Eesti Piimandusmuuseum
Eesti Piimandusmuuseum on 1976. aastal asutatud muuseum, mis asub Järva maakonnas Imaveres[1] endisaegses Imavere meierei hoones.
Muuseum on loodud selleks, et koguda, uurida, säilitada ja eksponeerida Eesti piimanduse ajalugu kajastavaid kultuuriväärtusi ning vahendada neid üldsusele teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel. [2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on põllumajanduslikku maad olnud juba vanadest aegadest peale. XVII sajandi lõpul hakkasid mõisnikud karjamõisaid rajama. Karjakasvatus ja piimamajandus hoogustus, kui teraviljakasvatus ei olnud enam tulutoov. Algselt hakkasid karjakasvatusega tegelema mõisnikud, kes XIX sajandi teisel poolel võtsid mõisatesse tööle spetsialiste karja- ja piimamajanduse alal. Talude majapidamiste arendamisel piimakarjakasvatamise suunal oli oluline roll Eesti Põllumeesteseltsidel. [3] Asutati esimesed põllumeeste seltsid ja nende algatustel kujunesid mitmed ühistegevuse esmavormid. 1899. aastal pandi alus piimanduse ühistegevuse alustamisele Eesti põllumeeste seltside saadikute esimesel kongressil.[4]
Meierei[muuda | muuda lähteteksti]
Meiereisid hakati ehitama XIX sajandi algusaastail, mil toimus talurahvareform (1830–1917). See võimaldas talunikel osta oma talud päriseks ja võimaldas hakata tähelepanu pöörama piimakarja pidamisele. Piimast ja piimasaadustest kujunes oluline müügiartikkel. Imavere piimaühistu loomise algatajaks on Hans Rebane Järavere kooliõpetaja, kes koos Põltsamaa põllumeeste seltsi esimehe Jaan Raamotiga viisid läbi asutamiskoosoleku ja koostasid piimaühisuse põhikirja [5]
1908. aastal asutati Imaveres esimene ühistegelikel alustel ja talunikele kuuluv ühispiimatalitus. Põhikiri registreeriti 6. veebruaril 1908 ja 6. veebruaril 1910 alustas Imavere meierei tööd. Esmalt valmistati käsitsi võid ja kaseiini. Tootmismahud suurenesid ja 23. märtsil 1911 ehitati juurde katlamaja ja töö hakkas käima auru jõul ning 1914. aastal ehitati hoone pikemaks. 1929. aastal sai tööstushoone teise korruse, kus olid ametiruumid ja korterid töölistele. 1939. aastal alustati Eestis piima kokkuvedu veoautodega, piima kogused suurenesid ja Imavere meiereis vahetati välja seadmed. Meierei sai 5000-liitrise APV plaatpastööri täispiimapumbaga, 5000-liitrise Silkeborgi võimasina, 5000-liitrise Alfa-Lavali koorelahutaja ja hapukoore pumpamiseks Astra tsentrifugaalpumba. [3] 1975. aastal lõpetati Imavere piimatalitushoones piima töötlemine [6]
Muuseum[muuda | muuda lähteteksti]
Muuseumi ajalugu algab 1. juulil 1976, mil Eesti Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroosse võeti tööle juhtivkonstruktorina Toivo Pedak, kelle ülesanne oli rajada Imavere endisse meiereisse piimandusmuuseum. Muuseumi korralduskomitee esimene istung toimus 14. juulil 1976 ja seda päeva tähistatakse muuseumi aastapäevana. Sel kuupäeval korraldatakse muuseumi pargis piimapäeva. Muuseumi rajamine võttis aega ja muuseum avati külastajatele 2001. aastal. [6]
1993. aastal Eesti Piimandusmuuseum iseseisvus Põllumajandusministeeriumi alluvuses. Direktoriks määrati Toivo Pedak. Iseseisva muuseumina ei saadud Rahandusministeeriumi toetust ja muuseumi kui juriidilise isiku tegevus lõpetati ning Eesti Piimandusmuuseumi juurde moodustati 1994. aastal Põllumajandusministeeriumi filiaal ning Toivo Pedak jäi filiaali juhatajaks. 2000. aastal iseseisvus muuseum veel kord ja sai nimetuseks Eesti Piimandusmuuseum Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi alluvuses. Direktoriks määrati Ants Välimäe. 2017. aastal sõlmisid Imavere vald, MTÜ Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Estonia Farmid OÜ Eesti Piimandusmuuseumi asutamislepingu. 2018. aastast alustas Eesti Piimandusmuuseum tegevust sihtasutusena. Muuseumi juhatuse liikmeks sai Anneli Siimussaar. [6]
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
Piimandusmuuseumi kaks korrust on sisustatud püsiekspositsioonidega ja annavad ülevaate piimandusalase tegevuse algusaastatest.
