Eesti keskaegsed kivilinnused

See artikkel räägib kivilinnuste ajaloost Eesti aladel.

Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Üldist

Aastasajad ja sõjad on keskaegsete kaitseehitiste hulgas suurt laastamistööd teinud. Praeguste teadmiste järgi on tänapäevasel Eesti territooriumil olnud üle 90 kivilinnuse, kusjuures paljude mõisahoonete, mida Eestis oli mõisaajastu lõpuks üle 1000, keldrid ja vundamendid võivad sisaldada veel mõne väikese vasallilinnuse kivimüüre. Nii mõnigi hävinud või maatasa lammutatud mõis võib olla teadmata või teise asukohta ümber kolitud. Uuemate andmete valguses võis Eesti aladel olla 59–84 vasallilinnust.

Linnuseid ehitati Vana-Liivimaal XII sajandi lõpust kuni Liivi sõjani välja XVI sajandi keskpaigas. Algul oli põhirõhk loomulikult suurte senjöörilinnuste asutamisel ja väljaehitamisel, aga samuti ka nende nn abilinnustel kindlustatud kloostrite ja veskite näol. Enamik neist asutati XIII ja XIV sajandil ning need paiknesid Eesti aladel enam-vähem ühtlaselt. Hoopis teine lugu oli vasallilinnustega, mida hakati jõudsamalt asutama XIII sajandi lõpust pärast esimeste olulisemate senjöörilinnuste valmimist. XIII sajandi lõpuks oli Vana-Liivimaa põhijoontes formeerunud ja suuremad võitlused peetud, vasallid oma esmased kohused senjööride ees täitnud ja said tasuks oma läänimaadele linnuste väljaehitamisega tegelema hakata. See asutamine ja laiendamine kestis kuni Liivi sõjani välja. Eripärane on ka see, et vasallilinnused olid suuremaarvuliselt koondunud konföderatsiooni piiridest eemale, nii maa lõunaosas vastu Leedut kui ka idaosas vastu Venemaad. Üks põhjus oli piirijoone kõikumine läbi sajandite, mistõttu oli raskendatud piiriäärsete maade läänistamine vasallidele. Teine põhjus oli vaenlase rünnaku ootamatuse elimineerimine, mis ohustas just väiksemaid vasallilinnuseid. Teade vaenlase piiriületusest pidi jõudma kiirelt vasallini, et linnuses kaitseks valmistuda või suuremasse taanduda. Igal juhul asub suurem osa vasallilinnustest maa lääneosas nii Põhja-Eestis, Tartu piiskopkonnas, Riia peapiiskopkonnas kui ka Lätis orduriigi aladel. Ka ehitati enamik neist mererannast eemale, loomaks nn puhvertsooni vaenuliku laevastiku või piraatide äkkrünnaku vastu. Ka mitmed linnad Läänemere regioonis asutati rannikust eemale suurte jõgede äärde või kaitsva fjordi varju, näiteks Lübeck, Rostock, Szczecin, Danzig, Königsberg, Stockholm, Turu, Riia, aga ka näiteks Narva ja isegi Haapsalu.

Kui võimalik, püüti neljakandilisi kastell-tüüpi linnuseid, aga ka majalinnuseid asendi kindlaksmääramisel ja põhiplaani koostamisel ehitada nii, et nurgad jääksid põhiilmakaarte suundades. Sellel oli mitu põhjust.

Esiteks: rünnata oli kõige parem päikesepaistelisel päeval ja lõuna suunast, kui ründajale oli valgus selja tagant ja vastase tegevus linnusemüüridel näiteks piiramistornidest näha, otsekui peo peal. Kaitsjatele jällegi vastupidi – päike segas neid ründajate jälgimisel ja sihtmärgina "kirbule võtmisel". Seda eriti talvel, kui päike paistis madalalt otse silma ja sellele lisandus veel valgetelt lumeväljadelt peegeldumise efekt. Varajast keskaega XIII–XVI sajandil teatakse kui "väikest jääaega" oma külmade ja selgete talveilmadega, ka suur osa sõjakäikudest toimus sellal just talvekuudel. Välimise kaitsemüüri purustamiseks oli linnust kõige otstarbekam ja efektiivsem pommitada otse küljelt, kuna purustusjõud kaitsemüürile oli siis kõige suurem – küljelt poolviltu lastes oleks see tegevus rikošetiefekti tõttu olnud mõttetu. Samuti ei saanud või oli väga tülikas piiramistorni põiki või linnuse nurgas üle vallikraavi lükata ja kaitsemüüri külge haakida ning rünnakurampi müürile lasta. Ka seisis nurgas sageli flankeeriv kaitsetorn. Sellest tulenevalt oli kaitsjatele soodsam, kui intensiivne lõunapäike paistaks neile küljelt.

Teiseks: suvel olid nii kõige optimaalsemad linnuse valgusjaotuse ja õhutatavuse tegurid. Konvendihoone, aga ka kastellimüüride vastu toetuvate sisehoonete puhul said seeläbi enam-vähem kõik neli tiiba ühepalju nii hommiku- kui ka õhtupäikest, niipalju kui väliskülje väikesed ja sisehoovi suuremad aknad just võimaldasid. Ka talvel madala päikese korral sai ühe hoonetiiva asemel valgust kaks. Osal varakeskaegsetel linnusekünka looduslikku kuju järgivatel mantelringmüür- või äralõikelinnustel seda põhimõtet maastiku iseärasuste tõttu ära kasutada ei saanud, kuid enamiku Vana-Liivimaa linnuste puhu on kaitsesüsteeme arendatud just sellest lähtuvalt.

Eesti aladel olevate Vana-Liivimaa kivilinnuste asukohas ja asetuses on jälgitavad mõned iseloomulikud erijooned. Ordul oli Eestis keskaja lõpul teadaolevalt 16 põhilinnust, millest ligi kümnele pandi alus XIII sajandil. Neist enamus oli ehitatud muinaslinnuste kohale ja asetses enamasti külgedega põhiilmakaarte suundades. Ainult Karksi pealinnus, Pöide linnusetorn ja osaliselt ka Tarvastu oli nurkadega põhiilmakaarte suundades. See asjaolu võis johtuda ka eestlaste ja ristisõdijate vahelistest lepingutest, mille järgi vanad eestlaste linnused läksid ristisõdijate otsekäsutusse erinevalt näiteks kurelastest ja semgalitest, kus ristisõdijad omale uued linnused põlisrahva omade kõrvale püstitasid. Eestis valisid ristisõdijad olulisemate linnuste seast endale meelepärased välja ning hakkasid neid kindlustama ja ümber ehitama. Siin järgiti ilmselt ka vanade linnuste ja linnamägede kuju, kuna vallide ja kraavide ümberkujundamine nõudnuks palju vaeva. Samuti tuli esmaste kindlustuste rajamisel tegutseda väga kiiresti ja efektiivselt. Nende vanade senjöörilinnuste kaudu saab ilmselt teha mingeid üldistusi ka muidu ümarate ja mäeplatood järgivate muinaseestlaste linnuste kohta. Järgnevatel sajanditel püstitatud ordulinnustel püüti juba nurgad hoida põhiilmakaarte suundades, välja arvatud Vasknarvas, mida suunas otse põhja poole voolav Narva jõgi. Kursi asukoht ja asend ei ole täpselt teada.

Piiskoppide ja toomkapiitli käsutuses oli ligi 14 linnust, lisaks kuulus maa kaitsesüsteemi vähemalt kolm kloosterlinnust. Ka piiskoppide XIII sajandil ehitatud tähtsamatel linnustel olid küljed orienteeritud NS-WO suundadesse või järgisid linnusemäe kuju, erandiks vast ainult Sangaste ning Emajõe poolt mõjutatud Vana-Kastre ja osaliselt ka Uue-Kastre. Seevastu jällegi hilisemate sajandite piiskopilinnused järgisid eranditult nurkade põhiilmakaartesse suunamise printsiipi.

Vasallilinnuste puhul on pilt teistsugune: enamik neist 59–84 teadaolevast asetseb rohkemal või vähemal määral nurkadega põhiilmakaarte suundades. Tõsi, ka enamik neist on ehitatud pärast XIII sajandit, ning tavaliselt pole need püstitatud muinaslinnuste asukohale. Ordu teadaolevatest vasallilinnustest on erandiks Järve ja Kalvi, Saare-Lääne piiskopkonnas ilmselt Kasti, Virtsu ja Vaimõisa, Tartu piiskopkonnas Rannu, Antsla ja Vaabina ning võib-olla ka Konguta ja Sõmerpalu. Mitmete kindlate ja oletatavate vasallilinnuste puhul pole nende põhiplaani asend teada, samuti on vahetegemine kindlustatud mõisamaja ja vasallilinnuse vahel ebamäärane ja tagantjärele väga problemaatiline, ning nii lisandub viimaseid uute uurimisandmete kogunedes järjest juurde. Enamjaolt on senjööride asutamisaegsed pealinnused ja vasallide tornlinnused või väikekastellid ruudukujulised, kuid esineb ka mingites suundades väljavenitatud ristkülikukujulisi ja trapetsoidseid põhiplaane. Samuti ei olnud nurgad või küljed alati täpselt suunatud põhiilmakaarte suunda, oli ka vähemaid ja suuremaid nihkeid nii päri- kui vastupäeva, kuid siiski joonistub välja pilt, kus võib öelda, et XIII sajandil mõjutasid linnuste algkavatiste kuju veel suures osas vanad muinaslinnused ja linnamäed. Hiljem ristisõdijate võimu täielikul kindlustumisel Vana-Liivimaal XIII sajandi lõpuks hakati linnuseid kavandama ja ehitama juba uusi printsiipe arvestades.

Ka Lätis asuvad kunagistel eestlaste asualal olevad kolm linnust toetavad sama dünaamikat: XIII sajandi keskel vana muinaslinnuse asukohale rajatud Ruhja ordulinnus on üldjoontes lääne-idasuunaline ja järgib linnusemäe nõlva kulgemist; XIV sajandi algul uude paika asutatud Härgmäe ordulinnus asetseb küll veel külgedega põhiilmakaarte suundades, kuid on sealjuures rangelt ruudukujuline kastell; XIV sajandi keskel alustatud Luke vasallilinnuse paiknemine pole veel täpselt teada, kuid vähemalt linnuseala asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades.

Keskajast on Liivimaal teada ligi kümmekond korda, kui Liivi ordu ja piiskopkondade omavaheliste tülide käigus Liivi ordu hõivas pea kõik piiskopkonna linnused. Ilmselt siis põhjalikumat sõjategevust ei toimunudki, vaid vasallid ja piiskopiametnikud alistusid esimeste ordu nõudmiste peale linnus üle anda, et suuremaid kahjusid ära hoida. Mingi aja pärast saadi need tervena jälle tagasi ja elu jätkus tavapärases rütmis. Piiskopid kaebasid tihtilugu vasallide ordumeelsuse üle paavstile ja Saksa-Rooma keisririigi vürstidele. Isegi näiteks II Riia ordulinnuses, mis väidetavalt riialaste poolt pärast 1484. aasta alistumist pidi täielikult maha lõhutama, põletati tegelikult ära ainult katused ja osa puidust vahelagesid ning võib-olla ülemine kaitsekorrus, kõik muu jäi terveks ja läks hiljem "taaskasutusse".

Ordule kuulus Eesti aladel otsealluvana 17 linnust, lisaks 2 Tallinna piiskopi linnust, 1 kloosterlinnus ja 2 kloostrite majanduslinnust, lisaks on vasallilinnuseid teada ligi 31, lisaks 13 oletatavat võimalikku kindlustatud mõisamaja. Tartu piiskopile kuulus 7 piiskopilinnust, samuti ka Kärkna klooster, lisaks on teada piiskopkonnas 11 vasallilinnust ja oletatakse veel 3 olemasolu. Saare-Lääne piiskopile kuulus 5 piiskopilinnust ja vasallidele oli läänistatud 16 väikelinnust, lisaks kahtlustatakse veel vähemalt 7 olemasolu ning oli üks kloostri majanduslinnus. Taanlaste kasutada oli omal ajal kolm suuremat kivilinnust ja vähemalt üks väiksem eestlaste oma, lisaks oli üks linnusklooster ja üks kloostri majanduslinnus, mis kõik hiljem ordule üle läksid. Tähtsamaid ja tugevamaid linnuseid oli üle 30, vähemalt 60 tuli linnuskloostreid ja vasallilinnuseid. Eestlaste varasemal asualal Sakala maakonna lõunaosas, mis praegu jääb Läti Vabariigi territooriumile, asus veel kolm linnust: kaks ordulinnust ja üks ordu vasallilinnus. Oli ka mitmeid linnuseid mis rajati piiskopi poolt ja läänistati hiljem välja vasallidele või jäid piiskopi ja vasalli ühiskasutusse, samuti ehitasid mitmeid linnuseid koos piiskopid ja ordu, mõni anti ordu poolt piiskopimeestele üle, mõni jäi samuti ühiskasutusse.

Eellugu

Paavst Innocentius III – Baltikumi ristisõdade üks algatajaid, korraldajaid ja innustajaid

Kuni XIII sajandini oli Baltikumi põlisrahvastel võõra sissetungija rünnaku puhul oma elu ja varanduse kaitseks kasutusel enamjaolt viikingiajast pärinevad puidust kaitseehitised: nõrgemad maalinnad ja tugevamad muinaslinnused, mis võisid olla osaliselt kaitstud ka ilma sideaineta (mördita) laotud valli tugevdava kivimüüriga või Põhja-Eestis sobivast paekiviseljandikust välja tahutud kaitsemüüriga. Puidust linnust oli kergem püstitada, kuid ülekaalukama rünnaku korral sattusid need tavaliselt tuleroaks. Siiski suutsid Baltikumi põlisrahvad oma arvukate puitlinnuste kaitsesüsteemiga seni edukalt naaberregioonidega sõjalist tasakaalu hoida, kuniks areenile ilmusid hoopis uued jõud – Lääne-Euroopas omavahelistes võitlustes treenitud raudrüütlid ja Palestiina ristisõdades karastunud sõjalised mungaordud, kellel olid tugevate kivist kaitselinnuste ehitamise kogemused. Eriti silmanähtavad olid ristirüütlite kivilinnuste eelised XIII sajandil, kuid see üleolek kestis linnuste kaasajastamise ja moderniseerimise korral kuni Liivi sõja lõpuni välja.

Esimeste kivist kaitseehitiste rajamise täpseid algusdaatumeid ei ole võimalik vastavate dokumentide puudumisel öelda, kuid ligilähedasi ehitusperioode on võimalik siiski kindlaks määrata. Vana-Liivimaa lõunaosas, praegustel Läti aladel, tehti esimese kivilinnuse rajamisega algust 1185. aastal Ükskülas (Üksküla linnus) sakslaste (bremenlaste) poolt juba piiskop Meinhardi ajal. Ükskülast 10 km Väina jõge pidi mere poole hakati juba järgmisel, 1186. aastal ehitama Mārtiņsala saare kirdeküljele Holmi linnust. Viimase aja ajaloouurimustes on ilmnenud taanlaste ja üldse skandinaavlaste suur huvi ja seotus XI–XII sajandil Läänemere idakalda ja sealjuures eriti ka Väina jõe kaubatee ning Eesti saarte vaheliste mereteede suhtes. Holmi linnuse juures Väina mõlemal kaldal ning Dole (Kuningasaar) ja Holmi saartel olid liivlaste asulad, turuplatsid, kalmistud ja linnused – ühesõnaga liivlaste suur poliitiline keskus. Siin oli mere poolt tulles Väina jõe esimene kärestik, mille juures oli arvatavasti tarvis kaubalaevu ümber laadida ning kus ristusid nii maateed kui ka veeteed, ning on kindlaks tehtud, et siin tegutsesid seetõttu kaupmehed kogu Läänemere regioonist. Arvatakse, et paiga olulisust arvestades oli see Taani kuninga kaitse all ning Holmi linnus ehitati taani kaupmeeste eestvõttel ja toetusel. Igal juhul oli see puhtal kujul militaarobjekt, samas kui õhemate seintega ja teistsuguse müürilaoga Üksküla linnus kujutas endast kiriku ja kindlustatud laoplatsi sümbioosi.Eesti aladel jõuti esimeste kivilinnuste püstitamiseni peaaegu 35 aastat hiljem, arvatavasti samuti Taani ristisõdijate algatusel.

Pärast Madisepäeva lahingut 1217. aasta septembri lõpus elasid kõigis Sakala (ja ka Ugandi) maakonna linnustes, sealhulgas ka pealinnuses – Viljandi muinaslinnuses – koos eestlastega ka mõõgavennad, Riia piiskopi preestrid ja saksa kaupmehed. Linnus oli ühisvalduses kuni 29. jaanuarini 1222, mil eestlased selle oma valdusse võtsid. Selle aja jooksul korraldati koos sakslastega palju sõjaretki Venemaale. Linnust juhtis foogt Mauritius, kes kogus ka maakonnast makse. Linnus ehitati üles ja kindlustati tugevasti, nagu kroonik eraldi ära märgib; relvastuse ja moona hoidmiseks kaevati keldreid ja püstitati aitasid ning jumalateenistuste jaoks ehitati ka kirik. Nagu kroonika tekstist üsna üheselt aru saada, asus see linnuses. See pidi olema kivikirik, sest ülestõusupäeval ei saanud eestlased seda põlema panna, vaid pidid seal sees palvetavate ja end sinna sulgenud sakslastega pikalt tingima ning nad välja meelitama. Arheoloogiliste uuringutega pole seda veel tõestatud, kuid see võis olla üks esimestest tõenäolistest linnuse kiviehitistest Eestis.

Taanlaste esimesed linnused

Taani kuninglik vapp

1206. aastal purjetas Taani kuningas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga Saaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem Skånesse tehtud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Viimane ehitati kiiruga ja puidust, ning keegi taanlastest ei julgenud ehitise ebakindluse tõttu sinna pärast peaväe lahkumist jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda Riias, kus arutas piiskop Albertiga Liivimaa misjoniseerimise üle. Selle puitlinnuse asupaik ei ole teada.

1208 aasta kohta on olnud ühe Taani kloostri annaalides märge Valdemar II ja Suneseni suvisest ristiretkest Viljandi alla, kus ka lahing võidetud. Kuid ilma konkreetse tulemuseta olevat naastud taas Taani. Igatahes näitab selle sõjakäigu suund püsivamat huvi Pärnu–Pihkva veetee vastu ja Lõuna-Eesti allutamise suhtes. Lahing on olnud raske, kõige varasem legend Taani lipu langemisest taevast paigutub just sellesse Viljandi lahingusse.

1219. aasta kevadel tuli Valdemar II koos suure sõjaväe ja õukonnaga, kuhu kuulusid Lundi peapiiskop ja hilisem asehaldur Anders Sunesen, piiskop Nicolaus, kantsler ja Roskilde piiskop Petrus Jacobi, Riias pühitsetud Eestimaa piiskop Theoderic ning Rügeni ja Pommeri slaavi vürst Vitslav I, laevadega Eestit vallutama ja maabus Tallinna lahes ning hõivas tühjalt seisva rävalaste Lindanise linnuse Toompeal (Castrum Lyndanisse). Kohe hakati tugipunkti rajama, vana puitlinnus kisti maha ja alustati oma plaani järgi uue ehitamist (Castrum Danorum). Suurem laager püstitati tõenäoliselt praeguse all-linna (Vanalinna) kohale, püstitatava linnuse ja sadamas seisvate kogede vahele. Ilmselt kindlustati hilisemal Toompeal asunud ordulinnuse suurune ala ümbertringi väikse valli ja madala kivimüüriga ja ida poole kaevati kaitsekraav. Osaliselt oli linnus puidust – ilmselt linnuses olevad elu ja majandushooned ning kaitsemüüri kõrgem osa. Sama aasta septembriks pidi linnus olema niipalju valmis, et mahajäävad ametnikud, ristimist läbi viima hakkavad preestrid, piiskopid ja kaitsemeeskond said sisse kolida. Kuningas naasis Taani, kuid käis järgmistel aastatel sageli Liivimaal ja Tallinnas.

