Eesti keraamika
Eesti keraamika all mõistetakse Eestis loodud keraamikat.
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Keraamika ilmumine Eesti aladele
Nõnda nagu mitmetes Eesti naaberriikides, loetakse ka Eestis, neoliitikumi ehk noorema kiviaja alguseks keraamika ilmumist.
Keraamika valmistamise oskus levis Läänemere äärde lõunapoolsematelt aladelt ilmselt kultuurilaenuna, mitte rahvasterändamise tulemusena. Seda soodustas arvatavasti elukaaslaste võtmine väljaspoolt oma kogukonda. Samuti ei ole Eesti aladel kunagi savist puudu tulnud ja seetõttu oli tooraine kohe käepärast võtta.
Arvatavasti võeti kultuurilaenuna üle ainult keraamika valmistamise oskus – nõude vorm ja kaunistamise viis hakkasid sõltuma aga varasematest piirkondlikest eripäradest ja tavadest.
[redigeeri] Narva kultuuri keraamika
Pikemalt artiklis Kammkeraamika
Praeguseks teatakse Eestis enam kui paarikümmet Narva kultuuri asuala. Nendest vanim, Riigiküla IV asulakoht Narva lähistel, kannab dateeringut 5000 aastat eKr. Samas on Narva kultuuri kõige varasemad dateeringud saadud Läti idaosast (radiosüsiniku dateering asetab sealsed asulakohad 5500 aastasse eKr) ja arvestades keraamikaoskuste levikusuunda võib eeldada, et kõige vanemaid Narva kultuuri asulakohti ei ole Eesti aladelt veel leitud.
Narva kultuur sai oma nime 1950. aastail Narva jõe alamjooksult leitud muististe uurimisel. Narva kultuuri asuala hõlmas aga lisaks Eestil ka Lätit, Leedu põhjaosa ja Venemaa loodeosas. Ei tasu aga arvata, et Narva kultuur oli midagi sootuks erinevat varasemast keskmisel kiviajal Baltimaades, Valgevene põhjaosa, Poola kirdeosas, Venemaa loodeosas ja võimalik ka, et Karjalas ja Soomes levinud Kunda kultuurist. Kultuuride vahel on suur sarnasus.
Narva keraamika valmistusviis ja esemete kuju oli kõikjal üpris sarnane, kuid erinevates piirkondades olid oma eripärad. Eesti alal olid mõningased erinevused Põhja-Eestis, Kagu-Eestis ja Lääne-Eesti saartel valmistatud keraamikas. Näiteks lisati savile Põhja- ja Kagu-Eestis purustatud kujul teokarpe ja taimi, saartel kasutati lisandina aga peenestatud kivitükikesi. Lisandina kasutati ka šamotti – arvatavasti purunenud savinõude tükke.
Keraamilised esemed olid valmistatud savilinte üksteise peale vajutades. Kujult olid anumad teravapõhjalised ja üpris suured (kuni 40 liitrit). Vahel esines siiski ka ainult mõnede sentimeetrite kõrgusi nõusid. Mandril esines ka liuataolisi pikliku kujuga kausikesi.
Nõudele on iseloomulik välispinda kattev kammilaadse esemega tekitatud triibuline muster, mille järgi nimetatakse seda keraamikat kammkeraamikaks. Ornament koosneb lisaks kammivajutustega tekitatud jäljenditele ka lohkudest ning vahel ka erisugustest täketest ja soontest.
Kasutatud ornamendid erinevad paikkonniti. Eesti põhjaosast pärinevatel keraamikaleidudel esineb tihti nõndanimetatud "sammuva kammi motiivi" (kammilaadset eset hoiti vaheldumisi ühest otsast paigal ja teist otsa lohistati mööda pinda edasi), Kirde-Eestist pärit keraamikaleidudele on aga iseloomuliku mustri tekitamiseks kasutatud jõekarpide servi, mida oldi eelnevalt sakiliseks lõigatud. Tavaliselt esineb ornament ainult nõude ülemises osas.
Narva kultuuri kammkeraamikat kasutati toiduainete säilitamiseks ja arvatavasti ka keetmiseks. Nõude kasutamisest keedunõudena annab tunnustust mõnede leitud nõude sisepinnale kõrbenud orgaanilise materjali kiht.
