik (Ischnura pumilio)
- Suur-pigiliidrik (Ischnura elegans)
- Pisiliidrik (Nehalennia speciosa)
Alamselts: eristiivalised (Anisoptera)[muuda | muuda lähteteksti]
Sugukond: vesihobulased (Gomphidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Ida-jõgihobu, (Gomphus flavipes)
- Harilik jõgihobu e. harilik vesihobu (Gomphus vulgatissimus)
- Rohe-vesihobu, (Ophiogomphus cecilia)
- Näps-jõgihobu, (Onychogomphus forcipatus)
Sugukond: tondihobulased (Aeshnidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Väike-tondihobu (Brachytron pratense)
- Taiga-tondihobu (Aeshna caerulea)
- Metsa-tondihobu e. sinine tondihobu (Aeshna cyanea)
- Rohe-tondihobu (Aeshna viridis)
- Rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles)
- Pruun-tondihobu e. suur-tondihobu (Aeshna grandis)
- Raba-tondihobu (Aeshna subarctica)
- Saaremaa tondihobu (Aeshna osiliensis e. A. serrata)
- Soo-tondihobu (Aeshna juncea)
- Sügis-tondihobu (Aeshna mixta)
- Rohevööt-kuningkiil (Anax imperator)
- Kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope)
Sugukond: vöötkiillased (Cordulegastridae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Vöötkiil (Cordulegaster annulatus e. C. boltonii)
Sugukond: hiilgekiillased (Corduliidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Kakslaik-kiil, (Epitheca bimaculata)
- Harilik hiilgekiil (Cordulia aenea)
- Harilik läikkiil e. läik-hiilgekiil (Somatochlora metallica)
- Kollatähn-läikkiil ehk kollatähn-hiilgekiil (Somatochlora flavomaculata)
- Põhja-läikkiil e. põhja-hiilgekiil (Somatochlora arctica)
Sugukond: vesikiillased (Libellulidae)[muuda | muuda lähteteksti]
- Lõuna-sinikiil, (Orthetrum coerulescens) - retsentseid leiukohti Eestis pole
- Harilik sinikiil e. sinikiil, (Orthetrum cancellatum)
- Suur sinikiil, (Orthetrum brunneum)
- Lapik-vesikiil, (Libellula depressa)
- Harilik vesikiil, (Libellula quadrimaculata)
- Triip-vesikiil, (Libellula fulva)
- Kollatähn-loigukiil e. kollane loigukiil, (Sympetrum flaveolum)
- Lõuna-loigukiil (Sympetrum fonscolombii)
- Vööt-loigukiil e. triip-loigukiil, (Sympetrum pedemontanum)[10]
- Must-loigukiil, (Sympetrum danae e. Sympetrum scoticum)
- Harilik loigukiil, (Sympetrum vulgatum)
- Ranna-loigukiil, (Sympetrum striolatum)
- Puna-loigukiil, (Sympetrum sanguineum)
- Hännak-rabakiil, (Leucorrhinia caudalis)
- Valgelaup-rabakiil, (Leucorrhinia albifrons)
- Suur-rabakiil, (Leucorrhinia pectoralis)
- Väike-rabakiil, (Leucorrhinia dubia)
- Punakas-rabakiil, (Leucorrhinia rubicunda)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tõnu Kann: "Pärnumaal avastati veel üks uus putukaliik" Pärnu Postimees, 29. juuli 2009
- ↑ Martin, Mati 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn: Keskkonnaamet.
- ↑ Pärnumaalt on leitud Eestile uus kiililiik. Eesti Loodus 11: 8 (2017).
- ↑ Eestis avastati uus kiililiik. Novaator, september 2018.
- ↑ Suur sinikiil Eestis. Novaator, juuli 2019.
- ↑ 6,0 6,1 Mägi, Marko (7. oktoober 2019). "Eestist leiti sel aastal juba teine uus kiililiik". novaator.err. Vaadatud 23.06.2020.
- ↑ Segadus kiilidega: tunamullune paju-lõunakõrsiku leid osutus valemääranguks. Eesti Loodus, 2020, 2
- ↑ Kula, Kertu (2. oktoober 2020). "Eestis avastati uus kiililiik: paju-lõunakõrsik". keskkonnaagentuur.ee.
- ↑ Mati Martin: "Külmakartmatu lõunatulnukas" Eesti Loodus, 2009, 1
- ↑ Piir, A. 2015. Eestile uued putukaliigid Kagu-Eestist. Eesti Loodus, 6: 68-70.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Martin, Mati 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn: Keskkonnaamet.
- Martin, Mati; Luig, Jaan; Ruusmaa, Janika; Heidemaa, Mikk 2008. Eesti putukate levikuatlas, 3. Kiililised (Odonata), kaardid 166–219. Tartu: Eesti Loodusfoto.
- Tero Piirainen 2000. Retki Saarenmaan nummille. Diamina 9: 40–43.
- Remm, Eevi 1963. Eesti kiilivastsete määraja. (Abiks loodusevaatlejale 47.) Tartu: Loodusuurijate Selts.
- Remm, Hans 1957. Eesti NSV kiilid. (Abiks loodusevaatlejale 31.) Tartu: Loodusuurijate Selts.
- Remm, Hans 1970. Putukate välimääraja I (Apterygota, Palaeoptera, Hemimetabola). Teine trükk. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, zooloogia kateeder.