Valdemar II Võitja

Albrecht I von Sachsen, puulõige 1550. aastast

Varbola Jaanilinn, vaade läänest läbi väravaava siseõue poole, juuli 2003

1222. aasta kevadel saabus Valdemar II uuesti suure sõjaväe ja sõjalaevadega Eestisse, sedapuhku Saaremaad vallutama ja uut linnust rajama. Linnuse asukohta ei ole siiani kindlaks tehtud, kuid uued uurimused paigutavad selle Soela väina lõunarannale Triigi poolsaarele. Maapinna struktuuri järgi arvatakse tegemist olevat olnud suure ovaalse kastell-linnusega. Kuninga kaaskonnas oli ka Püha Rooma riigi kuurvürst ja peamarssal, Lauenburgi krahv Albert (Albrecht I von Sachsen), kellega koos võideldi saarlaste vastu ja hoiti nad kontrolli all. Kuningat külastas seal ka Riia piiskop Albert von Buxhövden koos ordumeister Volquini ja orduvendadega, et arutada alluvussuhteid Liivimaal. Kuningas lubas Mõõgavendade ordule tagastada Sakala ja Ugandi maakonnad. Vastutasuks jäi uude linnusesse taanlastele appi Alberti vend piiskop Theodoric koos mõnede orduvendadega. Kuningas viis kiiruga lõpule kastelli ringmüüri ehituse, jättis sinna kaitsemeeskonna ja pöördus tagasi Taani.

Kaev Varbola Jaanilinna linnuse territooriumil, vooderdatud paekiviseinaga, juuni 2006

Hertsog Kanuti vapp Ringstedi Sankt Bengdti kirikus Taanis

Pärast kuninga lahkumist kogusid saarlased maleva kokku, piirasid linnuse sisse ja hakkasid seda patarellidest laskma. Linnuses polnud jõutud ehitada veel mingeid hooneid ja piiratavatel polnud kusagile varjuda. Taanlased alistusid, enamikul lubati lahkuda, osa jäid pantvangi. Saarlased lammutasid linnuse maha ja "ei jätnud kivi kivi peale". Ilmselt polnud mört, kui seda sideainena kasutati, jõudnud veel kuivada ja kivistuda. Lubimördil läheb selleks tunduvalt kauem aega kui tsementmördil. Samuti ei saanud linnusemüürid eriti kõrged olla, tavalise lubimördiga saab laduda ühe suve jooksul kuni 1,5 m kõrguse müüri (kõrgem vajuks iseenese raskuse all laiali). Või siis vähe kõrgema müüri korral peavad kivid olema väga hästi tahutud ja kokku sobitatud.

Taani Kuningriik Valdemar II valitsusajal

Vaade Rakvere Vallimäel ordulinnuse juurest lõuna suunas, september 2010

1220. aastatel ja ilmselt ka hiljem oli taanlaste ja eestlaste ühisvalduses ka XI–XIV sajandini kasutuses olnud Varbola Jaanilinn e. kivist Varbola linnus (Castrum Warbole), mis asetses muistse Harju maakonna läänenurgas vastu Lääne ja Rävala maakondade piire. 1222 elasid seal kõrvuti eestlastega ka taani kaupmehed ja preestrid. Pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest kuulub Varbola tugevamate Eesti muinaslinnuste hulka. 2 ha suurust õue ümbritseb 580 m pikkune ringvall, mille laius oli pealt kuni 3 m ja alt 30 m ning kõrgus oli välisservast kuni 10 m, seest 6 m. Sellise müüri ehitamiseks tuli lahti murda, kohale vedada ja paika laduda ümmarguselt 100 000 kuupmeetrit paekivi ehk siis mõne hinnangu järgi üle 200 000 hobusekoorma. See arvamus on ilmselge liialdus. Kuna linnus asetseb 3–4 m kõrgusel paest aluspõhjakõrgendikul, siis tahuti ja murti kõrgendiku servi lihtsalt järsemaks ja sügavamaks ning saadud materjal laoti kohapeal kuivmüüritisena valliks üles. Süvendamisest tekkis ka midagi vallikraavitaolist (10 m laiune) vähemalt linnuse lääne-, ida- ja kaguküljele. Linnuseala oli põhja-lõunasuunaliselt kergelt ovaalse kujuga ja ebakorrapäraselt jooksev kaitsemüür järgis ilmselt kõrgendiku kuju. Paekivimüüri peal oli mitme meetri kõrgune palkidest rinnatis. Linnusel oli ka kaks puitpostidega toestatud ja kiviseintega vooderdatud väravat lääne- ja idaküljel, linnuse sees oli üle 90 puitelamu ja täpselt linnuseala keskel asetses 13 m sügavune kaev. 1212 üritas linnust vallutada ka Novgorodi vürst Mstislav Uljas, kuid eestlased ostsid end hõbedaga piiramisest vabaks. Kuigi kaitsevalli seinad ei olnud mördiga seotud, võib Varbolat lugeda siiski kivilinnuste hulka kuuluvaks. Linnuse läänepoolset viimast väravaehitist on dateeritud veel XIII sajandi III veerandisse.

Hilisema kivist Rakvere linnuse kohal 110 m üle merepinna asuval Vallimäel paiknes varem üks suuremaid muinaseesti linnuseid, Tarvanpää linnus (Tharwanpe, "tarva pea"), mida tunti juba 12. sajandil Tarvanpea nime all. Taanlased asusid selle kohale oma kantsi rajama arvatavasti 13. sajandi II veerandil, kasutades algul eestlaste poolt rajatud valli ja puitpalissaadi. Siis rajati ka esimesed kivihooned, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas. 1226. aastal külastas Tarvanpää linnust paavsti legaat Modena Wilhelm.

XIII sajandi I poolest pärinevad esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa maade kohta, kui need kuulusid Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuninga Valdemar II pojale hertsog Knud Valdemarsenile. 1230–1519 kuulus muinasaegses Rävala maakonna Rebala kihelkonnas asunud mõis tsistertslaste ordu 1164. aastal asutatud Ojamaa Roma mungakloostrile. 1298 on mõisat esmamainitud, kuid kivihoonete ehituse algus pole teada. Keskaegne kloostri majandusmõis oli välja ehitatud kivist Kolga linnusena (Kolk), mis kujutas endast tornilaadset majalinnust, milliseid veel XV sajandini püstitati ja millele hiliskeskajal lisati nurka kaitseks ümar suurtükitorn. Linnus jäi varemetesse Liivi sõjas ning arvatavasti lammutati uuemate mõisahoonete ehitamisel 17. sajandil. Reformatsiooni ajal oli kloostri abt Johannes Bohnsack sunnitud Eestimaal asuvad valdused Rootsis võimule tulnud Taani ja Norra kuningas Christian II-le loovutama. Suured Kolga alad läksid Taani riigile, kes maid (kuni Liivi sõja alguseni) välja rentis. 1528. aastast oli nende omanik Taani ja Norra kuninga Frederik I teener Hans Natzmar, Liivi sõja ajal oli mõisa rentnik Taani kuninga läänimees Christoph von Münchhausen. Liivi sõjas langes Kolga venelaste kätte, kes selle 1558. aasta augustis maha põletasid.

Oma esimesel valitsemisperioodil, mis kestis kuni 1227. aastani, jõudsid taanlased ehitada kuigivõrd ainult ühte kivilinnust – Toompead Tallinnas. Lisaks olid nende käsutuses osad eestlaste puitlinnused Harjus, Rävalas, Virus ja Põhja-Läänemaal.

Mõõgavendade ordu ja piiskoppide linnused Lõuna-Eestis

Otepää piiskopilinnus. Vaade pealinnuseala keskelt kirdesse väljakaevatud oletatava linnusekiriku suunas

1224. aastal jõudsid ka sakslased esimeste suurejooneliste kivilinnuste ehituse alguseni Eestis. Tartu piiskop Hermann I hakkas kõigepealt ehitama Lõuna-Eestisse Ugandisse "karupea"-kujulisele edela-kirdesuunalisele Otepää muinaslinnuse mäele Otepää piiskopilinnust (Odenpäh) (tõenäoliselt siiski juba 1223, kuna ta oma kaaskonnaga seal viibis, kuid Tartusse edasi liikuda ei saanud) ning varsti pärast seda ka Tartu piiskopilinnust (Dorpat). Mõõgavennad tegid meister Volquini juhtimisel algust Viljandi ordulinnusega (Fellin), mis kujutas endast ilmselt Kaevumäel olevast hilisemast Liivi ordu rajatud pea- ja I eeslinnusest väiksemat ja lihtsamat laagerkastelli. Otepääl olles läänistas piiskop talle valitseda antud Ugandi maakonnast viis kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele: oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning endale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks.

Hävinud Tartu piiskopilinnuse idatiib, ühtlasi ka pealinnus Piiskopitorniga. Rootsiaegne plaan, ülal on poolkeldrikorrus ja all peakorrus

Vaade loodest paekaljudest ümbritsetud Toompea mäe edelaotsas asuvale ordulinnuse lääneküljele. C. F. Ch. Buddeus, 1830. aastad

1225. aastal valmis Tartu piiskopil Otepää linnuse selle esialgsel kujul. See oli esimene kivikindlus Lõuna-Eestis ja see oli ehitatud maakividest vundamentide ja tellistest kaitsemüüridega. Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat (katoliku kirikupea volinik välisriigis) Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu. Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaseestlaste linnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt üks vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi. 13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus asus 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest u 20 meetrit madalamal.

1226 alustas piiskop Hermann I von Buxhövden baltisaksa ajaloolaste teadetel Ugandi maakonna lõunaossa Kirumpää piiskopilinnuse ehitust. Algne linnusetorn pidi täitma ka Pihkva vürstiriigi poolse tollipunkti rolli.

1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu taanlastelt Tallinnas Toompea paekünkal oleva linnuse ja 1229. aastaks kindlustasid saksa rüütlid seda Toompea ordulinnust (Ordensburg Reval, Der Domberg zu Reval) meister Volquini juhtimisel. 1237. aastani valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Kindlust nimetati castrum minus'eks (väikeseks kindluseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime castrum magnus (suur kindlus).

Sakslased asusid positsioone kindlustama ka Läänemaal, mida jahtisid ristimiskäikude algusaegadest nii rootslased, taanlased kui ka sakslased ning kus seetõttu oli pidev võimuvaakum, kuna igaüks määras sinna omi preestreid, piiskoppe ja foogte. Samal 1227. aastal alistati ka Saaremaa. Lihula piiskop nimetati ümber Saaremaa piiskopiks.

Bremenlaste juht ristisõjas, Üksküla ja seejärel Riia piiskop Albert von Buxhövden

Riia piiskopi väike vapp

1228. aastal määras Riia piiskop Saare (hilisem Saare-Lääne) piiskopkoda juhtima piiskop Gottfriedi, kellel aga vasallid kiiresti üle pea kasvasid. Juhust kasutades haaras stiftifoogt Johannes de Lode endale suured maavaldused hilisemates Kullamaa ja Märjamaa kihelkondades ning asus elama talle määratud ja 1230. aasta paiku ehitatud Kullamaa vasallilinnusesse (Castrum Goldenbeke), mis siis 1234. aastal järgnevalt paavsti legaadi Modena Wilhelmi käsul mõõgavendade poolt vallutati ja hävitati. Vasallilinnus oli ilmselt enamjaolt puidust ja arvatakse, et ümber ehitatud vanast juba 1220. kasutusel olnud Läänemaa eestlaste muinaslinnusest Rohumäel. Kullamaal olevat linnust kasutati võimu- ja valitsuskeskusena kohe pärast läänlaste alistamist nii Riia piiskopi vasallide, taanlaste, paavsti legaadi asehalduri magister Johannese kui ka hiljem piiskop Gotfriedi meeste poolt. Linnus jäi algul mõõgavendade kätte, kuid 1236. aasta paavsti korraldusega tagastas ordu Kullamaa linnuse paavsti legaadile. Rohumäe linnus asetseb 220 m Kullamaa kirikust loode pool asuval kuni 9 m kõrgusel ovaalsel liivakünkal, mille künkalae pindala on u 2000 m². Vall oli tõenäoliselt ehitatud kividest, liivast ja kruusast ning toestatud palkkonstruktsioonidega. Linnamäel on tuvastatud üsna paks kultuurkiht, mis sisaldab sütt, tukke, loomaluid, savinõukilde ja 11.–12. sajandi leide. 1974. aastal teostas tolleaegne Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Jaan Tamme juhatusel "Rohumäel" väliuurimisi. Selgus, et linnusevallil on olnud küll mõne kivikihi paksune kivimüür, kuid Johannes de Lode linnust seal asunud pole. Ka ei osutunud linnuse õuel olev süvend kaevuasemeks.

Karksi ordulinnus. Vaade oletatava muinaslinnuse ja hilisema pealinnuse asukohale kirdest juulis 2010

1228 kuulus Halliste jõe ürgoru põhjakaldal asetsev Karksi muinaslinnus (Karkus) ordule alluvana juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda. 1248. aasta ürikuis on mainitud Karksi foogtkonda, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Saarde kihelkond ja Ruhja. Tollal asusid sakslased tõenäoliselt kohalike vanasse palkidest muinaslinnusesse ja kohendasid seda endi jaoks vähe ümber. Puitlinnus, mis hiljem ehitati ümber kivist pealinnuseks, oli edela-kirdesuunalise ristküliku kujuline ja selle nurgad olid põhiilmakaarte suundades. Muinaslinnuse ala ulatus pole siiski täpselt teada, sest ka hiljem kagu poole väljaehitatud vaba laagerkastelli tüüpi eeslinnuse ala kaitsemüür järgis mäe nõlva kulgemist. Sakslaste asumist sakalaste vanadesse linnustesse ja nende tugevdamist mainib juba Läti Hendrik oma kroonikas. Algul oldi linnustes eestlastega koos, kuid pärast viimaste ülestõusu ja mässu ning kokkumängu venelastega 1223. aastal jäeti eestlased kõrvale. Siinkohal erinevad ristisõdijate eestlastega sõlmitud alistumislepingud saarlaste, kurelaste, Kuramaa liivlaste ja osaliselt ka semgalitega sõlmitud alistumislepingutest selle poolest, et kui eestlaste juures võeti nende vanad puitlinnused kasutusele ja elati algul koos ning ehitati need hiljem ümber kivilinnusteks, siis teiste hõimude ja rahvaste juures jäid neile nende vanad puitlinnused alles ning ristisõdijad ehitasid omale kohe uued linnused paralleelselt sinna kõrvale.

Tartu kui piiskopilinna vapp. Mõõk ja võti on piiskopivõimu tunnused

Vaade loodest linnusemäe põhjaküljele. Esiplaanil seisva Püssirohukeldri kohal asus keskajal vallikraav, mis eraldas piiskopilinnust ülejäänud Toomemäest, kunagisel eeslinnusealal asetseb XIX sajandi algul ehitatud Tähetorn

1230. aastaiks valmis arvatavasti Tartu piiskopilinnuse peahoone oma algsel ja ilmselt ka enam-vähem lõplikul kujul. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, ning koosnes idatornist (linnuse peatornist ehk nn Piiskopitornist), kus asetsesid tõenäoliselt piiskopi enda eluruumid ja sellest lääne poole jäävast kahekorruselisest palee- või lossitiivast, milles asus kapiitlisaal. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses sillaga vallikraav, mille kohal on 1760.–1770. aastatel rajatud Püssirohukelder. Üle vagumuse kulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse eeslinnusega. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendav viadukt, mis lõppes torniga. Viadukti all asuvatest väravatest viis kaartee linnusest Riia väravateni. Eeslinnusest linna pääsemiseks oli Toomevärav.

Peatselt pärast Tartusse linnuse rajamist ja linna ehitamise algust oli eelkõige Venemaa poolt tuleva ohu vastu vaja hakata kindlustama ka residentsi n-ö perimeetrit. Peaaegu samal ajal rajati nii lääne poole piki Emajõge ülesvoolu kui ka ida poole allavoolu piiskop Hermann von Buxhövdeni ajal kaks kindlustatud punkti. Siinjuures on huvitav asjaolu, et mõlemad väljavalitud paigad asusid Tartu piiskopilinnusest otsejoones 11 km kaugusel.

Aastatel 1229–1233 rajati piiskopi korraldusel tsistertslaste mungaordu poolt Amme jõe Emajõkke suubumise kohale kindlustatud vesilinnusena Kärkna klooster (Falkenau), mida ümbritsesid tiigid ja veega täidetud vallikraavid, ning mis hiljem tugevaks konvendihoonelaadseks kindluseks taastati ja ümber ehitati, kuna 1234. aastal hävitasid esimese kloostrikompleksi Novgorodi ja Suzdali ühendatud väed. 1245. aastast alates veetis siin oma viimased elupäevad pimedaks jäänud Tartu piiskop, kes kloostrisse ka maeti. Selleks ajaks pidi klooster olema taastatud. Ka siin võis esimene linnus olla tavapärane lihtne ruudukujuline laagerkastell, mille küljed joondusid põhiilmakaarte suundades. Hiljem kindlustas klooster ka piiskopkonna Põltsamaa poolset suunda Liivi ordu Kursi ordulinnuse (Talkhof) ja komtuurkonna vastu.

Vana-Kastre piiskopilinnuse asendiplaan. Koopia Eduard Philipp Körberi joonisest enne 1850. aastaid. Lõuna- ja põhjasuund on ära vahetatud, samuti voolab Emajõgi tagurpidi

Lodede lõvikäppadega vapp

Mõõgavendade ordu vapp

1233. aastal püstitati ilmselt vana puittorni asemele tugevam vahitorn Vana-Kastre piiskopilinnuse näol ka ida poole, Emajõest 2 saksa miili (u 14 km) allavoolu. Tegemist oli tornlinnusega (Oldenthorn) Emajõe (Embecke) lõunakaldal, millele hiljem lisati ka eeslinnus. Ilmselt oli seal ka tollipunkt, veel enne kui ida poole jõe põhjakaldale püstitati lisaks kaasaegsem tõkkepalkide ja kettidega varustatud Uue-Kastre piiskopilinnus. Linnuse külje alla, sellest ida poole tekkis ka asula, mis juba paarkümmend aastat hiljem langes venelaste rünnaku ohvriks.

Aastatel 1234–1237 ehitasid Johannese pojad Odewardus ja Henricus Kullamaa lähedale uue Koluvere piiskopilinnuse (Lode). Nad ei allunud aga uuele dominiiklasest piiskopile Heinrich I-le ja mõõgavendadele anti käsk seegi linnus vallutada. Vennad Loded põgenesid aga taanlaste juurde Tallinna. Arvatakse, et ka see linnus hävitati ja hiljem ehitati samale kohale uus.

Saare-Lääne piiskopi residentsiks oli samal ajal (1234–1251) puidust Lihula piiskopilinnus (Leal), mis ilmselt oli uuesti üles ehitatud vanast läänlaste põlenud Lihula muinaslinnusest.

Vaade Lihula linnusemäele põhjasuunast karjamaalt, märts 2017. Linnusemäe ette jääb veega täidetud vallikraav

Mõõgavendade ehitatud Viljandi ordulinnus võis olla Sigulda ordulinnuse (Segewold) sarnane reeglipärane kastell. Nagu Siguldas, nii asetses ka Viljandis valdustorn Pikk Hermann flankeerivalt kastelli loodenurgal. Väravatorni asemel oli ilmselt ainult väravaava ja polnud ka ilmselt eeslinnust, kuna hilisema pealinnuse asukohas Kaevumäel polnud erinevalt Siguldast selleks lihtsalt ruumi. Kastellis asusid ka kirik ja palee provintsiaalmagistrile ja kapiitlile. Nagu näitab ühe algse kaitsetorni, nn Villu keldri asukoht, paiknesid tornid seespool kaitsemüüri neile n-ö toetudes. Kaitsemüüri vastu olid püstitatud ka ilmselt puidust majandushooned. Omaette küsimus on veel pealinnuse künka järsul lõunanõlval olevate erakordselt paksude maakivimüüride ehitusaja ja otstarbe selgitamine. Täpsema ettekujutuse saamiseks tuleb tundma õppida varasemate mõõgavendade linnuste – Holmi, Riia, Sigulda ja Võnnu põhiplaane.

1237. aastal likvideeriti Mõõgavendade ordu tänu mitmetele kaotustele lahingutes välisvaenlasega. Järelejäänud liikmed ja varad liideti Saksa orduga ning Vana-Liivimaale moodustati selle kohalik haru – Liivi ordu.

