Eesti Rojalistlik Partei
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Eesti Rojalistlik Partei oli Eesti partei, mis tegutses aastatel 1989–1998. Selle juhid olid Kalle Kulbok ja Aadu Must.
Eesti Rojalistliku Partei ametlikuks eesmärgiks oli Eesti Skandinaavia maade eeskujul kuningriigiks muutmine.
Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
1992. aasta Riigikogu valimistel sai partei koos Rojalistliku Ühenduse "Vaba Toomega" valimisliiduna Sõltumatud Kuningriiklased, parlamendis 8 kohta. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid tuntud poliitkommentaator Vambola Põder (suri 1993, asendas IT-spetsialist Mihkel Kraav), jurist Tõnu Kõrda, ajaloolane Ralf R. Parve, ajakirjanik Rein Kikerpill, ajakirjanik ja humorist Kirill Teiter, satiirik ja luuletaja Priit Aimla, kunstnik Lembit Küüts, fraktsiooni juhtis Kalle Kulbok.
Riigikogus olles moodustasid kuningriiklased homogeense rühma, kelle vaated olid selgelt parempoolsed ning prioriteetideks olid teadus, haridus ja kultuur.[viide?] Lisaks korrapärasele riigikogutööle tegelesid kuningriiklased tooreste ja läbimõtlemata seaduseelnõude ja nähtuste naeruvääristamisega. Tuntuim oli tõenäoliselt ettepanek asendada Riigikogu – toona kohustuslik – palvetund ugriliku loitsimisega (kuningriiklased korraldasidki paar säärast loitsimist, mille järel Riigikogu loobus kohustuslikest palvetundidest). Enne järgmisi Riigikogu valimisi hakkas Eestis jõudu koguv poliitika kommersialiseerumine rojalistlikku parteid lõhkuma ja osa inimesi liitus teiste erakondade valimisnimekirjadega.
1995. aasta Riigikogu valimised eeldasid parteidelt juba palju suuremaid eelarveid, kui esimesed. Kuningriiklased, kes olid kogu aeg põhimõtteliselt keeldunud firmade sponsorlusest, ei suutnud uutes tingimustes enam läbi lüüa. Valimisliit Neljas Jõud (moodustatud koos Eesti Rohelistega) jäi parlamendist välja ja Eesti Rojalistliku Partei tegevus soikus. Mõne aja pärast lõpetati tegevus ka formaalselt seoses muutunud seadusandluse nõuetega.
Fakte tegevusest[muuda | muuda lähteteksti]
6. novembril 1990. aastal andis ERP käsu Tallinna komandandile Punalipulise Balti Laevastiku viitseadmiralile Juri Belovile korraldada 7. novembril Tartu Ülikooli asutaja Rootsi kuninga Gustav II Adolf auks, (kes hukkus 6. novembril 1632. aastal Lützeni lahingus) paraad. Pärast paraadi läbiviimist 7. novembril, mis "kattus" oktoobrirevolutsiooni tähtpäevaga avaldasid, rojalistid ajalehes Vetšerni Tallinn tänu "härra viitseadmiralile".
1992. aasta jaanuaris kuulutasid "rojalistid" kõik Eesti territooriumil asuvad Nõukogude Armee sõjaväelased sõjavangideks, sõjaväeosad aga sõjavangide koonduslaagriteks. Kuna aga Eestil ei ole piisavalt jõudu nende valveks, siis valvavad "sõjavange" nad ise.
1992. aastal enne 28. juunil toimunud Eesti põhiseaduse referendumit kuulutasid "rojalistid" välja oma hääletuse "Kas te soovite vaba, sõltumatut, demokraatlikku Eesti kuningriiki, mida valitseb kuningas (Carl Philip), kes on valitud rahva poolt?". Ettepanekuga nõustujad pidid 23. juunil kella 20–24 süütama lõkke. Hääletamise tulemus loeti positiivseks, kui lõkked süüdatakse enamikus asulates Eestis (23. juuni õhtul ja 24. juuni ööl peetakse Eestis jaanipäeva ja tehakse jaanituld).