Keraamiliste nõude väärtusest annavad aimu leiud, mis näitavad, et vahel on püütud vigasaanud esemeid parandada.
[redigeeri] Nöörkeraamika
- Pikemalt artiklis Nöörkeraamika
Teisel aastatuhandel eKr levis Eesti alale nöörkeraamika, millele oli iseloomulikuks nöörivajutustega kaunistatud peekrite loomine. Samas kasutati ka robustselt töödeldud nõusid. Selle ajajärgu anumad on sageli väljapoole laienevate servadega ning lamedate ja väikeste põhjadega. Nöörornament paiknes ridadena ümber anumate kaelaosa. Nöör oli arvatavasti valmistatud nõgestest ning seda keerati märjale savile. Eesti leidudel on tavaliselt kuni kümne keerdu.
Nöörkeraamika kasutamine andis nime ka kultuurile – nöörkeraamika kultuur, mida on venekirveste valmistamise tõttu nimetatud ka venekirveste kultuuriks. Arvatavasti oli tegu Ida-Euroopa kaguosast pärinevate indoeuroopa päritolu sisserändajatega, kes oma vähese arvu tõttu ei suutnud kohalikke rahvaid nende asustusalalt välja tõrjuda, kuid kes andsid nende hulka sulandudes edasi oma kultuuri ja ka keraamikavalmistamisoskused.
[redigeeri] Uute keraamikaliikide jõudmine Eesti alale
Teisel aastatuhandel eKr levis Eesti alale ka tekstiilkeraamika, mille puhul luuakse esemeid kaunistav ornament jämedakoelise riide abil. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).
2.–9. sajandil levis nõndanimetatud kiila pinnaga keraamika, mida iseloomustas läikima poleeritud pind, tugevam põletus ja peeneteralisema savi kasutamine.
11. sajandil levis arvatavasti Vene aladelt (Pihkvast või Novgorodist) Eestisse potikeder (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses. Samal ajal hakati ka savile hakati kivipuru asemel liiva lisama. 13.–14. sajandil asendus käsitsi ringiaetav potikeder jalaga ringiaetavaga.
[redigeeri] Keraamika areng Eestis keskajal
13. sajandil kasvas keraamika sissevedu ja eriti hinnatuks kujunes Saksamaa kivinõukeraamika. 13. sajandi keskpaigast on teada ka vanim Eesti pottsepatöökoda, mis leiti 1998. aastal arheoloogilistel väljakaevamistel Viljandis.
Pärast 14. sajandit hakati keraamilisi nõusid metallist ja puidust nõudega välja vahetama ja seetõttu kahanes keraamika tähtsus.
17. sajandil rajati Tallinnas pottseppade tsunft. Tsunfti rajamine alles nõnda hilisel ajal on seletatav vähese nõudlusega keraamika järele ja välismaise keraamika eelistamisega kodumaise ees.
[redigeeri] Tallinna fajansimanufaktuur
1772. aastal asutas apteeker Karl Christian Fick Tallinnasse, Luise tänaval paiknenud suvemõisa (nimi tuleneb suvemõisa 1792. aastal omandanud Louise von Steinheili nimest) fajansimanufaktuuri. Fick oli pärit Saksamaalt ning arvatavasti tuli sealt ka idee manufaktuuri rajamiseks. Samuti tulid ka enamus manufaktuuri töölistest Saksamaalt, eriti Kielist.
Toodangust olid põhiliselt esindatud serviisid, keeruliste kaunistustega aromaatnõud, maitseainete alused, puuviljavaagnad, toosid ja soolatopsid ning pisiplastika, mis oli valmistatud kohaliku sinisavi ja välismaise valge savi segust. Selle manufaktuuri toodang oli valge tinaglasuuriga kaetud ja glasuuripealsete värvidega kaunistatud. Tallinna fajanssesemetel oli mõjutusi Kieli lilldekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi vabriku vaasikujudelt.
Manufaktuur lõpetas tegevuse 1782. aastal ning lühikese tegevusaja tõttu jäi vabriku kogutoodang arvatavasti tagasihoidlikuks. Meie ajani säilinud esemeid on seetõttu väga vähe ning need on äärmiselt väärtuslikud.
[redigeeri] Põltsamaa portselan
1782. aastal rajas Põltsamaa lossiomanik Johann Woldemar von Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.