Mõõgavendade ordule kuulus sel perioodil vaid kaks suuremat ordulinnust: Viljandi ja taanlastelt vallutatud Tallinn. Samuti hakati ilmselt Karksisse foogtilinnust kavandama ja lisaks kasutati vanu eestlaste puitlinnuseid. Aktiivselt tegutses Tartu piiskop, kel oli kasutada kaks piiskopilinnust Tartus ja Otepääl, lisaks tekkisid eelpostid Emajõele mõlemale poole ehitatavat Tartu linna – Vana-Kastre ja Kärkna klooster. Piiskoppi aitas tollal ilmselt nii nõu kui ka jõuga ordu – veel ei olnud maa uute peremeeste vahel suuremaid lahkhelisid tekkinud ja koos võideldi ka venelaste ja leedulaste vastu, tegevusruumi jätkus veel kõigile. Lisaks hakkasid vasallid pärast läänistuste saamist ka omale tasapisi eestlaste puitlinnuste asemele väikseid kindlustatud eluasemeid püstitama. Uus Saare-Lääne piiskop sai pärast võitlust sõnakuulmatute ja võimukate vasallidega ordu abiga oma kätte Koluvere piiskopilinnuse, kuid residentsiks jäi esialgu veel puidust Lihula linnus, mida siis järgnevalt koostöös Liivi orduga kivilinnuseks ümber ehitama hakati. Ka seal jäid eestlaste puidust muinaslinnused ikka veel paralleelselt kasutusele.

Liivi ordu aja algus XIII sajandil

1238–1260

Saksa ordu (Liivi ordu) vapp

Koporje linnus Ingeris Rootsi ajal XVII sajandil, Bodeneri gravüür

Esimesed kaks aastat juhtis uut ordut Saksa ordu Preisi maameister Hermann von Balk. Tema esimeseks ülesandeks sai lahenduse leidmine pikale sisemaisele konfliktile – rivaalitsemisele taanlastega. Ta sõitis Taani ja reguleeris seal kuningas Valdemar II-ga tüliküsimused Põhja-Eesti üle. 1238. aasta Stensby lepinguga sai Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused ühes linnustega tagasi. Taani kuningas jällegi ilmutas leppimise märgiks suuremeelsust ja annetas Järva riialastele ning loobus õigustest Põhja-Läänemaa üle. Siiski pidid veel järgnevadki kuningad Rooma paavstile kinnituskirja saatma pretensioonide puudumise kohta Saare-Lääne piiskopkonna territooriumi üle. Vaatamata saavutatud kompromissidele paljudele ordus selline asjade käik ei meeldinud ja Balk taandus meistriametist.

Aastatel 1238–1242 ehitati kivist Lihula linnus (Leal) koostöös Saare-Lääne piiskopi Heinrich I ja Liivi ordu meistri Dietrich von Grüningeni vahel. Kumbki pidi saama pool linnust, piiskopimeestele pidi jääma ka idaküljel asetsev linnuse peavärav ja valdustorn, ordu neid oma vajaduste järgi ümber ehitada ei tohtinud.

Keskaegne Pihkva, tagaplaanil algse Pihkva linnuse maa-ala XIII sajandil

Sel ajajärgul oli oluline ristisõdijate valduste ja läänekristluse mõjuala võimalikult suuremahulise ja kiire laienemise teostamine ida suunas. Nn Drang nach osten, mis tähendas, et pärast suurema osa Liivimaa vallutamist tuli saksa, taani ja rootsi feodaalidel arendada edasitungi Pihkva, Novgorodi ja Polotski suunal. Algul rahumeelselt veenmiste, lepingute, kauplemissoodustuste, abielude ja läänistuste poliitika kaudu, kuid viimaks vaid sõjalisel teel.

1240 korraldas Liivi ordu Eestist ida poole jääva Ingeri endale allutamiseks sinna sõjaretke ja hakkas seal ehitama juba 1237 asutatud Koporje linnust (Kaprio), mis vähemalt osaliselt tehti puidust. Järgmisel aastal vallutas Novgorodi vürst Aleksandr Nevski selle saksa rüütlitelt tagasi ning lõhkus maha. Sakslaste missioon ebaõnnestus, Ingeri jäi Novgorodi maksualuseks. Ristisõda korraldati ka lõuna poole, 1240–1242 valdas ordu Pihkvat, kus sealses kremlis (Pihkva linnus) paiknes ka sakslaste väike garnison – foogt ja kaks orduvenda kaaskonnaga ning neid toetavate pihkvalastega. Pihkva linnus (Pihkva kreml) oli tollal üsna väike, asetses kahe jõe vahelisel kõrgel paekivist kaldaneemikul, peaaegu kolmnurkse kujuga ja sarnanes põhiplaanilt üsna palju näiteks Koknese piiskopilinnusega. Tegemist oli samamoodi maa poolt vallikraaviga kaitstud nn äralõikelinnusega.

Suurvürst Treniota, piltkujutis XVIII sajandist

1251. aastal hakkas piiskop Heinrich I Sauga jõe (Pärnjõe) suudmesse kiriku juurde ehitama Vana-Pärnu piiskopilinnust (Alt-Pernau). Arvatavasti koostöö orduvendadega Lihulas alati ei laabunud ja piiskopi eraelu oli häiritud. Uus koht oli sadamaks soodne, varjuline läänetuulte eest ja asus suure Pihkvasse mineva veetee ääres. Seal ristus veeteega ka Riiast Tallinna minev rannaäärne maantee. Baltisaksa ajaloolaste arvates alustati Püha Tooma kiriku ehitamist hilisemale linnusealale juba 1234, varsti pärast uue piiskopi ametissepühitsemist. Võimalik, et see oli algselt Soontagana kihelkonnakirikuks mõeldud, sest hiljem kasutati seda kui Audru kihelkonnakiriku eellast. 1251 sai sellest toomkirik ja kuna samal ajal ka kompleksi 12 munka-toomhärrat said sisse kolida, siis pidi kloostrilaadse klausuuri ehitusega juba varem algust tehtud olema. Carl Russwurmi rekonstruktsiooni järgi oli põhja-lõunasuunalisel ristkülikukujulisel rangel kastellil välja ehitatud 3 tiiba ja ehitis oli veel lisaks ümbritsetud kaitsemüüriga, mis jõe ääres järgis kalda joont. Hiljem oli see eeskujuks ehitatavale Haapsalu piiskopilinnuse kastellile. 1263. aastal vallutasid selle kastell-linnuse aga Vana-Liivimaa vastu sõda pidava Žemaitija (Samogetia) suurvürsti Treniota juhtimisel leedulased, kes selle ka maha põletasid. Tuli hakata uuesti otsima turvalisemat asukohta piiskopkonna residentslinnusele ja toomkapiitlile. Kirik remonditi hiljem küll ära, kuid tugevat kivilinnust Vana-Pärnusse enam välja ei ehitatud. Teisel pool Pärnu ja Sauga jõge asuvad maad (kunagine Läänemaa) oli piiskop sunnitud tema sõjaliste teenete eest ordule loovutama. Veel 1940. aastateni nimetati Pärnu Ülejõe linnaosa Bremerseiteks selle kunagise kuuluvuse tõttu "bremenlastele" ehk piiskopimeestele.

Ordurüütli raudrüü

Ka taanlased kindlustasid ennast Põhja-Eestis edasi. 1252. aastal on mainitud Rakvere linnuse (hilisem Rakvere ordulinnus) olemasolu. Tegemist oli kas väikese kastelli või majalinnusega, mis asetses vanas eestlaste muinasaegses Tarvanpää linnuses. 1267. aastal piirasid seda juba venelased.

1254. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle Narva jõe praeguse linnuse vastas. Linnus võidi ehitada 1220. aastatel – seega kohe pärast Virumaa vallutamist Taani valduste idapiiri kaitseks, kuid kindlad tõendid selle kohta puuduvad. Igatahes viitab asukoht ida poole, Novgorodi vabariigi maksualusesse Ingerisse suunatud ekspansioonisoovidele. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel. Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.

Juba 1254. aastal tehti otsus rajada Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi ühisjõul Hiiumaale mingi kindlustus (munitio). Kas otsus ka teoks tehti, ei ole teada, kuna XIV ja XV sajandi dokumendid seal linnusest ei räägi. Võimalik, et ehitustöid alustati, kuid need jäid pooleli. Igatahes XVI sajandiks oli ordumaadele Pühalepa kihelkonda mere äärde püstitatud Valipe vasallilinnus (algselt Jürgensburg). Linnus asetses 2,2 km Pühalepa kirikust kagus ja oli külgedega põhiilmakaarte suundades. Valipe rajatise vundamente uuriti arheoloogilistel kaevamistel aastatel 1974–1975. Selle tulemusel selgus, et hoone oli esialgsel hinnangul kasutusel XV–XVIII sajandini.

Pöide ordulinnuse ja kihelkonnakiriku põhiplaan. Tollane kabel oli plaanil olevast kirikust väiksem. Tornlinnus koos kõrvaltiibadega jääb kabelist põhja poole

Pöide Maarja kirik, vaade lõunast enne 1940. aastat

1255. aasta ja 1290. aastate vahel ehitati Pöide ordulinnus (Peude) Saare-Lääne ordumaade Saaremaa foogtile. Paiga kindlustamine on seotud ordufoogti resideerimisega Saaremaal. Saarlaste lepingutes orduga 1241 ja 1255 nimetatakse foogti kohtupidamist. 1255. aasta lepingus sätestati ka kohtupidamise ajavahemik, samas pole päris selge, kus foogt sel ajal peatus. Kohanime Pöide mainitakse esimest korda juba 1245, Pöide foogti 1290. Linnus oli sel ajal arvatavasti juba olemas, nimelt tuleb 1290. aasta ürikust välja, et Pöide ordupiirkond toetas majanduslikult juba teisi ordupiirkondi Kuramaal. Ajalooürikutes on mainitud tornlinnust, mille kõrval oli suur kirik ja mida osaliselt ümbritses ka kaitsemüür. Linnus paiknes kirikust põhja pool, linnusest pääses kirikusse nii põhjaportaali kaudu kui ka teisel korrusel asuva rõdu kaudu. Jüriöö ülestõusu ajal saarlased hävitasid selle linnuse. Ordu linnust enam edasi ei kasutanud, uus ordukeskus rajati Maasilinna.

1260. aastat peavad baltisaksa ajaloolased Konguta vasallilinnuse (Kongota) rajamisdaatumiks Wolter von Tiesenhauseni poolt, kes oli arvatavasti piiskopkonna esimese läänisaaja Engelberti poeg. Ilmselt püstitati algul mingi torn või väike majalinnus, mida siis aegamööda suuremaks kastelliks välja ehitati, mida ümbritsesid igast küljest allikatest toituvad vallikraavid. Linnust on esmamainitud ühes pärandusürikus alles 1415. Linnuses elas koos mitu põlvkonda ja kaugemaid sugulasi Tiesenhauseneid. Linnuse külje alla tekkis ka alevik e "Hakelwerk". Künka kuju järgi otsustades oli tegemist nelinurkse kastelliga põhjapindalaga 54*67 meetrit, mille küljed olid suunatud põhiilmakaarte suundades.

1261–1300

1264 – XIII sajandi keskpaika või teist poolt on mõned ajaloolased pidanud Läänemaal piiskopi kindlustatud mõisate Vigala vasallilinnuse (Fickel) ja Velise vasallilinnuse (Felx) asutamisajaks. Hiljem läänistati need Uexküllide rüütlisuguvõsale. Arvestades näiteks Vigala strateegilist paiknemist Enge jõe lõunakaldal täpselt Läänemaa keskel ja teede sõlmpunktiks olemist, on see vägagi loogiline. Läänemaa poolitas kaheks Kasari jõgi koos oma arvukate veerohkete lisajõgedega ja Vigala linnuse juurest viis kivisild üle jõe. Ajaloolase Arndti dateeringu järgi ehitas Vigalasse 1292. aastal linnuse piiskop Heinrich II, hiljem valitses seda toomhärra von Üxküll, ajaloolane Nyenstädt lisab, et seal ka omal ajal klooster võis asuda. Vigala pealinnuseks oli massiivne kuni 4 m paksuste müüridega neljakandiline valdustorn, mille keldrikorruse laevõlvid toetusid sarnaselt Pöide ja Väo linnusega tugevale keskpiilarile. Selle torni püstitamise tõenäoline aeg on XIV sajandi lõpp või XV sajandi algus. Asukohaplaneeringu järgi saab Vigalat nimetada ka vesilinnuseks, kuna ühe rootsiaegse kirjelduse järgi olla see ümbritsetud topeltvallikraavidega ja tänu veskipaisule sai neis veetaset ka reguleerida. 1264. aastat on ajaloolane Arndt pidanud Velise linnuse (Felx) rajamisaastaks piiskop Hermann I poolt. Veliset iseloomustatakse kui Üxküllide väikest lossikest (Schlösslein). Ka Velise linnuse asukoht Velise jõe lõunakaldal oli tähtis – sealt läks Pärnust ja Vigalast tulev maantee üle jõe läbi Haimre mõisa Märjamaa ja Tallinna poole. Väikse kindlustatud mõisamaja rajamine sinna pole võimatu. Nõukogude ajal olevat seal lähedal Velise jõe põhjakaldal ühest künkast kruusa võttes leitud vallist korrapäraselt asetsenud põlenud palgiotsi, mis võib viidata seal kunagise muinaslinnuse asukohale. Mitme Läänemaa vana puitlinnuse, näiteks Maianpata muinaslinnuse asukoht on veel teadmata. Samuti oletavad Uexküllide suguvõsa uurijad, et Vigala linnuse rajas Velise vasallilinnuse valdaja üks poegadest. Seejärel kujunes Vigala linnusest Lääne-Eesti Uexküllide üks olulisemaid tugipunkte, kes oli laialdase piirkonna suurim vasallisuguvõsa.

1265. aastal, ordumeister Konrad von Manderni ajal, on esmamainitud Pärnu ordulinnust (Uus-Pärnu) ja sealset komtuuri. Linnust oli tarvis sadama turvamiseks, kuid see oli ka suunatud eelpost kaitseks Saare-Lääne piiskopkonna ja taanlaste Põhja-Eesti vastu. Linnus asus Pärnu jõe (tollase Emajõe) suudmes selle lõunakaldal, ja seda hakati tõenäoliselt ehitama vahetult pärast piiskopikeskuse hävitamist Vana-Pärnus. Kui enne seda ilmselt pelgas ordu Riia piiskopi pahameelt otse Saare-Lääne piiskopi residentsi vastu ehitatava konkureeriva keskuse ja sadama pärast, siis nüüd see takistus kadus. Uus-Pärnu, mida algul kutsuti ka "Uueks Emajõe linnuseks" (Nienslott tor Embecke), jäi tükiks ajaks ka Liivi ordu ainukeseks sadamaks Läänemere ääres. 1253. aastal sai ordu küll Kuramaal omale suure Venta jõe suudme, kuid sealsete sõjakate kuralaste ja semgalite tegevuse tõttu oli selle sadamakoha kasutuselevõtt ja linnuse ehitamine sinna ääretult komplitseeritud ja jõudis lõpule alles 1290. aastal, mil on mainitud Kuldiga ordulinnusele alluvat Vindavi komtuuri. Ka jäi see sadamakoht kaugele ordu Liivimaa keskmaa tuumikaladest ja toimis seetõttu rohkem paikkondliku sadamana. Millalgi XIII sajandi II poolel sai ordu oma valdusse ka Pärnu jõe põhjakalda kuni Sauga jõe ja Vana-Pärnuni, kuid nimetus "Bremerseite" ehk bremenlaste (piiskopimeeste) poolne kallas jäi Pärnu Ülejõele alles kuni II maailmasõjani.

Paide ordulinnuse varemed enne 1905. aastat, vaade edelast valdustornile ja läänevärava varemetele

Paide ordulinnus, vaade idast jaanuaris 2011

Samal 1265. aastal hakkas ordumeister ehitama ka Alempoisi kihelkonna idapiirile vastu Järvamaad Paide ordulinnust. Viimane oli mõeldud Järva foogti residentsiks, kuid Stensby lepingu järgi Taaniga ei tohtinud ordul Järvamaal linnuseid olla. Paide Vallimäele püstitati esmajärjekorras kõrge tornlinnus – bergfried. Mandern ehitas oma kolme ametiaasta ajal ka Semgalliasse Lätis Miitavi ordulinnuse ja tugipunkti Kuramaale Embutesse, mis hiljem sealsele piiskopile vahetuskaubana üle anti (Embūte piiskopilinnus). Pikka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel tehtud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30 m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3 m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ja hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks. Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ja seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena.

On avaldatud ka arvamust, et Paide ordulinnus valmis oma esimeses etapis juba 1265. aastaks. Juhul, kui valdustorn ehitati koos algse ringmüüriga esmajärjekorras, siis ilmselt hakkas ordu seda ehitama juba peatselt pärast Stensby lepingu sõlmimist. Selliseid torne ehitati vähemalt 10, aga ka isegi 20 aastat. Tollal, 1266 lõppes Saksa-Rooma riigis Stauferite (Hohenstaufenid) kuningasoo rohkem kui saja-aastane valitsemisperiood ning sealse linnuseehituse üheks traditsiooniks oma võimu ja korra näitamisel, nn stauferite-stiiliks kujunes võimsate kaheksatahuliste linnuste või linnuse valdustornide ja müüritornide ehitamine. Neid püstitati mitmeid selle stiili järgi Elsassi ja ka mujale Pfalzi (näiteks Steinsbergi krahvilinnus). Oma ülima stiililise täiuslikkuse ja viimistluse sai see kindlusarhitektuur tänaseks maailmakuulsa kaheksatahulise Castel del Monte linnuse (castrum Sancta Maria de Monte) rajamise näol 1240–1250 Apuuliasse Itaalias, mis toona oli osa suurest Saksa-Rooma riigist. Võimalik, et ka Paide Vallitorn on tollase sealse ehitustraditsiooni mõjude järgimise tulem, tulid ju orduvennad ja ehitusmeistrid oma kogemustega sealtki.

Vaade 1800. aastal kagu poolt Helme ordulinnuse varemetele. Eduard Philipp Körber, Läti Ülikooli akadeemiline raamatukogu

Helme linnuse läänekülg aprillis 2006. Mäekülg on võsast puhastatud

1265. aastasse dateeritakse baltisaksa ajaloolaste poolt ka Helme ordulinnuse asutamine. Vana ajaarvamise järgi oli ehitajaks pikaaegne Sigulda komtuur ja viitsemeister Georg (Jürgen von Eichstädt), kuid parandatud valitsusaastate järgi jäi ka see linnus Manderni aega. Tegemist oli Kagu-Sakalas Helmes põhja-lõunasuunalisel ovaalsel linnusekünkal asuva torn- või majalinnuste gruppi kuuluva loodusega seotud mantelringmüürlinnusega. Ehituslikult põhiplaanilt, müürilao iseloomu ja tuginemise järgi mantelmüüri kaitsele kuulusid samasse gruppi ka Lätis asuvad Ruhja ordulinnus ja Trikata ordulinnus, mis on ehitatud samal ajajärgul.

Põltsamaa linnuse plaan 1682. aastal. Rootsi Sõjaarhiiv

Vaade kogu kompleksile Põltsamaa kastelli läänenurgast jaanuaris 2007

1272. aastat annavad baltisaksa ajaloolased Viljandi komtuurile alluva põhjapoolse Sakala ja Nurmekunna haldamiseks asutatud Põltsamaa ordulinnuse ehitusdaatumina. Ehitajana on vana ajaarvamise järgi antud ordumeister Otto von Lauterberg (von Rodenstein), kuid praeguse parandatud valitsemisdateeringu järgi toimus see meister Walter von Nordecki valitsusajal. Ilmselt oli Viljandi komtuurkonnas põhijõud tollal suunatud Viljandi linnuse konvendihoone ehitusele, kuid mingi etapi lõppedes sai osa müürimeistreid suunata ka järgnevatele objektidele sealjuures Viljandi linnust eeskujuks võttes. Ühe torniga Põltsamaa konvendihoone põhiplaani asend on sama, mis Viljandil, ainult palju väiksem ja tagasihoidlikum. Ja värav asus põhjaseina (põhjakirde) asemel edelaseinas, kuid samuti otse valdustorni kõrval ja selle kaitse all.

1277. aasta kohta kinnitavad ürikud, et Taani kuninga asehaldur Tallinnas Eylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). 1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse. Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.

Vaade 1782. aastal edelast tühjalt seisvale hüljatud Haapsalu piiskopilinnuse pealinnusekompleksile. Esiplaanil katedraalikirik

1279. aastaks sai Saare-Lääne piiskopkonnas piiskop Hermann I sisse õnnistada piiskopkonna toomkiriku koos esialgse väikse laagerkastelliga, mis moodustasid Haapsalu piiskopilinnuse. Pärast Vana-Pärnu piiskopilinnuse purustamist 1263 ehitama hakatud toomkiriku müürid on üheaegsed põhja pool selle kõrval oleva algse kastell-linnuse müüridega ning sellest kasvas välja hilisem konvendihoonelaadne pealinnus. Hiljem ehitati pealinnuse ümber välja ka kaks eeslinnust. Laagerkastell oli võimas paekiviehitis, põhja-lõunasuunalise ristküliku kujuga ja selle seinad asetsesid põhiilmakaarte suundades, kerge nihkega päripäeva. Selle kaitseehitise otseseks eeskujuks oli Vana-Pärnu linnus – piiskopi varasem residents.

