Eesti diplomaatilised esindused
|
See artikkel on Eesti diplomaatilistest esindustest; teiste riikide esinduste kohta Eestis vaata artiklit Diplomaatilised esindused Eestis |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Eesti diplomaatilised esindused on Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused välisriikides.
Eesti välisesindused 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Välisministeeriumi esimesed diplomaatilised esindajad välismaal olid:
- Eduard Wilde, Saksa valitsuse juures Berliinis
- Karl Robert Pusta — Prantsuse vabariigi juures Pariisis
- Anton Piip — Briti valitsuse juures Londonis
- Oskar Kallas — Soome vabariigi valitsuse juures Helsingis[1]
- Ameerika saatkond, juhataja Jaan Tõnisson[2]
Enne teist maailmasõja olid Eesti saatkonnad Londonis, Roomas, Kaunases (endine Leedu pealinn), Riias, Moskvas, Varssavis, Pariisis, Stockholmis, Berliinis ja Helsingis.
Need kümme saadikut esindasid Eestit Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Lätis, Leedus, Norras, NSV Liidus, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Rumeenias, Saksamaal, Soomes, Suurbritannias, Šveitsis, Taanis, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Vatikanis ja Rahvasteliidus.
Lisaks oli Eestil veel peakonsul Leningradis, konsul New Yorgis ja asekonsulid Antwerpenis, Leningradis ja Valklas.
1935. aastal said konsuli ka Budapest, Genf, Kopenhaagen ja Praha.
1939 loodi Eesti saatkond Budapestis. Seoses Austria ja Tšehhi liitmisega Saksamaaga, likvideeriti saatkonnad Viinis ja Prahas. Loodi ka Balkani saatkond, kuid see ei alustanud tööd.
1933/1934. aasta lõpuks olid Eesti konsulaaresindused 128 linnas: neist 9 peakonsulaati, 71 konsulaati, 44 asekonsulaati ja 5 konsulaaragentuuri.
Märtsis 1938 suleti NSV Liidu nõudel Eesti peakonsulaat Leningradis.
Aprilliks 1939 oli konsulaarteenuste arv 151.[3]
Eesti välisesindused 1940–1991[muuda | muuda lähteteksti]
Osa diplomaatilisi ja konsulaaresindusi jätkas tegevust ka pärast 1940. aastat (tähtsaimad neist olid saatkond Londonis ja peakonsulaat New Yorgis), kuid tavaliselt suleti need asukohariigi poolt pärast viimase 1940. aastal diplomaatilist staatust omanud ametiisiku surma. Mõned riigid (Hispaania ja Prantsusmaa) võtsid Eesti Vabariigi esindajatena vastu diplomaate isikliku õiguse alusel. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ega Vabariigi Valitsus eksiilis ei olnud välisriikidega ametlikes suhetes.
Eesti esindused pärast 1990. aastat[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast 1992. aastat, mil oli kindlustatud Eesti rahvusvaheline tunnustamine, avati esindused New Yorgis, Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Bonnis, Pariisis ja Moskvas. Pärast taasiseseisvumist taastati oma õigused Riia, Moskva, Berliini ja Helsingi saatkonnahoonetele.
Eesti suursaatkond Vilniuses kolis uude hoonesse 1998. aastal.
Suursaatkonnad[muuda | muuda lähteteksti]
- Ameerika Ühendriigid
- Eesti Suursaatkond Washingtonis (suursaatkond)
- New York (peakonsulaat)
- San Francisco (peakonsulaat)
- Araabia Ühendemiraadid
- Abu Dhabi (suursaatkond) (avatakse 2019. aastal)
- Austria
- Viin (suursaatkond, alaline esindus)
- Austraalia
- Canberra (suursaatkond)
- Belgia
- Brüssel (suursaatkond)
- Egiptus
- Gruusia
- Thbilisi (suursaatkond)
- Hiina
- Peking (suursaatkond)
- Hispaania
- Madrid (suursaatkond)
- Gran Canaria, Kanaari saared (aukonsulaat)[5]
- Holland
- Haag (suursaatkond)
- Iirimaa
- Dublin (suursaatkond)
- Iisrael
- Tel Aviv (suursaatkond)
- India
- New Delhi (suursaatkond)
- Itaalia
- Rooma (suursaatkond)
- Jaapan
- Tokyo (suursaatkond)
- Kanada
- Ottawa (suursaatkond)
- Kasahstan
- Nur-Sultan (suursaatkond)
- Kreeka
- Ateena (suursaatkond)
- Leedu
- Vilnius (suursaatkond)
- Läti
- Riia (suursaatkond)
- Norra
- Oslo (suursaatkond)
- Poola
- Varssavi (suursaatkond)
- Portugal
- Lissabon (suursaatkond)
- Prantsusmaa
- Pariis (suursaatkond)
- Rootsi
- Stockholm (suursaatkond)
- Saksamaa
- Soome
- Helsingi (suursaatkond)
- Suurbritannia
- London (suursaatkond)
- Taani
- Kopenhaagen (suursaatkond)
- Tšehhi
- Praha (suursaatkond)
- Türgi
- Ankara (suursaatkond)
- Ukraina
- Kiiev (suursaatkond)
- Ungari
- Budapest (suursaatkond)
- Valgevene
- Minsk (suursaatkond)
- Venemaa Föderatsioon
- Moskva Suursaatkond
- Peterburi, Peakonsulaat Peterburis (aukonsul)
- Pihkva Peakonsulaadi Pihkva talitus (aukonsul)
Aukonsulaadid[muuda | muuda lähteteksti]
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
-
Saatkond Berliinis -
Saatkond Budapestis -
Saatkond Canberra -
Saatkond Haagis -
Saatkond Helsingis -
Saatkond Kiievis -
Saatkond Kopenhaagenis -
Saatkond Londonis -
Saatkond Moskvas -
Peakonsulaat Peterburis -
Saatkond New Delhis -
Saatkond Oslos -
Saatkond Pariisis -
Saatkond Prahas -
Saatkond Riias -
Saatkond Stockholmis -
Saatkond Tokyos -
Saatkond Varssavis -
Saatkond Vilniuses -
Saatkond Washingtonis, D.C. -
Peakonsulaat San Franciscos
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Äratõmbed wabariigi walitsuse protokollidest, Nimetada diplomaatiliseks esitajaks, Riigi Teataja, nr. 63, 10 september 1919
- ↑ wabariigi walitsuse protokollidest, Riigi Teataja, nr. 65, 17 september 1919
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. august 2011. Vaadatud 19. aprillil 2008.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Eesti avas Egiptuses saatkonna, Delfi, 9. märts 2010
- ↑ Eesti avas aukonsulaadi Gran Canarial, Eesti Päevaleht, 28. veebruar 2011
- ↑ Eesti Suursaatkond Berliinis, koduleht
- ↑ "Mälestuskillud. Artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2011. Vaadatud 24. septembril 2009.
- ↑ Eestlus ja eesti keel Gotlandilt ei kao, Lõunaleht, 19. september 2013
- ↑ Eesti avas kaheksanda aukonsulaadi Rootsis[alaline kõdulink], Eesti Välisministeerium, 24. oktoober 2013