Manufaktuuris töötasid kuus Saksamaal väljaõppinud meistrid ja kolm eestlast, kes valmistasid põhiliselt koobaltmaalinguga portselani aga leitud on ka mitmevärvilisi lilledekooriga kaunistatud esemeid.
Põltsamaa portselan on võrdlemisi haruldane. Mitmed leitud portselanesemeid asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja Põltsamaa Muuseumis.
[redigeeri] Keraamika Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses
17.–19. sajandil valmistati Tallinnas ja Narvas ka ahjukahheleid, mida valmistati eri ajajärkudel nii reljeefseid kui siledapinnalisi ja kaetuna paljude erinevate glasuuridega.
1886. aastal pani Jõgevamaal Siimustis kohalik talumees Joosep Tiiman aluse Siimusti savitööstusele, millest sai peagi Eesti suurim keraamikaettevõte. 1913. aastal arvestati Siimusti savitööstus Venemaa suurettevõtete hulka.
20. sajandi alguses alustasid Setumaa külades tegevust mitmed keraamikatöökojad, mis tootsid valdavalt tüüpilist pottsepist. Vahetult enne teise maailmasõja algust ja Eesti Vabariigi okupeerimist tegutses Setumaal juba 17 keraamikatöökoda.
Lihtsamaid tarbenõusid valmistati 20. sajandi 20.–30. aastatel lisaks Setumaa töökodadele veel umbes paarikümnes keraamikaettevõttes üle Eesti, mille põhitoodanguks olid enamasti ahjupotid, näiteks Pärnus, Haapsalus, Tallinnas ja mujal.
[redigeeri] Keraamika iseseisvunud Eesti Vabariigis
Ilmar Palm (1921–1988)
Vaas 1937–1940
Keraamika, härjavereglasuur
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Eesti esimeseks kutseliseks keraamikuks sai Juuli Suits.
1920. aastal alustas Tallinnas tegevust aktsiaselts "Savi", kus toodeti tarbekeraamikat ja kahhelkive.
1919. aastal püüti Tallinna Kunsttööstuskoolis (tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas) avada keraamikatöökoda aga õnnestus see alles 1923. aastal tänu Ungari päritolu keraamikule Géza Jákole. Géza Jáko juhtis seda keraamikatöökoda ka järgnevad 10 aastat. Seejärel asus vahepeal Riigi Kunstitööstuskooliks nimetatud õppeasutuse etteotsa Valli Eller.
Samal aastal (1923) alustas tegevust Tartu Naisühingu Käsitöökooli keraamikaosakond.
Sellel ajaperioodil paistis keraamikaalase tegevusega silma Jaan Koort, keda võib pidada üheks Eesti rahvusliku keraamika väljaarendajaks.
OÜ Kodukäsitöö (1927–1940) tegeles põhiliselt käsitöö ülesostmise ja müügiga. 1937. aastal avati oma keraamikatöökoda, mille juhatajaks sai Ellinor Piipuu.
1932?–1939 tegutses Helmust Käsukond ja Jüri Jüriloo poolt asutatud Eesti I Portselanitööstus. Algselt eelistati toota tehnilist portselani, hiljem orienteeruti ümber tarbe ja dekoratiivesemete tootmisele.
Petseri Tööstuskekskoolis (1935-1941) õpetati ka praktilist savinõude valmistamist. Keraamikaõpetaja oli Jaan Orussaar.
[redigeeri] Pariisi 1937. aasta maailmanäitus
Pariisi 1937. aasta maailmanäituse deviis oli "Kunstid ja tehnika kaasaegses elus" (Exposition Internationale des Arts et Techniques dans la Vie Moderne). Sellel maailmanäitusel on Eesti kunstiajaloos eriline tähendus, sest sealt toodi ära kokku seitse grand prix'i, kaheksa Diplome d'Honneur'i, üheksa kuldmedalit, kuus hõbemedalit ning ühe pronksmedali (autasude saamine oli suur tunnustus sellest olenemata, et neid jagati heldelt kõigile 52 osavõtjamaale).
Praegustest maailmanäitustest erinevalt oli siis suur rõhk professionaalsel ning rahvakunstil. Maailmanäitusele väljapandud kunstiteoste esinduslikkusest võib aidata aimu saada see, et kunstnikest olid esindatud näiteks Vera Muhhina ("Tööline ja kolhoositar"), Pablo Picasso ("Guernica"), Albert Speer, Fernand Léger ja Raoul Dufy.