Samal, 1279. aastal asutas Tartu piiskop Friedrich von Haseldorf piiskopkonna idapiiri paremaks kindlustamiseks ja Emajõe veetee täiendavaks kontrolliks Uue-Kastre piiskopilinnuse, mis asus 12,5 km (1,5 miili) Vana-Kastre piiskopilinnusest Emajõge mööda Peipsi poole, Emajõe Suursoo alguses. Algselt oli ta väike kindlustatud punkt, tõenäoliselt nelinurkne tornlinnus, mis hiljem ülejäänud hooneploki lisandudes jäi flankeerivaks lääne-loodetorniks. Kompleksi jõepoolne osa oli tugevatel palkparvedel, nagu enamus Tartu linnagi ja see oli ümbritsetud vallikraavidega. Lõpuks tulirelvade ajastul XVI sajandi algul püstitati linnuse kagu-idanurka vastu jõge ümmargune suurtükitorn. Ka oli lääne poole rajatud ilmselt enamjaolt puidust eellinnus, mis oli samuti vallikraavidega ümbritsetud. 1342 tegid venelased sõjaretke mööda Emajõge Tartu piiskopkonda. Et nad Uue-Kastret ei maininud, siis on tänapäeval arvatud, et linnust seal veel mingilgi kujul ei eksisteerinudki. 1392 on linnust ürikutes esmamainitud, kui Hansa ametimeeste ja novgorodlaste vahelises lepingus on kirjeldatud tollitõkkepalke linnuse vastas Emajõel.

Juba 1281 aastal on olemas olnud väike kabel Padisel, mille ehitasid tsistertslastest mungad Dünamünde kloostrist oma millalgi XIII sajandil soetatud maadele taanlase Põhja-Eestis. Tõenäoliselt vaadati juba siis ringi võimaliku uue kloostri asukoha suhtes. XIII sajandi lõpuks teravnesid omavahelised suhted Liivi ordu ja Riia peapiiskopi ning Riia linna vahel – põhjuseks ordu jõu ja võimu suur kasv ning hegemooniataotlused Vana-Liivimaal. Ordu oli 1290. aastateks vallutanud paganatelt kristlastele kogu tollase Liivimaa (viimasena semgalid ja osad kurelased) ning taotles nüüd vaevale viidates ka juhtrolli konföderatsioonis. Ordu oli pidevalt laiendanud ka piiskopkondade arvelt oma maavaldusi ja survestas samuti Riia linna endale alluma. Ordu oli enda valdusse saanud millalgi XIII sajandi I poolel algselt Riia piiskopile kuulunud Bukulti veskilinnuse (hilisem Ādaži ordulinnus), viidates arvatavasti ammusele maadejaotusele piiskop Albertiga, mille järgi Koiva vasakkallas pidi jääma ordule. Ordu ihkas nüüd ilmselt laiendada oma maavaldusi strateegilistel eesmärkidel Koiva ja Väina jõe vahel kuni Liivi laheni välja. Selleks tuli enda valdusse saada veel Väina suudmes asuv Dünamünde klooster. 1260ndatel oli kloostri abt Wilhelm andnud Riia linnale lubaduse, et kloostri maad Väina suudmes müüakse vaid linnale. Siiski õnnestus ordul oma eesmärk saavutada ja XIII–XIV sajandi vahetusel klooster koos kõige täiega ära osta. Mis oli ka ilmselt üks 1297–1330 kestnud kodusõja põhjustest.

Vaade Albu mõisa peahoonele lääneloodest oktoobris 2006

1282 on kirjalikes allikates esmamainitud Järvamaa vanimat, Järva foogtile Halthole alluvat Albu mõisat (Alp). See asus Tallinna–Paide maantee ääres ja seda on keskajal mitmeid kordi kasutatud nõupidamiskohana ja orduametnike võõrastemajana. Kivist mõisahoone asus seal juba vähemalt XIV sajandil. 1558. aastal Paidet piirama asudes valisid Vene väed selle vana foogtiresidentsi oma laagripaigaks, kuid põletasid hiljem maha. Mõisa keldriruumides avastati 2 põlengukihti. Mõisa härrastemaja asub väikse künka otsas Ambla jõe ääres ja oli ilmselt välja ehitatud väikelinnusena. 1998–2000 toimunud restaureerimistööde käigus avastati keldritest ka keskaegseid müüriosi. Kui keskaegne põhiplaan ühtib praeguse härrastemaja asetusega siis jäid ka tollal seisnud ehitise nurgad põhiilmakaarte suundades. Keldrikorrusel asuvad silindervõlvi ja neljakandilistele piilaritele toetuvate ristservjoonvõlvidega arhailised ruumid.

1287 pani sama Tartu piiskop Friedrich baltisaksa ajaloouurijate arvates aluse ka Valgast 20 km kirdes asuvale Sangaste piiskopilinnusele või kindlustatud lauamõisale. Linnus asus ühel künkal, mida igast küljest (peale idanurga) ümbritsesid järved. Kõrgendik moodustas peaaegu ruudukujulise, u 120 m küljepikkustega tasase platoo, mille nurgad olid traditsiooniliselt põhiilmakaarte suundades.

1288. aastat peavad baltisaksa ajaloolased Rannu vasallilinnuse tekkimisajaks Võrtsjärve lähedale. Ehitajad peavad olema Dolenid, kuna terve see kihelkond oli 1224. aastal neile läänistatud. Ilmselt võis seal siis olla eestlaste vana puitlinnus. Liivi sõja ajaks oli välja ehitatud kastell, mis kasutas ka vallikraavide veekaitset.

Saksa ordu laevastik Ojamaal

Liivi ordul oli ilmselt majanduslik seljatagune ja ressursid võimsamad kui vanal Mõõgavendade ordul – XIII sajandi keskpaigast alates pandi alus tervele reale ordulinnustest Eesti pinnal. Kõigepealt hakati koostöös Saare-Lääne piiskopiga ehitama Lihula ordu/piiskopilinnust, kuid kümmekonna aasta pärast valis piiskop oma residentsiks uue koha – meresadama ja kaubaliikluses tähtsama Vana-Pärnu Pärnu jõe suudmes. Piiskopi käest saadud suurte maavalduste valitsemiseks saartel rajati sinna Pöide ordulinnus. Mandri keskmaa kindlustamiseks kerkisid sinna järjest Pärnu, Paide, Helme ja Põltsamaa ordulinnused. Taanlased jätkasid Tallinnas sakslaste alustatud suurejoonelisemat linnuseehitust, kuid saanud suhetes rivaalidega kogemuse võrra rikkamaks, alustasid ka Rakveres ja Narvas kivist kindlusehitiste püstitamist.

Taani vasallide linnused Põhja-Eestis XIII sajandi lõpuks

Põhja-Eestis asuvate Taani kuninga alamate kivist linnuste kohta pole midagi kindlat teada, kuid mitmete mõisate ajalugu, kus hiljem vasallilinnused eksisteerisid, ulatub tagasi XIII sajandi II poolde või lõppu. Taanlaste ja sakslaste vahel oli XIII sajandil pikalt probleemiks Läänemaa põhjaosa kuuluvus. Alles sajandi viimasel veerandil aeti piir lõplikult paika. Taanlaste poolelt ulatuvad sellesse aega tagasi piirilähedased Kabala ja Raikküla mõis, kus hiljem eksisteerisid tõenäoliselt ka Harju-Kabala vasallilinnus ja Raikküla vasallilinnus.

XIV sajand linnuste ajaloos

1300–1350

Liivimaa konföderatsiooni jaotus feodaalriikideks

XIV sajandil jätkati Liivimaal paljuski vanade suurte pealinnusekomplekside väljaehitamist, kuid tekkis ka hulganisti uusi linnuseid nii suurematel maaisandatel ja ordul kui ka suurematel ja väiksematel vasallidel, kes olid juba kogunenud jõukust suuremat vaeva ja kulu nõudva kiviehituse rajamiseks. Ka XIII ja XIV sajandi vahel puhkenud esimene ulatuslik kodusõda Liivi ordu, Riia linna, piiskoppide ja vasallide vahel, kuhu kaasati isegi välisvaenlasi, andis linnuste püstitamisele hoogu juurde.

Keskajast pärinev Viljandi vapp, mille vasakus ülanurgast ulatus varem välja rist, mis baltisakslaste mälestuse järgi pidi sümboliseerima mingit väga murrangulist sündmust linna või piirkonna ajaloos. Võimalik, et Madisepäeva lahingut või Jüriöö ülestõusu sündmusi

XIII sajandi II poolest ilmselt kuni XIV sajandi lõpuni ehitati Viljandi ordulinnuses pealinnusena välja "rikkalikus stiilis" konvendihoone, mis kujunes nii pindalalt kui ka mahult suuruselt kolmandaks Vana-Liivimaal. Konvendihoone oli ühe võimsa 7–8-korruselise valdustorniga ja kõigi nelja võlvitud hoonetiiva põhikorrustega ja neid ühendavate ristikäikudega tugev telliskivihoone, mille kirdenurgas eendus idaseinast kahekorruseline kiriku kooriruum, nagu Saksa ordu pealinnusel Malborkis (Marienburgis). Linnus oli varustatud rikkalikult erineva ornamentikaga sambakapiteelidega, pilastritega ja üldse kaunistatud suurejoonelise kiviplastikaga. Linnuse kiviplastika varajane kujundusstiil viitab selle korduvkasutamisele ja mingile teisele paleetaolisele hoonele juba enne konvendihoonet, kuid seni pole selle asukohast ja ehitusest täpsemalt midagi teada.

Viljandi ordulinnuse pealinnuse ja I eeslinnuse põhjakülg Kaevumäel 1910. aastal. Vaade läbi pealinnuse väravakoha tagaplaanil olevale I eeslinnuse ülivõimsale väravavaremele. Vasakule konvendihoone müüri taha jäi võimas ligi 8-korruseline valdustorn Pikk Hermann, millest maa sees on alles u 1,5 korrust koos keldrikorrusega

1305. aastal, keset kodusõda, müüdi tsistertslaste poolt ordule maha Väina (Daugava) jõesuus asuv Dünamünde klooster (Daugavgriva, Väinasuu) koos kloostrimaadega selle ümbruses. Mungad kolisid Padisele, kus ilmselt oli selleks ajaks juba puithoonestus. Sinna kloostri ehitamiseks pidi maa senjööri ehk Taani kuningaga olema juba mingi eelkokkulepe. Umbes 1310. aasta paiku pidi algama algsete kivikindlustuste ehitamine. 1317. aastaks saabus ka kuningas Erik VI Menvedi lõplik lubakiri, kus muude tingimuste kõrval isegi linnuskloostri müüride paksus paika oli pandud ja mille järgi tulevane Padise klooster ka maa kaitsesüsteemi pidi lülitatama. Kloostrit ehitati ja laiendati järjepanu järgneva kahesaja aasta jooksul. Valminuna meenutas ta hoovis olevate ristikäikudega ordu konvendihoonet, millele lõpuks põhja poole värava kaitseks ka eeslinnus rajati.

Laiuse ordulinnus on ehitatud tõenäoliselt juba 14. sajandi algul majalinnusena või laiendatud tornlinnusena ning asetses arvatavasti hilisema kastelli läänenurgas. Varsti ehitati tornlinnusele siis külge ka madal ringmüürkastell, mis rajati kaaravadega vundamendile. Täisnurkse trapetsi kujuga ja nurkadega põhiilmakaarte suhtes paiknev linnus asetses ülejäänud maastiku suhtes madalal ja kasutas Laiuse oja pakutavat veekaitset.

Tarvastu ordulinnus, pealinnuse danskeri idakülg kagust. Tagaplaanil oleval Tarvastu jõel asus seal vesiveski paisuga

Leedu suurvürst Gediminas, kes oli võimul 1316–1341. Sapeihade perekonna barokiaegne ikonograafia, vanapoola galerii

Samuti on hiljemalt XIV sajandi algul asutatud tõenäoliselt eestlaste vana Tarvastu muinaslinnuse asukohale ebakorrapärase trapetsoidi kujulineTarvastu ordulinnus, millel olid osaliselt küljed ja osaliselt nurgad põhiilmakaarte suundades. Linnus kujutas endast tänu vana linnamäe kujule eri ehitusstiilide segu; seda saaks määratleda kui osaliselt loodusega seotud vaba laagerkastelli tüüpi vesilinnust, mis kasutas ka kõrguskaitset ja millele hiljem lisati kirdeküljele veski turvamiseks võimas neljakandiline dansker. Veski paisutas üles Tarvastu jõe vee võimsas vallikraavis, mis linnusemäge ümbritses. 1329 ründasid linnust juba Leedu suurvürsti Gediminase väed. Põletati maha linnuse kõrval olev asula ja kirik, samuti sai linnus kannatada. Linnus taastati, 1410. aastast alates peatusid seal tihti ordumeistrid ja seda hakati pidulikumaks ja võimsamaks ümber ehitama – ruume võlvima ning samuti kõrgendati müüre, kuid ühtegi suurtükkidele mõeldud ümartorni ei püstitatud. Linnusest ida poole jäi ka pealinnusega ühel tasapinnal olev avar eeslinnuse platoo, kuid sinna kaitseehitiste püstitamisest pole midagi teada, seal seisab nüüd hilisemate mõisaomanike Mensenkampffide matusekabel. 1560 vallitasid linnuse tormijooksuga Vene tsaari Ivan Julma väed.

Tarvastu ordulinnus oli neljast linnusest koosneva Liivi ordu keskmaa-alade idapoolse kaitseliini põhjapoolseim kindlustus. Kaitseliini kuulusid otsejoones 25 km vahedega Tarvastu, Helme, Härgmäe ja Trikata ordulinnus, Härgmäe ja Trikata vahe ulatus 30 kilomeetrini. Samuti jooksis keskajal ordu postimaantee Härgmäest Helme ja Tarvastu kaudu Viljandisse.

1311. aastal, ordumeister Gerhard von Jorki valitsusajal rajati väidetavalt Pärnu ordulinnuse konvendihoone ja esimene eeslinnus. Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada linna ja linnust.

Dückeri aadlisuguvõsa vapp

Vaade kagust Kõue-Triigi mõisa peahoonele, XVIII sajand. Keskaegseid müüre sisaldab vasakpoolne vanem hoone

1319 on esmamainitud Kõue-Triigi mõisat, mis tollal kuulus Taani kuninga vasallille Gerhardus de Kouwele. Küla on mainitud juba 1241. aastal Taani hindamisraamatus. 1379 on mõis Lechtiste perekonna omand, 1492 müüs Arent Vietinghoff valduse Jürgen Brakelile. 1524 müüs Johann Soye selle edasi Fredrick Dückerile, kelle järglastelt pärandus see 1573 Wrangelite perekonnale. Liivi sõja ajal kuulus hauptmann Heinrich Dückerile. Milline perekond täpselt mõisa kindlustatud eluhooneks ehk Kõue vasallilinnuseks (Kau) välja ehitas, ei ole teada, kuid XIX sajandi lõpus loeti baltisaksa pärimuse järgi mõisamaja 300-aastaseks, ning et see "olevat olnud ehitatud kunagi kloostri müüridele". Paljusid väikelinnuseid seostatakse kloostrite ja kloostrikultuuriga, kuna ilmselt mitmetel juhtudel palkasid vasallid munkasid omale linnuseid ehitama. Olid ju näiteks tsistertslased teada ehitusmeistrid. Linnuse keskaegne kehand hõlmab praeguse mõisahoone keldritest nende lääne- ja edelapoolse osa üldmõõtmetega 20*15 m ja koosneb kahest ruumist, millest ühes on säilinud algne silindervõlvlagi. Üks kitsam hoonetiib on ulatunud ka 12 m jagu lõuna poole. Hoonel on olnud kohati kuni 1,5 m paksused paest ja lõhkumata maakividest müürid. Jälgi on ka keldris asunud hüpokaustahjust ja müüritreppidest, alles on seinanišše ja raidraamistusega aknake. Leitud raidkivide järgi võis ka esimesel korrusel mõni ruum olla kaetud roidvõlvidega, kuna suur osa põhikorruse pakse müüre pärinevad keskaegsest majalinnusest. Linnus asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades. Mõisa peahoonest 50 m lääne pool on tiigid ja kunagi voolas sealt läbi oja.

1322. aastast pärinevad esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest, kui Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli see mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul. Ajalookirjanduses kohtab ka viiteid sellele, nagu oleksid algse kindlustuse rajanud juba mõõgavennad Tartu piiskopkonna tollipunktiks ja idapiiri kaitseks. Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja. Hiljem on linnust mitu korda laiendatud: kõigepealt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitistega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastell-linnuseks.

1323 on üles tähendatud Kiltsi vasallilinnus (Läänemaa) (Valgevälja) Haapsalu külje all Ridala kihelkonnas Valgevälja küla lähedal kui kolmele vennale Wittenfeldele kuulunud valdus. Algul nimetati mõisat ladina keeles Alba Curiaks, hiljem saksa keeles Weissenfeldiks, linnus või kindlustatud elamu ehitati arvatavasti järgneva sajandi jooksul. Kui ühe Saare-Lääne piiskopi Jodokus Hoensteini tüliasja lahendamise puhul 1462. aastal mainiti ka Haapsalu lähedal olevat torni ("up enem torne, na vor Hapsal belegen"), siis on seda peetud samaseks Valgevälja linnusega. Umbes 1450–1549 kuulus Herkelitele, seejärel Otto von Gilsenile, kellelt on saanud ka nime. 1532 põletati linnus Saare-Lääne vaenuse aegu maha, kuid taastati seejärel Reinhold Herkeli võõrasisa Johann Brincke poolt, kes laiendas linnust veel elukorpuse võrra. Tõenäoliselt ei olnud tegemist siiski kuigi tugeva kindlusega ning see sai ka Liivi sõjas mitmeid purustusi. 1630. aastaiks taastati Zögede eestvõttel, hiljem täiendati mõisaansamblina veel ühekorruseliste tiibehitistega. Oli pärast II MS Nõukogude sõjaväe valduses ja põles 1993. aastal. Säilinud hoonekorpusest moodustab linnus selle keskmise kagupoolsema osa mõõtmetega 13*17 meetrit. Müürid on massiivsed ja 1,5 m paksused. Linnus on olnud kolmekorruseline pluss lisaks keldrikorrus. Teise korruse kohal on maja lõunanurga juures säilinud ka danskeri kivikonsoolid. Silmaganähtavaid jälgi vallikraavidest pole, kuid hoone asub 3–4 meetri kõrgusel künkal.

Rõngu vasallilinnuse varemed idaküljest, Wilhelm Tuschi joonistus XIX sajandi algusest

1340. aasta annavad baltisaksa ajaloouurijad Rõngu vasallilinnuse rajamisdaatumiks ja ehitajaks Gotthard von Tödweni. Sellele suguvõsale kuulus linnus kuni Liivi sõjani. See oli Tartu piiskopkonna tähtsaim linnus feodaalriigi lääneosas ja kaitses tähtsat Viljandi, Valga ja Otepää poolt tulevate ja Tartusse ning Võrtsjärve-äärsetesse läänepoolsetesse kihelkondadesse suunduvate teede risti. Linnuse olulisuse tõttu on arvatud, et selle ehitusel osalesid nõu ja jõuga ka piiskopid ise. Linnus vallutati venelaste poolt 1558 ja seejärel omakorda orduvägede poolt. 1413 on mainitud linnust ka Rooma paavsti ürikutes, kuna selle eenduvas väravatornis asus tähtis Püha Risti kabel. Poola kuningas Stephan Bathory läänistas Liivi sõja lõppedes 1583 linnuse Jesuiitide ordule, kes selle rootslaste saabudes 1625 õhku lasid. Ehitusstiililt oli tegemist vabakujundusliku laagerkastelliga. Linnuse asukoht künkal näitab, et arvestati ka loodusliku kõrguskaitsega, kuid põhiplaani kuju ning müüri kaitsedetailide järgi otsustades ei arvestatud veel tulirelvadega. Hiljem ehitati pealinnuse külge ka eeslinnus.

Vastseliina piiskopilinnuse kirdenurga suurtükitorn, vaade lõunast juulis 2007

25. märtsil 1342, Maarja kuulutamise päeval alustati teadaolevatel andmetel Vastseliina piiskopilinnuse ehitamist Tartu piiskopkonda Piusa jõe ja Meeksi oja vahelisele kõrgele neemekünkale piirikindlustusena Venemaa vastu. Siis pühitseti linnus neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborch'iks või Frauenburg'iks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste Novõi gorodok ('uus linnus'). Kuigi linnuse sissepühitsemine peaks näitama, et linnus oli selleks ajaks esialgses etapis juba valmis ja ehitust alustati aastaid varem.

Vaade Vastseliinale idakirdest XIX sajandi algul. Paulucci album, Wilhelm Tuschi joonistus

Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis Liivi ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel. Ilmselt toetas teda ka 1341–1345 Viljandi komtuur olnud Goswin von Herike. Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga lõppfaasis kuuekorruseliseks kujunenud peatorn (tornlinnus). 1379. aastal rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust. XV sajandi lõpul ehitati kirdetorn. XVI sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn. Lõuna(kagu)nurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger. Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres ja oli ka palverännakute sihtpunkt, kuna linnusekabelis asus püha rist. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal.

Huvitav on siin asjaolu, et Vastseliina moodustas põhjapoolseima kindlustatud punkti kolmest neitsi Maarjale pühitsetud linnusest koosnevas piiriäärses linnusteketis vastu Pihkva vürstiriiki. Juba 1341 oli alustatud 38 km lõunaedelas asuva Aluliina ordulinnuse ehitust ja XIII sajandi lõpul oli sellest veel 45 km kagus kindlustatud kloostrina olemas Vilaka piiskopilinnus. Kõik need asusid ilmselt muinasaegses hääbunud Atsele maakonnas (kultuuriajaloolises piirkonnas), mille kunagise territooriumi allutamise üle sakslased ja venelased läbi terve keskaja võitlesid.

1343. aastast alates on andmeid ka Kursi ordulinnusest (Talkhof), kui seal resideerisid orduaja lõpuni nii komtuurid kui ka algul Vaiga foogtid. XVI sajandist on teada komtuur Hermann von Ovelackeri kiri, kus märgitakse, et Kursi konvendis oli 14 liiget. Linnusest pole tõenäoliselt peale vundamentide midagi alles, kuna tema lõplikku asukohta pole suudetud lokaliseerida, ehkki arvatakse see asunud olevat Puurmani mõisas Pedja jõe paremkaldal.

Tornlinnused olid laialt levinud Harju-Viru rüütelkonna vasallidel Põhja-Eestis aga samuti Saare-Lääne piiskopkonna vasallidel. Suure tõuke nende tekkeks ja edasiarenguks andis 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõus, kus paljud puidust linnused ja kindlustatud mõisad ülestõusnute poolt maha põletati ja nendes olnud rüütlid tapeti. Kivist torn- ja majalinnused kavandati juba nii, et need olid võimelised kohalike piiramistegevusele abi saabumiseni vastu pidama.

Lihula nunnakloostrile kuulunud Kloostrimõisa mõisa peahoone mais 2018

Derfeldenite suguvõsa aadlivapp

Pärast 1343. aastat pandi ilmselt alus ka Läänemaal Matsalu lahe ääres asunud Lihula tsistertslaste nunnakloostrile kuulunud ja lauamõisa ning sadamakohana teotsenud Kloostrimõisa linnusele (Klosterhof, Lewenbergh), mis kujutas endast kivist majalinnusena väljaehitatud kindlustatud mõisahoonet. Sellele ja ehitusajale viitavad mitmed linnuselikud arhitektoonsed ehituselemendid. Samast ajast võivad pärineda ka kivist ringmüür ja tsistertslastele hädavajalikud kalatiigid. Puidust majandusmõis eksisteeris tõenäoliselt juba XIII sajandil, olles rajatud koos Lihula kloostriga. Pärast nunnakloostri sulgemist läks majandusmõis Rootsi krooni kätte, panditi vahepeal Caspar von Tiesenhausenile, kuid kingiti ja kuulus seejärel 1611–1829 Derfeldenitele. Hoone sai rängalt kannatada sõjategevuses XVI sajandi lõpust XVII sajandi keskpaigani, kuid taastati siis suuremana ja kahekorruselisena. 1939 aastast on varemeis. Kõige vanemaid 1,2–1,5 m paksusi müürilõike võib leida hoone idatiivast, kus on näha ka müüritrepi olemasolu. Hoone paiknes tagaküljega vastu kõrge järsaku serva Matsalu lahe poole.

Kolmandal korrusel oleva kaitsekäigu ehk urdaažiga Kiiu tornlinnus 2012. aasta juulis, vaade idast

Pärast seda kui Saaremaal oli ülestõus maha surutud, tuli saarlastel hakata karistuseks kahjusid hüvitama ja lõhutut taastama. Ordus otsustati sisemaal asuvast Pöide linnusekompleksist alles jätta ainult kirik, mis jäi kohalikuks kihelkonnakirikuks ja ehitada uude kohta mere äärde ja sadama lähedale Maasilinna ordulinnuse (Soneburg), kust oli hea jälgida ka laevaliiklust Väikeses väinas. Algse osaliselt puidust majalinnuse ehitust alustati juba meister Burchard von Dreilebeni ajal 1345. aasta paiku, kuid täielikult kivist linnus ehitati välja meister Goswin von Herikese ametiajal 1345–1359.

1348 mainitakse Kiiu küla (in villa Kyde) ja 1418 mõisat, kui seal peeti nn seisustepäeva (Ständetag) istungit. Paigast on teateid juba XIII sajandist. Võlvide, aknasilluste ja teiste arhitektooniliste detailide järgi otsustades pidi Kiiu vasallilinnuse (Kyda) torn eksisteerima vähemalt XIV sajandi lõpuks. XV sajandi algul kuulus mõis vendadele Claws ja Hannus Zoyele (hilisem Zoege). 1505–1517 kuulus mõis Hermen Lodele. Esimesel korrusel leiduvate laskeavade ja torni ümmarguse vormi järgi arvates on selle ehitus paigutatud 1520. aastasse ja ehitajaks nimetatud Fabian von Tiesenhausenit. Kunstiajaloolase Villem Raami uurimuse järgi näitab Tiesenhauseni ja Lode vahelises mõisa ostu-müügilepingus linnusetorni mainimata jätmine selle puudumist. Ka peab ta linnuse ehitajateks ka Kiiu torni keskpärase ehituskvaliteedi tõttu Ojamaa (Gotlandi) tsistertslaste omanduses olnud Kolga kloostri munki, kes viimase likvideerimisel 1519 elatiseta jäid. Kiiu on kõige väiksem Eesti alal säilinud torn- ja majalinnustest ja kujutab endast veidi loperguse põhiplaaniga koonusjat torni, mille läbimõõt jalamilt 7,5–8,8 meetrit. Paekivist müüride paksus küündib 1. korrusel 1,8 meetrini, 3. korrusel aga ainult 1 meetrini. Oli algselt neljakorruseline, esimesel kahel korrusel on servjoonvõlvid. Sealtsamast voolas läbi oja ja linnus kasutas ilmselt ka veekaitset. 1632. aastast on Kiiut kirjeldatud mahajäetu ja lagunenuna, hiljem see siiski remonditi ja kasutati kuni XX sajandi alguseni sepikojana.

1349. aastal rajas Liivi ordu meister Goswin von Herike Peipsi järve ja Narva jõe veeteed kontrollima määratud Vasknarva ordulinnuse, mille pihkvalased aga hävitasid samal aastal toimunud sõjakäigu ajal. Ilmselt oli tegemist tornlinnusega.

1350–1400

1355. aastast algab kindlustatud Anija mõisa (Hannijöggi, hiljem Annia) ajalugu. Sellel aastal on mainitud Anijast 2 km idas Jägala jõe ääres olnud Pirsu mõisat ja veskit, mis läksid siis Johannes Slavesdorpilt rootsi päritolu rüütli Nicolaus Aboriansoni kätte. 1402. aastal said need alad Soyede valduseks ja arvatakse, et just nemad viisid mingil põhjusel mõisasüdame Anijale üle. Mõisast on esimesed kirjalikud teated 1482. aastast, mil see kuulus rüütel Hermann Zoegele. Nende aastate vahel ehitati sinna välja Anija vasallilinnus. Zoegede (Zöge) kätte jäi mõis kuni 1671. aastani, mil selle ostis Liivimaa maamarssal kindralmajor Jakob Staël von Holstein (1628–1679). Pärast ostmist laskis uus omanik Anijale püstitada kahekorruselise kivist mõisa peahoone (häärberi), kuid juba siis, 1683. aasta revisjoniaktis on seal märgitud ka vanema suurema kiviehitise varemete olemasolu. Staël von Holsteinide aadliperekonnaga jäi Anija seotuks järgmiseks 170 aastaks. Linnuse müüre sisaldab mõisa peahoone kelder ja kuni 1,35 m paksusi loode-kagusuunalisi müüre ning kerishüpokausti jäänuseid avastati ka häärberi loodeküljel olevalt u 80*80 m suuruselt õuelt. Müüride kulgemine ning häärberi ja õue asend võivad viidata linnusekompleksi nurkade asetsemisele põhiilmakaarte suundades.

Vaade Kuressaare pealinnusele idast, juuli 2009

Kuressaare piiskopilinnus, hüpokaustahi keldrikorrusel, juuli 2007

Nii nagu Maasilinn Saaremaa ordu aladel, nii hakati uut linnust Saare-Lääne piiskopkonna tarbeks ja esmajoones kaitseks põliselanike rünnakute eest rajama Kuressaarde. Seni olid kohalikku kaitseülesannet täitnud Saaremaa kindluskirikud, nüüd aeti ümbruskonna saarlased kokku Kuressaare piiskopilinnust (Arensburg) ehitama. 1381. aastaks pidid linnuse kirde- ja kagutiivad koos tornidega valmis olema, sest siin surmasid toomkapiitli liikmed ühe järjekordse piiskopivaenuse ajal piiskop Heinrich III, visates ta alla Pika Hermanni torni kõrval olevasse "hundiauku". Mitmete arhitektide ja kultuuriajaloolaste arvates olid esimesed ja varajasemad ehitised linnuses põhjanurga kaitsetorn Sturvolt ja paari korruse kõrguses sellega külgnev osa loodetiivast koos õue ning seda piirava ringmüüriga. Arvatavasti ordusõbraliku ja ordust eeskuju võtva piiskopi Winrich von Kniprode ametiajal 1383–1412 viidi Kuressaares linnuse konvendihoone ehitus lõpule. Kuigi mitte päris ordureeglite järgi tehtud, on linnuses siiski tunda tugevat ordu ehituskunsti mõju, ning see oli ehitatud hästi viimistletud suurtest tahutud dolomiidiplokkidest. XV sajandi alguseks rajati ka võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Nagu ordualal kujunes Võnnu ordulinnus konvendihoone arengu lõpp- ja tipparenduseks, nii oli seda Kuressaare linnus ka Vana-Liivimaa piiskoplike feodaalriikide aladel. Linnuse nurgad olid suunatud põhiilmakaartesse NS-WO.

1361. aastat loevad baltisaksa ajaloolased Kavilda vasallilinnuse (Kawelecht) rajamisdaatumiks ordumeister Arnold von Vietinghoffi korraldusel, "et kaitsta piiskopkonna piire" ilmselt siis põhja poolt lähtuvast ohust. Alles 15 aastat tagasi oli raskustega maha surutud Jüriöö ülestõus. Linnuse ehitamist võisid mõjutada kindlasti sisepoliitilised olud, 1362 korraldas Vietinghoff Tartus ordu nõupidamise, millel osalesid piiskopid, linnakodanikud, rüütlid ja sõjasulased kogu Vana-Liivimaalt. Seal süüdistas meister Tartu piiskoppi Johannes I Fünfhausenit (Viffhusen) enda vastu vaenu õhutamises ja salakaebustes ordu kohta Euroopa kuningatele ja vürstidele, samuti ordu mittetoetamises ajal, kui tema ja ordu pidasid rasket võitlust Leedu vastu. Meister käis peaaegu kogu oma ametiaja Leedus sõjaretkedel. Tartu piiskop vastas, et temal on ordu suhtes ainult lojaalne hoiak, mida küll alati ei mõisteta ja lubas anda ordule abivägesid võitluseks leedulaste vastu. Hiljem aga kaebas siiski ordu ja maameister Arnoldi peale paavst Urbanus V. Linnus oli ehitatud Puhja kihelkonda (Kavilda), Tiesenhausenite maadele ja läks hiljem selle vasalliperekonna omandusse. Ka vasallid tegid Vana-Liivimaal sageli orduga koostööd just oma senjööride vastu, millised nende eesmärgid siis ka polnud. Teistel andmetel alustas linnuse ehitust Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanik Bartholomeus von Tiesenhausen juba 1354. aastal. Kindlamaid teateid linnusest on 1495. aastast, kui Bartholomäos von Tiesenhausen müüs linnuse, mõisa ja lähedal oleva Sova veski oma sugulasele Fromholdile. Kastellilaadne torniga ja ligi 1,5 m paksuste müüridega linnus asetses kõrgel künkal Kavilda ürgoru lääneserval ja selle tornist pidi olema avar vaade suurte kauguste taha. 1582. aastal märgitakse, et linnus on peaaegu täielikult purustatud, XVIII sajandi lõpuks olid linnusemüürid peaaegu täielikult laiali kantud Kavilda mõisa majandushoonete püstitamiseks .

1361 on samuti esmamainitud Haljala kihelkonnas asuvat ja Nicolaus de Lodedele kuuluvat Võle mõisat, mis läks sel aastal Hinricus Wacke omandusse. Baltisaksa ajaloolaste teateil oli see välja ehitatud Võle vasallilinnusena (Wolljel) 1481 pärandus uuesti Lodedele, vahetas seejärel omanikke ja müüdi 1544 Otto Dönhoffile, kelle pärijate käes oli see ka Liivi sõja ajal. Praeguseks on hoonest järel madal rusuküngas.

Vao tornlinnuse keldrilagi toetub saledale ümarale keskpiilarile, juuli 2006

Vao tornlinnus, aprill 2012

1370. aastatesse dateeritakse ka Vao vasallilinnuse (Wack) tekkimine, kuna selle lähedale jääva Väike-Maarja kihelkonnakiriku pilastripiilarid ja pilastribaas on samasugused nagu Vao tornlinnuse keldri omad ja eeldatakse, et üks meister ehitas mõlemad hooned enam-vähem ühel ajaperioodil. Teistel andmetel võlviti Väike-Maarja kirik alles 1497, mille järgi ka Vao torn peaks pärinema XV sajandi lõpust. 1442. aastal on mõisat esmamainitud kui perekond Wackede omandust. 1511 on omanikena mainitud Wedweseid, kelle käes püsis see 1623. aastani. Kindlalt võib öelda, tornlinnus on rajatud 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses Wackede aadlisuguvõsa poolt Põltsamaa jõe lõunapoolsele kaldanõlvale. Ruudukujulise põhiplaaniga neljakorruselise tornehitise igal korrusel on üks ruum. Esimene ehk keldrikorrus on maa all ning seal hoiti toitu ja muud moona. Sissepääs keldrisse peaukse kõrvalt on ilmselt hilisema päritoluga. Kaks alumist korrust on võlvlagedega. Ruudu küljepikkused on enam-vähem võrdsed 9,6–10,1 m, kõrgus keldripõrandast karniisini 13,1 m. Seinte paksus on allkorrusel on 1,3–2,4 m, ülakorrusel umbes 1 m. Linnus oli rajatud kaitseehitisena, seda on näha kõrgest sissepääsust ja idaküljel paiknevast ja riivpalgiga suletavast ukseavast. Algse päritoluga ukseava küljepõskedes on näha hästisäilinud riivpalgi avad. Sissepääs linnuse teisele korrusele võis olla kerge ülestõstetava sillaga, mis ohu korral üles tõsteti. Samuti on riivpalgi ja luukidega olnud suletavad ka trellitatud aknaavad teisel korrusel. Linnuse teine korrus oli ettenähtud tööde tegemiseks ja eelkorruseks kolmandale korrusele. Kolmas korrus oli põhiliselt elukorrus. Loodenurgas paiknes kamin, põhjakülje aknanišis aknaavaga lavatoorium ning dansker. Dansker oli varustatud laskepiludega. Lavatooriumi olemasolu viitab sellele, et seal peeti koduseid jumalateenistusi. Neljas korrus oli põhiliselt kaitsekorrus. Igas küljes on kolm klaasimata ja trellideta ava. Laskeavade taga oli kaitsekäik. Kõikide korruste vahel on vaatepiludega trepikäik. Hävinud on Vao linnuse maapealse ringmüürid ja vallikraavid.

Vaade võimalikele Harku vasallilinnuse säilmetele ida suunast, oktoober 2012

1371 või 1372 on esmamainitud Harku mõisat, mis oli põlise orduametkonna keskusena välja ehitatud kivist väikelinnuseks. Mõningatel andmetel on Harku ordumõisat mainitud juba 1347, kohe pärast Jüriöö ülestõusu. Nimi arvatakse tulenevat soome sõnast "harkko", mis tähendavat kivipanka. Endise Rävala maakonna territooriumil oli ordul kolm mõisat: peale Harku veel Saku ja Keila mõis. Keila kihelkonnas asuvas Harku vasallilinnuses (Hark) resideeris Tallinna Toompea ordulinnuse asekomtuur. 1543 oli mõis vasalli kasutuses. 1558 panditi Harku Järva foogtile Berend von Schmertenile. Paik asub otsejoones 11 km kaugusel Tallinna vanalinnast, Harku külas, Harku-Laagri maantee ja Mõisajärve vahel, kuid linnuse asukoht on lokaliseerimata. Võimalik, et linnus asetses hilisema peahoone kohal, hoone soklikorrusel on servjoonvõlvid ja tagakülje rõdu all kummaline kangialune. 1710 on märgitud mingi varasema hoone kohale ehitatud uue peahoone II korrust valmisehitamata kujul. Huvipakkuvad on ka mõisa pargis olev suur maakelder ja mõisa paekivist suur piirdemüür ehisliku jalgväravatorniga. Ka Harku keskuses Pika ja Klubi tänava ristis ning Keila jõest 30 m ida pool asetsevat paekivivaret peetakse vasallilinnuse asukohaks. Sealne oletatav linnuseala on ruudukujuline ja küljepikkustega 30*30 meetrit, ning selle nurgad asetsevad põhiilmakaarte suundades. Kastelli meenutavas kinnise siseõuega muld- ja rusukehandis on selle kirdeküljel ja idanurgal ligi 20 m ulatuses 3 võlvitud ruumi välisseinapaksusega u 1,5 meetrit. Võimalik, et ümber Tallinna paiknes keskajal väikestest vasallilinnustest n-ö eelhoiatuskaitsesüsteem, mille üks läänepoolne otspunkt Harku oligi.

Kiltsi lossi plaan XVIII sajandi lõpust. Põhjasuund on üleval. J. C. Brotze, Läti Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Kiltsi vasallilinnus, kagupoolse ümartorni ja majalinnuse lõunakülje nurk, 2007

1378 (või 1383) on välja antud läänikiri Gilsenite (Gilsa) perekonnale ja oletatakse, et siis pandi alus ka Kiltsi vasallilinnuse (Ass) kindlusehitisele, mis asetseb u 3 km Vaost lõunas ja moodustab koos viimase ning Porkuni piiskopilinnusega piirkonnas (Järva ja Viru maakondade piiril) väikese kaitseehitiste grupi. Ehitis kujutas endast ruudukujulist majalinnust, millele kagunurka püstitati tugevduseks ümmargune flankeeriv 2,5 m paksuste müüridega torn tulirelvadele. Linnus sai ka kasutada lääneküljel voolava Vorsti jõe ja allikate tõttu osalist veekaitset. Baltisaksa ajaloolased on ka kirjutanud, et algne kindlustatud läänilinnus ehitati ordumeister Bodo von Hohenbachi (Halt) ajal 1292/1293 ja läänistati siis välja Assenite vasallisuguvõsale. Vastav märge olla olnud ka Kiltsi mõisa vana lossi sissepääsu kohal – Gebaut anno 1292 und renovirt anno 1790. Kuigi Stensby lepingu järgi oli ordule Järvamaal linnuste ehitamine keelatud, siis ilmselt väiksemate kindlustatud lauamõisate või vasallide elumajade kohta leping ei laienenud ja pärast Jüriöö ülestõusu ning Põhja-Eesti müümist ordule muutus see lepe üldse kehtetuks. 1466 mainitakse Kiltsit, kui Wrangellidele kuuluvat mõisat (hoff tho Asze), mis asub Väike-Maarja (Nyenkerken – 'uue kiriku') kihelkonnas. Viimaste valduses oli see veel 1514, 1522 olid peremehed jälle Gilsenid. 1555. aasta linnustenimekirjas on leidnud mainimist, kui Gilsenite "päruslinnus" – Asse, arx Gilsiorum haereditaria. 1558, kui linnuse juures peeti lahing ordumeeste ja vene röövsalkade vahel, organiseeris siin tõhusat vastupanu linnuseomanik Robert von Gilsen. Majalinnusel ei olnud siseõue ja venelastel õnnestus vaatamata püssitulele saagiks saada linnuse juures olevad aadlike hobused. 1588 pärandus Üxküllidele, kes võtsid vahepeal varemetes seisnud hoone XVII sajandi keskpaigaks uuesti kasutusele. 1600 Kiltsit enam linnuste registris ei mainita. 1782 oli Hupeli andmetel säilinud linnusest veel märkimisväärseid varemeid kahe ümar- ja kahe nelinurkse torni näol, mis paiknesid otsaviiludega majalinnuse müürinurkades. 1784, kui alustati mõisahoone ümberehitust, avastati linnusevaremete kagunurgast väike võlvkelder, milles olid Liivi sõja ajal sinna varjunud või sinna suletud naiste ja laste luukered. Aastatel 2001–2009 arheoloog T. Jonuksi tehtud uurimistöö tulemusel saab eristada majalinnusel kolme ehitusetappi: arvatavasti XIV sajandi lõpust pärineb põhja-lõunasuunaline võlvitud idaosa mõõtmetega 16*7,5 meetrit ja müüripaksusega kuni 2,2 meetrit, XV sajandisse jääv lääne poole laiendatud 20*16 meetri suurune juurdeehitis koos osaliselt võlvitud keldrite ja hüpokaustahjuga ning viimases etapis, XVI sajandi algul, lisati linnuse kirde- ja kagunurka ümmargused tornid. Kogu linnuse pindalaks tuleks siis 27,5*16 meetrit pluss ümartornide pindala.