Pariisi maailmanäitusest kujunes suurim Eesti tutvustamiseks mõeldud välisesinemine nii ulatuslikkuse kui ka kulutuste poolest. Eesti ekspositsioon paiknes koos Läti ja Leeduga ühiselt loodud Balti riikide ühispaviljonis, mille peaarhitektiks valiti Aleksander Nürnberg (grand prix paviljonihoone eest) Eestist.
Tunnustust jagus ka Eesti keraamikale. Audiplomitega pärjati Adamson-Eric (audiplomi keraamika ja portselanimaali eest; teine audiplom vaipade eest), Jaan Koort ja Valli Eller.
Vaas dekooriga "Muhu mänd"
Dekoori autor Astrid Tiits
1930. aastate esimene pool
Kõrgus 14 cm
Dekooritehnika – Terastrükk
Eesti Ajaloomuuseum
[redigeeri] Langebrauni portselan
- Pikemalt artiklis Langebrauni portselan
1924. aastal ostis Nikolai Langebraun Tallinnasse Ahju tänavale kinnistu, et rajada portselanimaalimisega tegelev ettevõte. Säärane ettevõtmine tõotas rohket tulu, kuna sellel ajal oli välismaalt toodud kaunistatud portselan tänu kõrgetele tollimaksudele vähestele inimestele taskukohane aga kaunistamata portselani sai Eestisse tuua tollimaksuvabalt. Portselanimaali töökoda alustas kolme töölisega tegevust 1928. aasta oktoobris ja selle sündmusega algas ka Eesti portselanimaali traditsioon.
Kaunistamata portselani toodi sisse peamiselt Saksamaalt. Saksamaalt tõi Langebraun 1929. aastal ettevõtet juhtima ka Karl Hofmeistri, kellel oli varasem töökogemus Rosenthali vabrikus.
Äri edenes hästi ja 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänavale veel teisegi töökoja.
Peatselt alustati ka kaunistatud portselanitoodete müüki välismaale, mis läks tänu odavamatele hindadele küllaltki edukalt.
Langebrauni portselani laialdasele müügiedule aitas palju kaasa ka oskuslikult planeeritud müügistrateegia. Näiteks loodi erineva temaatikaga tooteid (jõuluteemalised, lihavõtetele pühendatud, jne.), mida siis vastaval aastaajal müüki paisati. Kaunistatud portselani tootes mõeldi ka erinevatele sihtgruppidele alates vaesemast elanikkonnast, kuni väga rikasteni ja sellega kindlustati Eestis suur müügiedu.
Teise maailmasõja ajal põgenes Nikolai Langebraun koos perega Saksamaale. Tema portselanitööstus riigistati ja 1940. aastal ühendati Tallinna portselanimaali töökoda Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga „Ultra“ ja moodustati ettevõte nimega „Kerama“, millest kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee.
Langebrauni portselanitöökoja tooted pole aga tänapäevalgi unustusse vajunud vaid nendest on saanud kollektsionääride ihalusobjektid. Seda olenemata sellest, et neid on võrdlemisi palju säilinud. Eriti hinnalised on ainueksemplarid ning samuti on kõrgema hinnaga välisturgudele mõeldud tooted.
[redigeeri] Keraamika areng teise maailmasõja järel
Kolmekümnendate aastate lõpus tegutses Eestis umbes 40 väikest keraamikaettevõtet. Seoses Teise maailmasõja puhkemisega katkes aga keraamika areng. Sõjale järgnenud stalinism, mis kuulutas senised tõekspidamised sobimatuks ja seadis esikohale deviisi: "sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik", mõjus hukatuslikult ka keraamikute vabale eneseväljendusele järgneva aastakümne jooksul.
"Olgu jääv meile päike..." 1963
Kõrgkuumusšamott
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
[redigeeri] Keraamika okupeeritud Eestis
[redigeeri] 1950. aastad
Taasärkamine Eesti keraamikas toimus viiekümnendate lõpus, kui kujunesid välja viis keraamikakeskust. Nendeks olid Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamika ja portselanimaali ateljee, Tartu Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamikaateljee, Tallinna Ehituskeraamika Tehase kunstilised tsehhid Siimustis ja Tallinnas ning Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh.