Vaade lõunast Koluvere linnuse väravale ja väravatornile, august 2015

Piiskop Reinhold von Buxhoevedeni vapp Koluvere linnuse värava juures, juuli 2014

Vaade loodest restaureeritud Koluvere linnusele ja XVI sajandil linnuse läänenurka ehitatud suurtükitornile, august 2015

Aastatest 1383–1419, ehitusalti Saare-Lääne piiskopi Winrich von Kniprode valitsusajast pärineb praeguseni allesolev Koluvere piiskopilinnuse (Lode) hoonestus, mis kujutab endast traditsioonilist vesilinnust. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba XIII sajandi lõpust. Juba XIV sajandi algul võidi alustada torni juurde algselt laagerkastellina alustatud ja hiljem konvendihoone tüüpi linnuseks kujunenud kaitserajatise ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoonekompleksi küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe Koluvere järve saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla olid palkidest parved. Koluvere linnust (Schlosse Lode) on kirjalikult esmamainitud 1427. aastal. Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnus. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaik, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid). 1449. aasta veebruaris vallutas Liivi ordu ühe järjekordse piiskopkonna vaenuse ajal pärast pikemat piiramist Koluvere. 1496. aastal on dokumentides esimest korda mainitud Koluvere mõisa. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurtükitorn. Nelinurkse linnuse nurgad on suunatud põhiilmakaarte poole.

Lievenite aadlisuguvõsa vapp

1389. aastal on esmamainitud Kullamaa kihelkonnas asuvat Liivi mõisat (Parmel), mis läks sel aastal Bartholomeus Tiesenhauseni käest vahetuskaubana Lätist tulnud Hincke Livele, kes pidas Väina jõe ääres Tolka mõisat. Lievenid on baltisaksa suguvõsa, mis olevat saanud alguse liivlaste vanema Kaupo enda pojapoeg Nicolasest. Mõis on üks vanimaid piirkonnas ja 1396 ostis Hincke sinna juurde veel lisaks kolm küla. Selle perekonna kätte jäi valdus 300 aastaks. Liivi mõis oli juba 1696. aasta ümberehituse ajal olnud väga vana kivihoone, mis tõenäoliselt oli välja ehitatud vasallilinnusena. Mõisahoonest leitud vanal gooti stiilis portaalikivil on Lievenite 7 tähega ja liiliaõiega vapp. Keskaegse linnuse täpset asukohta ei ole lokaliseeritud, XIX sajandil ehitatud puidust peahoone on tänapäevaks hävinud. Alles on kivist tiibhoone, mis võib sisaldada linnusemüüre

XV sajand

1400–1450

XV sajandil jätkus vasallilinnuste asutamine ning vanade suurte senjöörilinnuste tugevdamine ja ümberehitamine vastavalt muutunud kaitsetaktika nõuetele. Siis algas tulirelvade ajastu ja ehkki algul olid suurtükid väikesed ja piiratud tulejõuga ning ei suutnud kiviehitistele märkimisväärset kahju tekitada, siis juba sajandi lõpuks vajati suurtükiväe suurenenud tulejõu vastu kaitseks ja tõrjeks spetsiaalseid paksude seintega ümaraid rondeeltorne.

Westfaalist pärit Wettbergide aadliperekonna vapp

Angerja vasallilinnus juulis 2006, vaade majalinnuse sees selle loodenurgale

Umbes 1400. aasta paiku on Berndt Kudesellile kuulunud Angerja mõis, milline viimase poolt siis ilmselt Angerja vasallilinnuseks (Angern) ümber ehitati. Mõisat on esmamainitud 1424. Arvatavasti pantis Kudesel selle Saksa ordule, kes omas linnust 1451–1455 ja müüs selle siis edasi Bruno Wetbergile (Wetberch, Witberge), kes oli olnud Taani kuninga Christian I juures ordu saadikuks. Nime olevat mõis saanud selle veelgi varasema omaniku, oletatava eesti päritolu vasalli Hinrich van Angerni järgi. Wetbergidele jäi valdus 1594. aastani. Angerja linnus kujutas endast Angerja oja jõeharu kaldakünkal seisvat paksude 2 m seintega majalinnust, mis oli sarnaselt Järve vasallilinnusega Virumaal jaotatud vaheseinaga kaheks ja millele XVI sajandi algul idaküljele väike eeshoov või hoonelaiendus juurde lisati. Linnus põletati maha juba tõenäoliselt Liivi sõja algul, samuti oli seal 1622 suur tulekahju, mille süütas nõidumises kahtlustatav teenijatüdruk. Ilmselt ei jõutud suurt hoonet enam taastada, XVII sajandi lõpul ja 1702 märgiti seda juba varemetes olevana. Korrapärase ristküliku kujuline ja 18,1*13,6 m põhiplaaniga linnusehoone oli ehitatud paest ja maakividest, sellel oli vähemalt 2 korrust ja keldrikorrus, ning 8 m pikkune juurdeehitis kaguküljel. Linnusele omaselt ümbritses hoonet põhjakirdest ja idakagust ka vallikraav, teistel külgedel oli looduslik jõesäng. Hoone asetses nurkadega põhiilmakaarte suundades nihkega vastupäeva.

XIV ja XV sajandi vahetusel toimusid vaenutegevused Tartu piiskoppide ja ordu vahel, kus läks isegi avalikuks sõjaks. Tartu piiskopkonna lõunaosas oli grupp vasallilinnuseid, mis kindlustasid feodaalriigi lõunakülge ordu vastu, aga olid sammas ka teetõkkelinnusteks idapoolse vaenlase vastu. Sealtkaudu läks tähtis vana Tartu–Otepää–Kirumpää–Pihkva sõja- ja kaubatee, mida vasallilinnused valvasid. Puitlinnused tekkisid sinna arvatavasti juba vähemalt XIV sajandi II poolel, kuid kivilinnused püstitati tõenäoliselt XV sajandil. Linnuseuurijad on need (Antsla, Vaabina ja Sõmerpalu) liigitanud torn- või majalinnusega väikse vaba laagerkastelli hulka kuuluvateks. Kõik need kuulusid Urvaste kihelkonda ja asusid Kirumpää piiskopilinnusest läänes.

1405 on teadaolevalt esmamainitud Uexküllidele kuulunud Antsla vasallilinnust (Anzen), mis siis oli veel mõis. Hilisem linnus asetses pärastise nimega Vana-Antsla mõisa peahoone kohal 100*200 m suurusel poolsaarel Vastsekivi oja põhjakaldal, tuginedes ülespaisutatud tiigi kolmest küljest pakutavale veekaitsele. Ida poolt pidi olema läbi kaevatud vallikraav. Linnusest 700 m põhja pool voolas ka Antsla jõgi. 1419 on mainitud mõisat, kui vennad Otto ja Bertram Uexküll selle pärisid. Oletatakse ka, et oma "ürgses vormis" valmis algne linnus 1484. aastaks, kui suri Peter Uexküll, kes aitas ehitada ka Tartu toomkirikut. Linnuse suuremad ehitised paiknesid arvatavasti hilisema mõisa peahoone kohal poolsaare põhjaküljel vastu Antsla jõge. 1588, Poola ajal olevat Võnnu kastellaan ja Tartu ökonoom Schenking seda linnust tugevdanud ja selle ümber vallid ja kraavid lasknud kaevata. Võimalik, et linnust Liivi sõja ajal üldse ei põletatudki, vaid see hävitati Poola-Rootsi sõdades 1602. aastal või täielikult veelgi hiljem XVII sajandi lõpuks.

Vaade Laiuse ordulinnuse väravaga loodeküljele, vasakul põhjapoolne ümar suurtükitorn

1406. aastast pärinevad vanimad teated Laiuse ordulinnuse (Lais) kohta, aastatel 1416 ja 1417 mainitakse "Laiuse linnusekrahvi" ning 1423. aastal ordumeister Siegfried Lander von Sponheimi eestvõttel tehtud suuremahulisi ehitustöid, mille käigus laiendati ja paksendati kastelli ringmüüri ning varustati linnus loode-, kirde- ja kagunurgas tulirelvadele kohandatud ümartornidega. Orduriigi kirdeosas asunud Laiuse ordulinnus kujutas endast olulise maantee teetõkkelinnust. Laiuse kandist läbi läinud tee ühendas Tartu–Jõhvi ja Tallinna–Tartu maanteed ning mööda seda teed pääses idapoolsele Virumaale ja sealt edasi Venemaale. 15. sajandi esimesel poolel ettevõetud põhjalikud ümberehitustööd johtusid suuresti teravnevate suhete tõttu ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Viimase aktiveerunud ehitustegevus linnustes oli selgelt suunatud eelkõige ordu vastu. Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ja talitses Kursi linnuse abilinnusena.

Tõenäoliselt XV sajandi alguses asutati Liivi ordu poolt Maasilinna foogtkonda Hiiumaale väike Valipe vasallilinnus (Wallipae, Valip) ehk Valipe mõis, mida on kutsutud ka Vallipääks. Ei ole teada, kas seal elas orduametnik, või kohapealne sõltumatu vasall (Landsknecht). Linnus asus Kagu-Hiiumaal orduvalduste ja Saare-Lääne piiskopkonna piiri lähedal ja peaaegu mere ääres ning võis kaitsta ka sadamakohta. Vallipäält möödus lähedalt ka nn Muhu ülesõit ehk talitee üle Väinamere jää, mis ühendas meres üle laidudeketi kulgedes Maasilinna Hiiumaaga. Mõisana (kivist kindlustatud mõisamaja) on seda mainitud nii 1529. kui ka 1544. aastal (der hoff tho Wallipe), kusjuures omandiõigus kuulus Joachim Hessele ja tema sugulastele. 1564 on ehitist iseloomustatud kui "ilusat kivimaja", mille omanik Andreas Koffin oli põgenenud Saaremaale. 1576. ja 1579. aasta talvel ründasid Vene väed linnust, vahepealsel ajal 1578–1579 kindlustasid rootslased seda (Wallipä slott, Jürgensburg) hoolega. Ilmselt elas seal ka Rootsi Hiiumaa foogt. 1585 viidi foogtkonna keskus Suuremõisa mõisasse ja linnuse tähtsus vähenes kiiresti. 1624 muudeti see krahv Jakob de la Gardie otsusel Suuremõisa karjamõisaks, jäi kasutusest välja ja pöördus varemeteks, mida siis ehitusmaterjaliks lammutati. Tegemist oli ida-läänesuunalise 27*18,5 m suuruse hoonega, mille müüride paksus küündis 1,2–1,4 meetrini, keldrisse viis trepikäik. Linnus paiknes mereäärsel künkal, Kagust piiras seda laht ja edelast tiik.

1412. aasta paiku arvatakse baltisaksa ajaloouurijate andmetel olevat ehitatud Kuimetsa linnus (Kuimetz), mis kujutas endast kivist kolmekorruselist tornlinnust, mille kahte ülanurka kaunistasid väikesed konsooltornid. 1345 aastal esmamainitud majandusmõisa omanik oli Tallinna Püha Mihkli tsistertslaste nunnaklooster. Linnus purustati Liivi sõjas 1574. aastal. Samas oli veel 1820ndatel tornilinnus täies kõrguses püsti. Tollal linnusest tehtud joonis on säilinud. Tänapäeval on linnusest alles vaid esimene korrus. Rusukünka alla mattununa meenutab ta keldriehitist, olles samas tänapäeval keldrina ka kasutusel.

Fahrensbachide aadliperekonna vapp

Gut Hungenbach (Varresbeck)-Fahrensbachide üks algne kodulinnus Westfaalis

1420 või 1426 on esmamainitud Haimre piiskopimõisat. Pärast 1385. aastat, piiskop Winrich von Kniprode ajal, sai piiskopkonna stiftifoogtiks tema tädipoeg, rüütel ja hilisem suurmaaomanik Wilhelm I Fahrensbach. Mõjuvõimu kasvades "ärastas" viimane võimalikult palju mõisaid Märjamaa kihelkonnas ja mujalgi ning ei andnud hiljem enam uuele piiskopile lääni tagasi. Haimre kujunes Fahrensbachide peamõisaks ja ehitati baltisaksa ajaloolaste andmetel välja Haimre vasallilinnuse (Heimar) või kindlustatud mõisahoonena (festes haus). Ka XIX sajandi inventarinimestik mainib 1770. aastatel ehitatud uue peahoone rajamist vanadele keskaegsetele vundamentidele. Kuigi 1563 võeti mõis Diedrich Fahrensbachi käest reetmise tõttu ära jäi mõis perekonna teiste liikmete kätte kuni XVII sajandi alguseni. (1551 sündis Haimres ka tulevane kuulus väepealik Jürgen Fahrensbach, kes jõudis Liivi sõjas olla kõigi võitlevate osapoolte teenistuses.) 1905 aasta suure mässu ajal põletati Haimre mõis maha ja praeguseks on suurest hoonest alles jäänud väheldased varemed kuni I korruse kõrguseni.

1427–1442 ehitas Liivi ordu samale kohale taas üles eelmisel sajandil venelaste purustatud Vasknarva linnuse (Neuschloss). Meister Cisse von dem Rutenbergi ajal telliti Tallinnast "uue torni ehituseks "Peipsisuule" (Peyghbarmunde)" Narva jõe algusse meister kohale. Vana torniase laiendati suureks 3,6 m paksuste müüridega majalinnuseks, millele sajandi II poolel lisati tugevduseks tulirelvadele mõeldud kahe flankeeriva diagonaalis asetseva ümartorniga ringmüür.

Ilmselt juba 1429 on olemas olnud vana Alempoisi kihelkonna maadele, Pärnu jõest 100 m kagu poole jäänud Türi-Alliku ordumõis (Oldenkul, Allenkulle), mis kuulus siis Viljandi komtuurkonna alla. 1560 liideti see majandusüksus Järva foogtkonnaga ja järgmisel aastal põletasid venelased selle Liivi sõja käigus maha. 1614 läänistati valdus Reinhold von Buxhövdenile, 1754. aastast alates kuulus mõis üle saja aasta von Rosenitele. 1758 valmis uus praeguseni allesolev, kuid II maailmasõja järel ümber ehitatud härrastemaja, milles kasutati ilmselt ära vana keskaegse kiviehitise müüre. Baltisaksa uurijad on seda iseloomustanud kui kivilinnust.

1430. aastatel (teistel andmetel on esmamainitud 1443) tekkis Viru-Nigula kihelkonda Mahu sadama lähedale iseseisev Malla mõis. Ilmselt pärast seda, kui sealsed maad olid läinud Conrad Üxkülli käest Frederick Wrangellile. Siis ehitati kivist peahoone välja Malla vasallilinnusena (Malla). 1490. aastate alguses läks Taubede kätte, 1513 müüdi edasi Jacop van deme Löwenwoldele, kelle pärijate käes oli see veel Liivi sõja ajalgi. Sõjas sai hoone kannatada, kuid taastati feldmarssal Gustav Horni poolt 1630. aastate algul. 1651–1654 ehitati samasse kõrvale uus kivist mõisahoone. Mõlemad hooned olid pärast Põhjasõda varemetes, 1770 ehitati uuema kivielamu varemete asemele uus mõisahoone, kuid vana väike vasallilinnus lammutati ehitusmaterjaliks. Kohta kutsuti rahvasuus "Malla kloostri asemeks" ja XIX sajandi lõpus leiti sealt mehe pead kujutav raidkivi.

Keila kindlustatud elamu varemed, vaade kirdest juulis 2012

Keila linnuse plaan, üles jääb edelasuund, vasakul all on kaev

1433. aastal müüdi Kegelite poolt Keila jõe saarele asutatud Keila vasallilinnus (Kegel) ja mõis Liivi ordule, kuid arvatakse, et linnus ehitati juba XIV sajandi lõpus mõjutatuna ilmselt ka Jüriöö ülestõusu sündmustest. Linnusest sai ordule oluline tugipunkt Põhja-Eestis, kuna siin resideeris ka Tallinna komtuur. 1241. aasta Taani hindamisraamatus on 10 adramaa suurune Keila küla (Keikæl) olnud läänistatud (Tammæ) suguvõsale. Nende järeltulijateks peetaksegi allikates 1312. aastal esmamainitud Kegeleid, kes 1350. aasta paiku rajasid hilisema linnuse kohale kindlustatud mõisahoone. Esimese ehitise müürid jooksid järgnevatega võrreldes nurga all ja hoone oli linnusega suhtes päripäeva nihkes. Sellest perioodist pärineb ka hüpokaustahi hilisema linnuse eeskoja all. 1385 lahkuvad Kegelid Kuramaale ja mõis läheb Kallede perekonnale. Algab teine ehitusperiood, kus püstitatakse avara suletud esikuga (Diele) 2-korruseline hoone. 1433 müüs Arndt Kalle mõisa 16 000 Riia marga eest Liivi ordule, kes selle väikelinnuseks ümber ehitab: paksendati edelaküljel majalinnuse müüre, ümbritseti hoov kaitsetaraga, mille idanurka kaevati kaev; kompleksi läänenurka püstitati tulirelvadele ümartorn. Väljaehitatuna kujutas ta endast ristkülikukujulist, ligikaudu 15*25 m küljepikkusega edela-kirdesuunalist kivist torn- või majalinnust, mille nurgad asetsesid põhiilmakaarte suundades. 1559 pantis ordumeister Wilhelm von Fürstenberg Keila ordumõisa Tallinna raele. 1560 põletasid Vene väed selle maha, 1561. aasta oktoobris annab juunikuus kuningas Erik XIV truudust vandunud Tallinna magistraat linnuse Rootsi kroonile üle. Viimane remondib selle ära, kuid jaanuaris 1575 saab linnus uuesti venelaste rünnakus kannatada. Ilmselt kahjustused remonditakse, 1599 nimetatakse seda jälle linnuseks – castell zu Keigell. 1694. aasta inventariseerimisakti järgi oli kivihoone korras ja seal leidus kümmekond ruumi. Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus u 1710 ning jäeti täielikult maha 1750. aastatel. 1976. aastal leiti linnusevaremed kohalike koduloolaste poolt. Elutorni müüripaksus küündis 1,8 m, ümartorni läbimõõt 8 meetrini, majalinnuse edelakülg oli arvatavasti rekonstrueeritud tornlinnuseks mõõtmetega 12*12 meetrit.