Kuigi okupatsioonivõimud ja valitsev ideoloogia nõudsid üldiselt sotsialistlikku realismi, püüeldi järjest enam modernismi suunas. Keraamikal, kui Nõukogude Liidu kunstis vähemtähtsal valdkonnal, õnnestus vabamalt kunstilisi ideid rakendada, kuna vähemolulisi valdkondi kontrolliti nõrgemalt. Tarbekunstinäitused võtsid enda kanda selle rolli, mis varem oli kuulunud kujutavale kunstile.
Kuna Eesti keraamikute tehnilise oskused ja hea maitse olid Nõukogude Liidus esiotsas, kasutati eestlasi tihti ka Nõukogude Liidu poolt korraldatud näituste kujundajatena või osavõtjatena. Samuti oli keraamikutel endiselt rohkelt reisimisvõimalusi. Näiteks viibis Helene Kuma 1958. aastal UNESCO stipendinaadina pikemat aega lääneriikides.
Murdelistele sündmustele kohaliku keraamika arenguloos aitas kaasa ka kõrgkuumuskeraamika kasutuselevõtt Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljees.
Jutustava sisuga pisiplastika tootmisest kujunes eraldiseisev tootmisharu.
Sellel kümnendil tegutsenud keraamikutest võiks esile tuua Aino Alamaa ja Ellinor Piipuu loomingu, mis nautis suurt populaarsust nii erinevatel näitustel kui ka ostjate seas. Tähelepanuväärne oli ka Adamson-Ericu keraamikaalased teosed, eriti kasutatud motiivid.
[redigeeri] 1960. aastad
1960-ndatel jõudis Eesti keraamika taas maailmakaardile seoses paljude andekate noorte keraamikute esilekerkimisega. Näiteks 1962. aastal Prahas toimunud rahvusvaheliselt keraamikanäituselt naasid Eesti keraamikud rohke medalisaagiga.
Oma loometeed varem alustanud keraamikutele (Aino Alamaa, Ellinor Piipuu, Mari Rääk) lisandusid Ingrid Nõges, Helene Kuma, Elgi Reemets, Eevi Mardna, Lydia Jõõts, Jutta Matvei, Imbi Ploompuu ja Aurora Tippe, kelle looming moodustaski selle kümnendi kõige silmapaistvama osa.
Peagi lisandus neile mitmeid noori keraamikuid nagu Saima Sõmer, Anu Ivask, Tiiu Lass, Naima Uustalu, Made Evalo, Luule Kormašova, Anu Rank-Soans ja Mall Valk-Sooster.
[redigeeri] 1970. aastad
1970-ndatel oli keraamika ala, kus leidsid aset mitmed sisulised muudatused. Võeti vastu uusi väärtusi, teostesse lisandus tarbelisust ja dekoratiivsust. Keraamikud jagunesid ehituskeraamika tehastes töötavateks tööstuskeraamikuteks, kes tegelesid põhiliselt madalkuumuskeraamikaga ja kunstitoodete kombinaadis kõrgkuumuskeraamikaga tegelevateks keraamikuteks.
Tööstuskeraamikuteks peaks mainima näiteks Leo Rohlinit, kelle lihtsa vormiga, funktsionaalsed ja dekoratiivsed tööd, on hea näide Eesti keraamika geomeetrilise suuna olemasolu kinnitamiseks. Geomeetrilis-konstruktiivse suunaga teoste loomisega paistsid silma Anu Rank-Soans ja Anne Keek. Tööstuskeraamikutest võiks veel ära märkida Meedi Ümara loomingu.
Kunstitoodete kombinaadis tegevatest keraamikutest vääriksid eraldi väljatoomist Mai Järmut, Irja Kändler, Ülle Rajasalu, Ester Lukas, Marget Tafel ja Ruth Treimut.
Portselanimaalimine säilitas oma suure populaarsuse. Portselanimaali alaselt võiks esile tõsta Anu Ivaski ja Saima Sõmera loomingu.
[redigeeri] 1980. aastad
1980-ndatel muutusid maailmas populaarseks paljud ajaloolised tehnikad (näiteks raku ja nerikomitehnika), mis kogusid populaarsust ka Eestis. Samas pandi vähem rõhku tarbekunsti piiride laiendamisele ning eelneva kümnendi kiire arengutempo võttis hoogu maha.
Nerikomitehnika harrastajatest kogus Eestis laiemat kuulsust Annika Teder ja rakutehnika viljelemisega said tuntuks Kaido Kask ja Ingrid Allik. Puhtakujulise tarbekunstnikuna väärib sellest ajaperioodist esiletõstmist Georg Bogatkin.
[redigeeri] Keraamika taasiseseisvunud Eesti Vabariigis
Seoses Eesti taasiseseisvumisega muutus tuntavalt ka Eesti keraamikut tööpõli. Turg hakkas kiiresti täituma odavate lääne masstoodetega ja Vene turu kadumine pani Eesti keraamikatööstuse raskesse olukorda. Keraamikuid, kes olid varem seotud keraamika tööstusliku tootmisega, enam ei vajatud. See lõi aga kõik eeldused väikeste keraamikatöökodade tekkeks. Näiteks alustasid tegevust Georg Bogatkini töökoda "Bogapott" (Pikk jalg 9, Tallinn) ja Ülle Rajasalu juhendatav savitöökoda Katariina käigus.
Hoogu võttis liikumine suurema avatuse ja tehnilise virtuooslikkuse arenemise suunas. Ilmub järjest enam autoritele eripäraseid lahendusi. Hakkavad tihenema kontaktid muu maailmaga.
1990. aastatel saavutasid rahvusvahelistel keraamikanäitustel tunnustuse Karin Kalmani ja Anne Türni looming. Keraamikutest kerkisid esile Sergei Isupov, Maanus Mikkel, Külli Kõiv, Jaana Kormašova, Kattri Taklaja ja Terje Hütt.
Samal ajal kogus rühmituses "Neoeksprepost" tuntust Urmas Puhkan, keda 1991. aastal premeeriti Vaal-galerii aastapreemiaga (preemia kannab nime "Harpuun").
19. jaanuaril 1993. aastal loodi Eesti Kunstnike Liidu alaliiduna Eesti Keraamikute Liit, kuhu kuulub praeguseks 82 liiget. Eesti Keraamikute Liit on enda ülesanneteks võtnud korraldada ülevaatenäitusi, abistada eesti keraamikute osalemist rahvusvahelistel näitustel, koordineerida ühiseid näitusi, hallata "Esthoggama" keraamikapõletusahju Kohila lähedal, korraldada iga-aastast rahvusvahelist keraamikaalast sümpoosioni Kohilas ja esindada alaliidu huve Eesti Kunstnike Liidus.
Urmas Puhkami eestvedamisel loodi 1993. aastal keraamikute rühmitus "Asuurkeraamika", mille liikmetest on laiemalt tuntust kogunud Aigi Orav. Sellese rühmitusse kuulusid ka Kärt Seppel, Külli Kõiv, Kadri Pärnamets ja Lauri Kilusk.
[redigeeri] 20. sajand Eesti keraamikas
[redigeeri] Esthoggama
2000. aastal ehitati Andres Alliku eestvõttel, Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös, Kohila lähedale Tohisoo mõisaparki Keila jõe kaldale kogu Baltikumis ja Põhjamaades unikaalne puudega köetav keraamikaahi "Esthoggama". Ahju nimetus pärineb ahju konstruktsioonile eeskujuks olnud anagama ahju ja Ameerika Ühendriikide Groundhog tüüpi ahju nimest. Ahju suurus võimaldab suurevormiliste esemete põletamist 1300°C juures. Ahju sisemuses ringleva puutuha ja juurdelisatava keedusoola reaktsioonina tekib keraamikaahjus saviesemetele kõrgkuumusglasuur.
Esthoggama ahju haldavad Eesti Keraamikute Liit, Kohila Koolituskeskus ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakond ning ahjuga seoses toimuvad mitmed rahvusvahelised koolitused ja loomelaagrid.
[redigeeri] Setu talurahvakeraamika traditsioonide taaselustamine
2002. aastal valmis Setu Talurahvamuuseumi maa-alal Andres Alliku ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna üliõpilaste ühistööna puuküttega keraamikaahi, millega pandi alus Setu talurahvakeraamika traditsioonide taastamise suunas.
[redigeeri] Soovituslikku kirjandust
- Leo Rohlin. Eesti keraamika ajast aega, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2007.