Samal, 1443. aastal on esmamainitud ka Claes Mekesi nimel olevat Kunda mõisat, mis keskajal oli välja ehitatud kolmekordse paekivist tornlinnusena – Kunda vasallilinnusena (Kunda). Mõis on veelgi vanem ja saanud nime Gundiste järgi, kellele see oli läänistatud. 1484 aastast kuni Liivi sõjani kuulus Hinrick Tödwenile. 1581 läänistati Rakvere vallutamisel osalenud Arvid Henriksson Tawastile, kuid võeti 1599 kroonule tagasi. 1618 müüdi mõis Tallinna kaupmehele Johann Müllerile. 1635 sattus Kunda lähedal laevaõnnetusse sakslaste-taanlaste Venemaale ja Pärsiasse reisiv saatkond, kes peatusid mõisas ja kelle hulgas olev geograaf Adam Olearius valmistas Kundast gravüüri, millel ka linnust on kujutatud. 1644. ja Vene-Rootsi sõja ajal 1658. aastal põles mõis maha, kuid taastati Müllerite poolt kiiresti. 1680. aastatel on peahoonet kirjeldatud kui osaliselt kellerdatud kahekorruselist kivikatusega paekivist ehitist üldmõõtmetega u 22,5*14,5 meetrit. Hoones oli kümmekond ruumi, sealhulgas paeplaatidest põrandaga eeskoda, müürikäik, üks võlvitud ruum ja suur saal. Teine korrus oli ümbritsetud puitrõduga ja majalinnuse küljel oli dansker. 1780. aastatel valmis vana hoone asukohast 210 m edelas uus härrastemaja, ilmselt lammutati vana linnus ehitusmaterjaliks. Uut ehituskivi tohtis XVIII sajandi keskel vedada vaid Peterburi linna ehituseks ja ilmselt ka seetõttu vedasid mõisnikud võimalusel vanu ehitisi ja varemeid laiali.

1449 on Läänemaal Mihkli kihelkonnas olnud olemas Koonga mõis, mis oli Saare-Lääne piiskopi majandusmõis. Koonga oli suur mõis paljude hoonete ja üle 400 taluga ning sarnanes suure aleviga, mille keskel oli väike piiskopiloss. Koonga ametkonna administraatori alla kuulusid ulatuslikud piirkonnad kuni Tõstamaani välja. Mõis oli välja ehitatud Koonga piiskopilinnusena (Kokenkau). 1523. aastast alates leidub mitmeid teateid piiskopi peatumisest Koongal. 1560 põletati mõis Liivi sõja ajal talupoegade poolt maha. 1577 on seda mainitud kui linnust (arx). 1624 on kirjeldatud Koonga mõisasüdames üht vana keldriga kivihoonet (altte steinere Gebewde). 1636. aastal arvatakse olevat ehitatud praegune mõisahoone krahv Thurni poolt. 1680. aasta Rootsi revisjoni kaardil on märgitud suur ristkülikukujuline kiviehitis, mille ühel küljel on ümartorn. Veel 1790. aastal on krahv L. A. Mellini Pärnu kreisi kaardil tähistatud Koonga kohal linnusevaremeid. Linnuse täpne paiknemine on praeguseks kindlaks tegemata.

1450–1500

Uxküllide ühendvapp aastast 1475

Virtsu vasallilinnuse edelapoolse ümara suurtükitorni sokkel, jaanuaris 2015

Kuusiku vasallilinnus, keldri võlvlae keskpiilar, juuli 2012

Arvatakse, et vahemikus 1459–1465 on ehitatud Muhumaa vastu Läänemaale Suure väina äärde Virtsu vasallilinnus (Werder). Esimesena mainitud aastal oli seal mõis (uppem Werder in eynem hoff) ning viimasel aastal jagati Saare-Lääne piiskopi vasalli Konrad Uexkülli pärandust, sealhulgas Virtsu linnust (dat slot up deme Werder). Ehituslooliste andmete põhjal on kindlaks tehtud, et Virtsu linnus ehitati 1430.–1460. aastatel, kusjuures algusest peale oli arvestatud sellega, et seal hakatakse kasutama tulirelvi, ning kogu linnus ehitati kogu ulatuses ühekorraga valmis. Virtsu linnuse rajamist saab seostada aastatel 1420–1460 olnud konfliktide ajajärguga Saare-Lääne piiskopkonnas. 1478 sai Virtsu omanikuks Antsla lääniisand Peter Üxküll, 1480. aastatel sai Wolmar Üxküll kõigi Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna Üxküllide läänide valitsejaks, 1509 langes päranduse jagamisel Virtsu ja Paadrema poeg Peter von Üxküllile. 1527 oli Peteril konflikt Rootsi kuninga Gustav I Vasaga, kuna Taani admirali Søren Norby kaaperlaev röövis Virtsu sadama juures Rootsi kaubalaeva ja kuningas süüdistas linnuse valdajat kokkumängus mereröövlitega.

Ehituslikult oli tegemist tulirelvade jaoks kohandatud 2 m paksuste müüride ja ümmarguste flankeerivate suurtükitornidega (müüripaksus kuni 3,3 m) vesilinnusega, mida maaga ühendas kitsas kivitamm. Linnus kaitses ka sealsamas olevat tähtsat sadamakohta, linnuse omanik elas selle kõrval asunud mõisas. Virtsu linnus oli ruudukujuline põhjapindalaga 25*25 m, selle keskel oli õu pindalaga 12,4*12,6 m, ning pealinnust ümbritsesid ka madalamad zwinger'imüürid pindalaga 36,2*36,2 meetrit ning ümarad suurtükitornid linnuse edela- ja kirdenurkades. Linnuse sissepääsu lõunaküljel kaitses ilmselt ka väravatorn, milles tõstelilla alune nn hundiauk paiknes harvaesinevalt torni all väravas sees.

Kuusiku vasallilinnus, nn Munga ait enne II maailmasõda, vaade edelast Vigala jõe poolt. Foto Jaan Vali kogust

1467. aastal on esmamainitud Raplast läänes Vigala jõe ääres asuvat ja sellal Dietrich I Kalffi käsutuses olevat Kuusiku mõisat, mis maavaldusena vasallide Zaghede (Saaghe) omanduses eksisteeris küll juba vähemalt XIV sajandi I poolel. Mõisas oli ka tornlinnus – Kuusiku vasallilinnus (Saage), mis oli alles veel ka pärast II maailmasõda. 1484. aastal läks valdus Soiedelt (Zögedelt) üle Wrangelite perekonnale, kelle omanduses püsis see 1710. aastani. Tornlinnus oli keldriga ja vähemalt kahekorruseline ristkülikukujuline u 14*10 m põhiplaaniga ehitis.

Toolse linnuse idapoolses eeslinnuses asetseva peaväravatorni restaureeritud väravaava, augustis 2007. Vaade põhja suunas Soome lahele, eeslinnuse põhjapoolne kaitsemüür ei ole säilinud

1471. aastat loetakse Toolse ordulinnuse (Tolsburg, algul Vredeborch) ehitusajaks. Toolse on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille rajas ordumeister Johann Wolthus von Herse. Kants pidi kaitsma sealset Toolse sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Toolse ordulinnus oli ka Toolse foogtkonna keskus ja Toolse foogti residents. Algselt rajati kolmekorruseline majalinnus ja torn, mis hiljem moodustasid kantsi läänepoolsema otsa. 1980. aastate arheoloogiliste väliuuringutega tehti kindlaks, et linnusel on vähemalt kolm põhilist ehitusjärku, ning et läänepoolse majalinnuse osa võib olla ehitatud juba XV sajandi algul, keskmine osa koos torniga rajati juurde Herse ajal sajandi viimasel veerandil ja kolmas, kõige idapoolsem suure hooviga osa koos loodenurga ümara suurtükitorniga alles XVI sajandi algul.

Kiviloo linnuse vaade kirdest veskipaistiigi poolt. Carl Faehlmann, XIX sajand

Saksa riigikrahvide Von der Borch-Lubeschutzide vapp (need krahvid pärinesid Liivimaa von der Borchidest)

1474. aastaks on olemas olnud Kiviloo piiskopilinnus (Fegefeuer – 'puhastustuli'), mis oli Tallinna piiskoppide käsutuses suveresidentsina ja lauamõisana. 1326. aastal Jägala jõe ääres Kaunissaares asutatud Tallinna piiskopi residents viidi 1413. aastal Jõelähtme jõe äärde Kiviloole, mida on mõisana esmamainitud 1322. aastal. Ehitama hakati linnust sajandi keskpaigast, sajandi viimasel veerandil lisati poolümar suurtükirondeel. 1482. aastat mainib ehitusajana kroonik Moritz Brandis, kes oli XVI sajandi lõpus Tallinnas rüütelkonna sekretär ja kohtunik, kuid ilmselt oli siis tegemist mingi ehitusetapi lõpu või algusega, samuti on aktiivsema ehitajana mainitud piiskop Simon von der Borchi. Kiviloo oli L-kujuline väikelinnus, mille 50×85 ruutmeetri suurune maa-ala oli vallikraaviga piiratud, ning mille ida- ja põhjaküljel võimaldas lisaveekaitset ka Jõelähtme jõele ülespaisutatud veskitiik. Sellel paiknes kahekorruseline pae- ja maakivist linnus, mille põhjanurgas kõrgus ümar suurtükitorn (suunaga kirdesse) ja kogu kirdetiiva lõunakülje võttis enda alla saal. Nende vahele jäi muid ruume, võlvitud mantelkorsten-köök teiste hulgas. Linnuse ülejäänud küljed olid piiratud puitehitistega. Linnusekavatise nurgad olid orienteeritud põhiilmakaarte suundades nihkega päripäeva. Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril 1560 Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Linnus vallutati ja põletati maha, kuid vähemalt kivihoone seati uuesti korda. Linnus leidis edaspidi kasutamist mõisahoonena, kuigi sai ka sõdades kannatada. Veel 1750. aastatel oli see loss suhteliselt terve ja vähemalt torni osas ka täiesti elamiskõlbulik, kuid ilmselt ei jõudnud mõisaomanikud Nierothid suurt kivihoonet korras hoida, viimane jäi tühjaks ja hakkas lagunema. XVIII sajandi algusest on ta varemetes.

Porkuni linnusest ainsa hoonena säilinud väravatorn lõunast vaadates, juuli 2006

1477–1479 rajati põliste Viru ja Järva maakondade piiril asetseva Porkuni järve kõrgete kallastega saarele Tallinna piiskopi Simon von der Borchi valitsusajal piiskoppidele antud lauamõisa alale Porkuni piiskopilinnus (Borkholm). Von der Borchi järgi sai koht ka oma nime (Borchholm-Borchi saar). Ehitusstiililt oli tegemist ebakorrapärase nelinurga moodustanud edasiarendatud ja täiendatud laagerkastelliga, mille nurkades asusid suurtükitornid. Ka siin jäid ruudusarnase linnuse põhiplaanil nurgad NS-WO suundades. Tõenäoliselt pole linnust piiranud ringmüüri ja torne rajatud kogu nende kõrguses siiski üheaegselt, vaid pikema perioodi vältel, kuid linnuse ehituse läbiviimises pidi olema tugev ordu abi. 1477 sai Simon Tallinna piiskopiks, 1479 üritas ta oma nõo, tolleaegse Liivi ordu maameistri Bernhard von der Borchi toetusel ja ordu kandidaadina saada Riia peapiiskopiks, kuid paavst kinnitas vastaspoole kandidaadi.

Ädise, vaade lõunasuunast linnusetornile 1818, J. C. Brotze

1477. aastat on oletatud ka Ädise külla tornlinnuse Edise vasallilinnus (Etz) ehitamise ajaks. Sellal kuulus see koos juba XIII sajandil läänistatud maadega Taubede suguvõsale ja ehitati XVI sajandi keskpaigaks nii tugevaks välja, et seda mainiti Renneri kroonika järgi tähtsuselt kolmanda linnusena Alutagusel. Edise oli suur vasallilinnus, mille laskeavad, aknasillused ja portaal meenutasid Tallinna XV sajandi portaaliarhitektuuri. Tegemist oli linnuse läänenurgas asuva torn- ja ruudukujulise majalinnuse kombinatsiooniga, mille nurgad asetusid NS-WO ilmakaartesse kerge nihkega päripäeva. 1555 on seda mainitud Taubede päruslinnusena (arx Taubiorum haereditaria), mis jäi nende kätte XVIII sajandi alguseni. 1558 langes reetmise tõttu vastupanuta vene vägede kätte kuid jäi enamvähem terveks. Linnus langes kasutusest välja pärast 1777. aastat, kui samasse kõrvale hakati ehitama uut härrastemaja. XIX sajandi alguseks oli linnusest järel 18*13 m põhiplaaniga vare, mille kirdenurgas seisis u 10*8 m põhiplaaniga paksude müüridega neljakandiline ja kolme põhikorrusega torn, mis oli ehitatud paest ja maakividest. 1950. aastatel lammutati see "korrastustööde" käigus, kui "väheväärtuslik".

Kasti vasallilinnus, kinnimüüritud käik peatorni all, veebruar 2103

1478. aasta 6. novembril Tallinna piiskopi Simon von der Borchi ja Padise kloostri abti Erdmanni vahel koostatud ürikus on esimest korda räägitud Kasti vasallilinnusest (Alt-Kasty), kui Hinrich von Brabecke läänist ja et talle on välja läänistatud pool linnusest (hoff tho Khaste medt dem haluenn slothe). Kuid ilmselt ulatub selle linnuse ajalugu tagasi palju varasemasse aega juba XIV sajandi II pooles. Tegelikult on Kasti olnud algselt pikka aega piiskopilinnus, millest hiljem alles pool vasallidele välja läänistati. Linnuse tekkes on oma osa ilmselt nii Jüriöö ülestõusul kui ka sõjakate vasallide piiskoppide vastasel tegevusel, samuti oli tal kindel asukoht Vigala ja Velise linnusega Saare-Lääne piiskopkonna idapoolses ühtses kaitseliinis. Algselt on ehitatud ilmselt tornlinnus, mille külge erineva nurga alt hiljem liitusid majalinnuse hoonetiivad. Mõisa peahoone keskel on torni müüritis praegugi väljaloetav. 1560 aasta septembris põletasid venelased Vana-Pärnust tulles maha terve rea taanlaste hertsogile Magnusele kuuluval Läänemaal asuvaid linnusmõisaid, sealhulgas Kasti.

Kalvi linnuse müürid augustis 2006. Vaade lääneküljel asuvale väravaavale

1485 on mainitud (slot huss unde hoffe to Podwess) Virumaa põhjarannikul asuvat Kalvi vasallilinnust (Pöddes, vene gorodok Potušin). Pindalalt oli ta suurim Virumaa vasallilinnustest – 586 m², kuid suhteliselt õhukese müüriga ja kuulus Lodede perekonnale. Ilmselt on tegemist olnud väikese torniga varustatud 30*27 m laagerkastelliga, millel on üks külg olnud hoonestatud ja mis arvatavasti alles XVII sajandil on klausuurilaadselt välja ehitatud. Vanim linnuseosa hõlmab kompleksist edelapoolse veerandiku, linnusel on olnud ka 12*8 m suurune sisehoov, säilinud on laskeavasid ja põhjaküljel ühe poolümara torni osi. 1512. aastast kuni 1580. aastate lõpuni oli linnus Dietrich Kalffi valduses, kellelt sai ka oma praeguse nime. Augustis 1558 vallutati see vene vägede poolt ühes Toolse linnusega. Linnus asetses külgedega põhiilmakaarte suundades.

Vaade Vaimõisa mõisale lõunasuunast, aprill 2017

1494 on esmamainitud Saare-Lääne piiskopkonna idapiiril Märjamaa kihelkonnas olnud Vaimõisa mõisat, mille keskus oli ilmselt samuti välja ehitatud Vaimõisa vasallilinnusena (Waddemois) ja kuulus Hans Fahrensbachile. Arvatakse, et mõis rajati ajavahemikus 1398–1421 Saare-Lääne piiskopkonna foogti Wilhelm I Fahrensbachi poolt, kes tollal paljud Märjamaa kihelkonna piiskopimõisad oma kätte haaras ja neid hiljem enam järgnevatele piiskoppidele tagasi anda ei tahtnud. Juhul, kui see piiskopivaldusena varemgi eksisteeris, võib mõis olla rajatud juba XIII sajandil, kui on mainitud küla. Linnusemüüritist on säilinud tõenäoliselt peahoone keldrivundamentides, tegemist peaks olema olnud torn- või majalinnusega, hoone seinad asetsevad põhiilmakaarte suundades ja lõuna-kaguküljel on tiik.

Järve linnuse elukorruse suur neljakandiline peasaal, august 2006

1497. aastal on mainitud Järve mõisa, mis siis kuulus Lodede perekonnale ja kandis Türbsalu nime. 1508. aastaks oli sinna püstitatud Järve vasallilinnus (Türbsal), mis oli läinud siis juba Payküllide suguvõsale ja mis jäi nende kätte 1808 aastani. Tegemist oli torn- ja majalinnuse vahepealse kaitseehituse vormiga, millele hiljem põhjakülge ehitati veel enamjaolt puidust majandushoonetest koosnev kastellilaadne eeshoov (eeslinnus). Ka siinse pealinnuse joonvõlvivormid viitavad XV sajandile. Umbes samal ajal ehitati Ädisest 1 km ida poole Jõhvi kihelkonnakirik, mis on samuti tuntud kaitseehitisena ja pidas Liivi sõjas vastu ka moskoviitide piiramisele. Kindlustatud mõisahoone püsis härrastemajana kasutuses veel XX sajandi algulgi, ent läks siis 1920. aastal põlema. Tegemist on massiivse paekiviehitisega mõõtudega 17,5*12,7 m, mille välismüüride paksus küündis 1,7–2 meetrini. Mõlemad korrused on ristvõlvidega. Kirdenurgal on olnud ka ümartorn. Linnuse küljed on põhiilmakaarte suundades.

1498 on esimest korda kirjutatud Jõesse mõisast (Jesse, Jõesoo) Martna kihelkonnas, mille vennad Claus ja Heinrich Golding olid pärinud oma isalt. 1503 sattus abielu kaudu Tödvenitele ja 1572 samamoodi Sutlema Johann Maydellile, 1596 aastast kuni XVII sajandi keskpaigani oli Üxküllide valduses. 1867 muudeti see Ridala kihelkonnas asuva Võnnu mõisa kõrvalmõisaks. XX sajandi algul olid Jõessel olemas veel keskaegse kindlustatud mõisamaja varemed, milles olid olemas osalises kasutuses ristvõlvidega keldriruumid ning püsti seisid veel ka gootipäraste akendega lõuna ja idapoolsed seinad. 1973. aasta mõõtmiste järgi oli tegemist peaaegu ruudukujulise 20*22 m põhiplaaniga ehitisega, mis oli laotud maakividest ja paeplaatidest ning mille müürid olid kuni 1,5 m paksud. Müüride siseküljel oli näha seinanišše. Varemete edelanurgas (lõunanurgas?) paiknes 10*9 m küljepikkustega kelder, mille võlve on toetanud tüse keskpiilar. Oletatavasti võis olla tegu torni asukohaga. Nii läänest, põhjast kui ka idast on hoonet piiranud vallikraav, mille kulgu saab veel tänapäevalgi aimata. Mõisast lääne pool voolab Tabra oja, mis on tänapäeval kraavitatud ja mille sängi asukoht on muutunud. Nii mõisamaja, kui ka pargiala asetsevad nurkadega põhiilmakaarte suundades. Tõenäoliselt oli tegemist vasallilinnusega.

XVI sajand

Väikelinnuste kaitsevõime ja tähtsus oli suuremate konfliktide puhul vähenenud peaaegu olematuks, kuid sisemaiste talupoegade rahutuste korral veel täitsid oma esialgse kaitse pakkumise funktsiooni. Suuremate linnuste kaitsevõimet püüti sajandi alguses veel paksuseinaliste suurtükitornide ehitamisega tõsta, kuid Liivi sõja ajaks sajandi keskpaigas hakati siin-seal juba esimesi algelisi muldkindlustusi ehitama. Seoses suurtükkide tulejõu märgatava suurenemisega tuli vertikaalkaitseprintsiibilt üle minna horisontaalkaitsele. Kui eelmistel sajanditel üritati linnuseid ülevalt kivikuulide ja ka muu lõhkuva materjaliga "pommitada", siis nüüd piisas juba suurtükkide otsekogupaugust, et õhemaid müüre efektiivselt maha võtta.

Vääna linnuse varemed, esiplaanil torniosa ja paremal väravakompleks. Juuni 2006

Umbkaudu aastasse 1500 dateeritakse Vääna vasallilinnuse (Faehna) varemeid, kuna seintes on haakpüssidele kohandatud laskeavasid. Arvatavasti ristkülikukujulise 16*24 m põhiplaaniga hoone lõunakülje moodustas oletatavasti majalinnus, mille põhjaküljel olid väravad ja idaküljel vähemalt kahekorruseline nelinurkne 6,5*6,5 m põhiplaaniga linnusetorn. Põhjaküljele ehitati hiljem ka 7,5 m läbimõõduga ümartorn tulirelvadele. Vääna mõisast (saksa k Faehna) pärinevad varaseimad teated 1325. aastast, kui valdus kuulus Hermannus de Bremele (Hermann Bremenist) ja tema vendadele. Nende kätte jäi see 1460. aastani vahetades seejärel omanikke. Arvatakse ka, et keskajal kuulus mõis Padise kloostrile, ja et Padise kloostri munkade asutatud Vääna kloostrimõis tekkis juba 1306. aastal. Oletatakse, et mõis oli algselt hästi kindlustatud tornlinnus, mille varemed on säilinud hilisema peahoone lähedal. Mõisa ajalooline nimi Feyena tuleb saksakeelsest sõnast feien (kaitsma, kindlustama), tähistades kaitstud, kindlustatud kohta. 1538 sattus mõis abielu kaudu Tiesenhausenite omandusse. Tiesenhausenid olid aktiivsed linnusterajajad ja Vääna mõis oli tollal välja ehitatud kivist vasallilinnusena, mille varemed on mõisapargi lääneosas veel praegugi alles. Varemeid on küll 19. sajandi nn "varemetekultuseperioodil" mitmeti muudetud ning täiendatud, nii et mõned XX sajandi ajaloolased (Villem Raam) on pidanud neid täielikult kunstlikult looduiks.

1519 on esmamainitud Jürgen von der Ludele kuulunud Luua mõisat (Ludenhof, Packewer) Palamuse kihelkonnas. 1627 on mõisahoonet kirjeldatud kui pooleldi kivi- ja pooleldi vahvärkehitist. Praegune, 1730. aastal valminud uus härrastemaja sisaldab oma keldrites mingit vanemat massiivsete müüridega rajatist – tõenäoliselt vasallilinnust.

Kose-Uuemõisa, oletatavad keskaegsed müüriosad keskkorpuse keldris, II 2004

1527. aastaks on kindlustatud mõisahoonena olemas olnud ka Kose-Uuemõisa vasallilinnus (Neuenhof-Kosch), kui sealsete varade hulgas on nimetatud püsse ja püssirohtu. Mõisa (Kose "uue mõisa") ajalugu ulatub ilmselt küll tagasi juba XIII sajandi lõppu, kuna "vana mõis" paiknes praegusest arvatavasti umbes 1 km lääne pool. Kose kandis hakati maid läänistama XIII sajandil. Kirjalikes ürikutes mainitakse siinse maaomanikuna 1254. aastal Woghaen Palnisuni, kelle järeltulijatele kuulunud mõisa tunti esmamainimisel 1340. aastal Nova Curia, hiljem aga Nienhave nime all. Mõisa asustamise aeg pole teada, kuid Jüriöö ülestõusu aegsetes Harjumaa mõisate asutamise aja järgi reastatud loendites figureerib ta kümnendal kohal, mis teeb Kose-Uuemõisa mõisast ühe vanima mõisa Eestis. 1397. aastal andis ordumeister Odert van deme Nyenhovele ja Clawes van Herkele kuulunud Uuemõisa (Nyenhove) ühes veskikohaga Johannes von Scherenbekele. On teada, et 15. sajandi esimesel poolel kuulus mõis Toddewini perekonnale. 1486. aastal läks mõis Berend Tuve (Taube) omandusse. 1573 purustati ja rüüstati linnus vene vägede poolt. Keskaegsed linnusemüürid on säilinud 1850. aasta paiku Üxküllide omandusse läinud ja siis ehitatud praeguse härrastemaja keskosa keldrikorrusel. Selle põhiplaan on 22,6*18,2 meetrit ja müüripaksus ulatub 2,8 meetrini. Keldril on tünn- ja ristvõlvlaed, seal on olnud hüpokaustahi ja mitmeid müüritreppe. Linnus asetses külgedega põhiilmakaarte suundades ja jäi u 60 m Pirita jõe kaldast läände.

Ehmja härrastemaja varemed, mai 2010

1529 on esmamainitud Saare-Lääne toomkapiitlile Martna kihelkonnas kuulunud Ehmja mõisat (Echmes, Heym), mis asus siis toomhärra Johann Fahrensbachi järelevalve all. Mainitud aastal läks mõis Engelbrecht von Tiesenhauseni omandusse, kelle pärijatele kuulus see 1686. aastani. Mõis vahetas omanikke ja müüdi 1783 Friedrich Wartmannile. Arvatakse, et siis ehitatigi vana linnuse massiivsete keldriruumimüüride peale uus suur kahekorruseline hilisbarokne peahoone. Rahvapärimuse järgi ehitatud see "vana kloostri vundamentidele". Ehitis võib olla mainimisajast tunduvalt vanem. Mõisast u 2 km kaugusel asub piiskop Johannes III Orgase algatusel XV ja XVI sajandi vahetusel ehitatud Martna Püha Martini kihelkonnakirik. Toomkapiitli mõis võis olla kiriku ehitamise ajal selle n-ö majanduslikuks baasiks.

Vaade Purtse vasallilinnusele oktoobris 2013 põhjast üle tiigi

Purtse vasallilinnus, naiste eluruumi korvkamin, august 2006

Purtse vasallilinnus, teise korruse lõunapoolne saalruum, august 2006

1533. aastal, Jakob von Taube omanikuks oleku ajal ja hiljem alates 1534. aastast, kui tegelikuks omanikuks sai Jakobi poeg Johann Taube von der Issen, ehitati Ida-Virumaa põhjarannikule Lüganuse kihelkonda Purtse jõe paremkalda lähedale, sellest 600 m ida poole Purtse vasallilinnus (Alt-Isenheim, Purtz). Kuigi mõisa on mainitud Mekesite valdusena juba 1421. aastal ja Taubede (Otto Tuve) omanduses olevana 1472, jõuti majalinnuse rajamiseni alles enne Liivi sõda. 1558 asus seal orduvägede laager, põletati Liivi sõjas, ent taastati Rootsi võimu all 1630. aastaiks. Purtse vasallilinnus on Eesti üks hilisemaid – gooti vormidest võrsunud kindlusearhitektuurile on seal lisandunud juba renessanss, millele viitavad laiad akna- ja ukseavad. Linnus on kolmekorruseline – esimene oli laokorrus, teine elukorrus ning kolmas kaitsekorrus. Ka selle ruudukujulise kombineeritud torniga majalinnuse nurgad on orienteeritud üsna täpselt põhiilmakaarte suundades, nii nagu enamikul Vana-Liivimaa linnustest. Torn asetseb majalinnuse läänenurgas. Marlinski-Bestuževi poolt kirja pandud pärimuse järgi olnud Purtse kindlusmõis nii kõrge, et ka parim vibukütt ei olnud suutnud tabada torni tuulelippu. Majalinnuse loodekülje vastas asetses tõenäoliselt puidust eeslinnus-majandushoov. Ka olid linnuse ümber kavandatud vallikraavid. Põhja-Eestis moodustus Jõhvi-Edise-Järve-Purtse-Lüganuse-Kalvi kindlusehitistest omamoodi tõkestav kaitseliin ida poolt lähtuvate "moskoviitide" ambitsioonide vastu. Piirkond on üldse väga vana asustusega ja paistab silma juba eestlaste muinaslinnuste rohkusega. Taani vasallid hõivasid siin maid kiiresti, niipea kui kuningas oli Põhja-Eesti vallutanud ja mungad siin oma ristimistuurid ära tegid. Neist vasallisuguvõsadest Kyvelitest ja Orgestest tulid hiljem ka Saare-Lääne piiskopid. Pikalt läbi mitmesaja aasta kuni 1483. aastani kuulus siinne mõis ka Purdeste suguvõsale.

1533. aasta juuli keskel, järjekordse Saare-Lääne piiskopivaenuse ajal tungis piiskop Reinhold von Buxhövdeni väesalk Saaremaa läänimehe Berend Bergi juhtimisel 400 mehe ja 5 laevaga Virtsu alla ja püüdis linnust üllatusrünnakuga vallutada, kuid kaitsjad suurtükitornides suutsid selle kahuritulega tagasi lüüa. Seejärel rüüstasid Reinholdi mehed Virtsu mõisat ja lähedalolevaid külasid. Mais 1534 müüs Peter von Üxküll linnuse oma vennale, Antsla Johann von Üxküllile, sama aasta septembris sõitis piiskopi suur laev koos 500 mehega linnuse juurde ja vallutas selle. 13. septembriks oli Reinholdi vägi juba Lihulas ja 3 tema sõjalaeva blokeerisid Haapsalut. Markkrahv Wilhelmi toetajad andsid alla. Virtsu linnus (ka Slott van Moensund) jäi siiski kasutuskõlbulikuks. Reinhold siiski Virtsut sõjalise tugipunktina enam vasallidele ei usaldanud, vaid laskis linnuse aastatel 1535–1536 maha lõhkuda. Seda otsust võis mõjutada ka asjaolu, et piiskop ei suutnud 1535 mässuliste aadlike käes olevat võimast Vigala vasallilinnust sõjaliselt vallutada. Linnuse ülesehitamisele seati Volmari vahekohtupäeval juulis 1536 keeld – Doch sall das Haus Werder… ...gebroken bleyben. 1555. aasta linnustenimekirjas märgitakse Virtsut mere ääres oleva purustatud linnusena – Werder, arx diruta ad littus maris sita. On siiski tõendeid, et linnus ehitati uuesti üles Liivi sõja algul ja purustati 1570. aastatel seejärel Vene vägede poolt.

Pärast 1534. aastat arvatakse olevat Üxküllidele kuulunud Paadrema mõis välja ehitatud Paadrema vasallilinnuseks (Padenorm), kuna u 15 km lääneloode pool asuv Virtsu linnus tuli maha jätta. Mõnedel andmetel ehitati siis sinna kahekorruseline kivist kindlustatud vasallielamu, mis pärast Põhjasõja-aegseid purustusi taastati ühekorruselisena. Oli XIV ja XV sajandil Buxhövdenite lään, mõisana on seda kirjalikult esmamainitud 1435. aastal. 1446–1702 kuulus Üxküllidele. Peahoone oli olnud vana arhailine kivimaja, mis jäi pärast II maailmasõda varemetesse ja selle paksud kõrgemad müürid tõmmati traktoriga maha. Varemete lõunapoolsest osast on leitud ka üks XVI sajandist pärit raidkivi.

Sõmerpalu mõisa peahoone, mille taga pargis asus vasallilinnus. Juuli 2012

1544 on esmamainitud Sõmerpalu mõisat, mis kuulus siis koos Kärgula mõisaga Tartu piiskopkonna stiftifoogtile Jürgen Kursellile (Georg von Kursell), kes oli saanud selle abiellumise teel Uexküllidelt. 1555. aastal oli Tartu linnuste nimekirjas olemas ka Sõmerpalu vasallilinnus (Sommerpahlen), mis võidi küll ehitada juba XV sajandil. Eduard Philipp Körberi joonistuse järgi kujutas see endast põhja-lõunasuunalist väikest pikliku kastelli pindalaga umbes 30*40 m, mille ühes nurgas oli nelinurkne eluhoone ja kolmes nurgas flankeerivad ümartornid. Linnus asetses u 500 m kaugusel Võhandu jõest lääne pool hilisema mõisa peahoone ees õuel. Linnus purustati ilmselt Liivi sõjas. Kohalikus murdes on paika kutsutud ka Kursti-liinaks, ilmselt vanade omanike Kursellide järgi.

1546. aastast on esimesi teateid Saare-Lääne piiskopkonnas asunud ja Uexküllidele kuulunud Lümandu kindlustatud mõisast, mis oli samuti välja ehitatud Lümandu vasallilinnusena (Limmat). Lümandu asetseb vana Märjamaa kihelkonna põhjaosas Nissi ja Vardi (Varbola) vahel. Koos Vigala, Velise ja Kasti vasallilinnustega moodustas see kaitseliiniketi piiskopiriigi idapiirile Liivi ordu ja XIV sajandi keskpaigani ka Taani Põhja-Eesti vastu. Ilmselt on see linnusmõis küll palju varasem mainimisaastast, kuid oma väiksuse tõttu pole ajalooürikutes mainimist leidnud. Mõisa aidahoone põhjaseinas on praegugi kaitsekäik alles, linnuseosi võib sisaldada ka kõrvalolev härrastemaja. Mõisakompleks kuulub Tallinna linnale, kuid on hooldamata ja laguneb. Kivist aidahoone asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades ja jääb praegusest Konnaveski oja peakraavist 350 m ida suunas, oja vana säng jääb hoonest u 50 m kaugusele.

Vaade Vaabina linnuse territooriumile, oktoober 2014

1555 on Tartu piiskopkonna linnuste nimekirjas (Nobilium Episcopatus Dorpatens arces) olemas Tiesenhausenitele kuulunud Vaabina vasallilinnus Ultzen Thiesenhausiorum. 1513 kuulusid Fromhold von Tiesenhausenile Tartu piiskopkonnas Kavilda, Restu, Uderna ja Vaabina mõis ning Riia peapiiskopkonnas Berzaune, Kalnava ja Tirza mõis, kusjuures residents paistis olevat asunud Vaabinas (ka Ülzen). Kohanimi tuleneb Fabian von Tiesenhauseni nimest, kes oli Vaabina mõisa omanik 1522–1559, kuid kivilinnus on arvatavasti ehitatud siiski juba XV sajandil. Juba 1419 on dokumentides juttu "Uldemetze vakusest", millest tuleneb ka paiga ja linnuse saksakeelne nimi Uelzen. Vaabina linnus kujutas endast vallikraavidega ümbritsetud kindlustatud majalinnust, mille territooriumi piiras lõunaküljelt Antsla jõele paisutatud veskipaisjärv. Linnus põletati koos asulaga maha juba kohe Liivi sõja alguses 1558, kui orduväed Kirumpää alt laagrist Valga poole taganesid ning venelased neid siin ründasid. Sissekukkunud katusega majalinnusest on veel teateid 1582. aasta Tartu staarostkonna inventarinimistus ja majalinnuse müürid seisid veel ka 1590. aasta leedu meetrika dokumentides. Hilisematel sajanditel lammutati linnusehoone ehitusmaterjaliks.

1560 on esmamainitud Matsalu ordumõisat (Matzal), mis asetses ordule kuuluvas Karula kihelkonnas ja oli Lihula komtuuri (hiljem Pärnu komtuurkonna Lihula ametkonna) majandusmõis. 1573 läänistas (doneeris) Rootsi kuningas Johan III Matsalu ja Lihula Rootsi riiginõunik ja väejuht Claes Åkesson Tottile, kes juhtis samal aastal Koluvere lahingus Rootsi vägesid. 1577. aastal Maciej Strubycziuse koostatud Liivimaa kirjelduses on seda märgitud, kui linnust (arx). 1665–1667 ehitati linnuselamu ligi 2 korda suuremaks (u 29*10 m). 1672 põles maha vana kivist mõisahoone, 1670 oli seal kõrval valminud uus puidust härrastemaja, 1674 suri krahv Clas Tott ja tema järglastelt redutseeriti mõis Rootsi kroonile. Vanast kivist mõisahoonest olid sellal alles korsten ja üks sein, mis lammutati 1770.–1780. aastatel seoses uue hilisbarokse peahoone püstitamisega ehitusmaterjaliks. Loode-kagusuunalisel teljel seisid reas kolm hoonet, mis 1867 ühendati vaheehitistega üheks tervikuks. Neist kolmest ühe müürid võivad sisaldada linnusevundamente. Juhul, kui linnuse küljed olid hilisema peahoonega samas asendis, jäid majalinnuse nurgad põhiilmakaarte suundadesse. Mõisa peahoonest 40 m kirdes asetseb suur saarega tiik.

1565. aastaks on olnud kivist välja ehitatud ka kindlustatud Lagedi mõisamaja, mida "stenhus"iks (stenhwsz) nimetatuna ja analoogiaid silmas pidades ka Lagedi vasallilinnuseks (Laakt) võiks määratleda. Pirita jõe paremkaldal asuvat mõisat on esmamainitud 1395. aastal. Kuulus XV sajandil nii Soiedele (Zöge) kui ka Tuvedele (Taube), 1508 oli Henning Passow omand ja 1530 Jürgen Üxkülli valduses. Läänistati 1575 Anders Kedtile, kes müüs selle 1578 Wachtmeisterile. Vana mõisa härrastemaja, mille keldrites ja seintes keskaegse kindluselamu müüre võib olla, asetseb u 50 m jõekaldast ida pool. Soiede valdus ja Lagedi mõisa maad ulatusid ka tänapäeva Saha-Loole, ka 1349 esmamainitud Saha mõisa saksakeelne nimi Saage viitab Soiede suguvõsale. Siin võib olla seos XIV sajandil tekkinud Saientackeni kihelkonna (hilisem Harju-Jaani) nimega, mis Tallinna suunast vaadates võiks siis tähendada "Soiede valduste tagust". Tänapäeval tõlgendatakse seda nime "soodetagusena", mis omakorda viitab asjaolule, et Soied võisid algselt olla eesti päritolu vasallid.

Linnuseajastu lõpp

Ivan Julm XVII sajandi ikoonil. Taani Rahvusmuuseumi kogust Kopenhaagenis

XVI sajandil Moskva tsaari Ivan Julma poolt alustatud Liivi sõjaga algas linnuste järkjärgulise purustamise tõttu nende ükshaaval väljalangemine Vana-Liivimaa kaitsesüsteemist. Siiski ei suutnud Moskoovia väed, mille võitlejatest moodustasid suure osa alistatud Kaasani ja Astrahani khaaniriikide tatarlased, peaaegu ühtegi Vana-Liivimaa linnust sõjalise rünnakuga vallutada, vaid need alistusid enamjaolt pikemaajalise piiramise, varude lõppemise ja julmustega hirmutamise tulemusel, aga samuti kaitsjatele elu ja varaga lahkumise lubamisel. Osa linnustest õnnestus tugevdada muldvallidega ja kaasajastada ning need mängisid maa ajaloos veel teatud perioodil olulist rolli, kuid enamik kaitseehitistest ja eriti väiksematest vasallilinnustest kadus jäädavalt pildilt – need lammutati, ehitati mõisateks ümber või jäid pärast 1700. aastal alanud Põhjasõda lihtsalt varemeteks, millest edaspidi said "maalilised varemepargid". Veel Põhjasõjani oli enamik suurematest linnustest osaliselt kasutatav, kuid Vene vägede valdusse langedes tegi "Šeremetjevi õhkimiskomando" endisel Vana-Liivimaal Peeter I korraldusel Rootsi vägede suure dessandi kartuses nendes põhjaliku hävitustöö.

Linnuste restaureerimine Eestis

Kõige paremini on suurtest ordu- ja piiskopilinnustest Eestis säilinud ja restaureeritud Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone. Suhteliselt palju keskaegset kehandit on ka säilinud ka Tallinna, Põltsamaa, Rakvere, Toolse ja Narva ordulinnuses ning Koluvere piiskopilinnuses. Pärast õhkulaskmist 1941. aastal ehitati 1980. aastate lõpul uuesti üles Paide ordulinnuse valdustorn.

Vasallilinnustest on osaliselt ehitatud üles Purtse, Vao ja Kiiu, lisaks on sellega tegeletud Järve vasallilinnusel.

Märkimisväärseid müürifragmente ja torniosi esineb veel Vastseliinas, Viljandis, Helmes, Karksis, Tarvastus, Vasknarvas, Laiusel ja Porkunis.

Paistab silma, et linnuseid on paremini säilinud paeses Põhja-Eestis ja Läänemaal, maakivi- ja tellisarhitektuuriga Lõuna-Eestis on kadu olnud palju suurem. Ilmselt oli tellist lihtsam hankida vanadest ehitistest kui põletada uusi, tavalise müüriladumispaekiviga oli see probleem väiksem.

1960. aastate lõpul hakati arhitekt Ervin-Johan Sedmani projekti järgi Järve vasallilinnuse üles ehitama, kuid need tööd katkesid 1976. aastal. Väliuurimisi juhatas Villem Raam.

1973. aastal ehitati V. Raami ja E.-J. Sedmani projekti järgi üles Kiiu vasallilinnuse torn, kus tänapäeval töötab kohvik.

1986 renoveeriti Vao tornlinnus arhitekt Urmas Arikese projekti järgi ja praegu asub seal Väike-Maarja muuseumi filiaal.

1987–1990 ehitati üles varisemisohus Purtse vasallilinnus V. Raami ja Inna Komonyi projekti järgi, praegu on seal külastuskeskus ja kontserdisaal.

Vaata ka

• Eesti linnuste loend
• keskaegsed kivilinnused Lätis