Esimene püsiekspositsioon on loodud 2001. aastal. Läbides mõlemat korrust saab hea ülevaate mõisameiereide piimandusalasest tegevusest ning XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse piimanduse arengust taludes. Väljapanekud sisaldavad taludes kasutusel olnud puidust piimatöötlemisseadmeid ning hiljem kasutusele võetud metallist koorelahutajaid ja võimasinaid. Lisaks saab ülevaate piimandusalase hariduse omandamisest, täiendkoolitustest Eesti mainekamate piimandusteadlaste uuringutest. ning ühispiimatalituste kujunemisest Eestis alates aastast 1908. [6] Esimese korruse näitus annab visuaalsel teel hea ülevaate, mismoodi piimatööstuse seadmed XX sajandi alguses asetsesid ja kuidas töötasid. Eksponaadid asuvad piima vastuvõturuumis, tööstusruumis, kooreruumis, juusturuumis ja katlamajas. Suurimaks vaatamisväärsuseks on katlamajas asuv Imavere Ühispiimatalituse restaureeritud aurukatel Pauksh aastast 1926 ning tollasest Franz Krulli masinatehases valmistatud jõumasin. [7]
Teine püsiekspositsioon on püstitatud 2016. aastal, selle pealkiri on „Piimandus Eestis 1940–1990”. Uues püsiekspositsioonis kajastatakse aastaid 1940–1990. Aastal 1940 toimus Nõukogude okupatsioon ja ühispiimatalituste riigistamine. See on ajajärk, mil alustati maareformi. 1941. aastal toimus Saksa okupatsioon ja piimanduses algasid uued suunad. Suurenes oluliselt juustutootmine. Eestis kehtestati Saksa okupatsiooni ajal ranged ettekirjutused piima ja piimasaaduste kohta. [3] 1944. aastal algas piimatööstuste taastamine, reparatsiooniga saadi sisseseadeid Saksamaalt. 1950. aastal sai alguse eraomandi riigistamine ja eraomanikule kuuluv vara läks riigile. Piimatööstuste võrgustik jäi samaks, mis ta oli 1930. aastatel ja koorejaamu tekkis juurde. 1963. aastal sai alguse uus suund: igas rajoonis asuti rajama keskset suurt piimatööstust. Mõnel pool väikesed tööstused likvideeriti aga kohati töötasid kuni 1980. aastate esimese pooleni. Allesjäänud väikestes tööstustes vahetati sisseseade kaasaegse vastu. Piimatööstuste etteotsa asus nn Õisu maffia, ehk juhtivatel kohtadel asusid tööle Õisu piimanduskooli lõpetanud. See ajajärk lõppes aastal 1991, mil taastati Eesti Vabariik ning tööstuste omandivorm muutus taas.[7]
Kolmas püsiekspositsioon sai valmis 2021. aastal. Muuseumi kogudes on palju väärtuslikke piimatööstustes kasutusel olnud suuri tööstusseadmeid, mis on paigutatud muuseumi õuel olevasse avatud fondihoidlasse.[7]
Muuseumikülastus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti piimandusmuuseumi külastus annab hea ülevaate muuseumi ajaloost ning võimaluse tutvuda meierei eksponaatidega. Muuseumi saab külastada iseseisvalt või koos muuseumipedagoogiga, kes tutvustab muuseumi ajalugu alates XIX sajandi keskpaigast kuni Nõukogude ajani. Muuseumi esimesel korrusel asuvas piima vastuvõturuumis on võimalik proovida lehmalüpsi ja masinasaalis tutvuda meierei igapäevatööga. Lisaks pakub muuseum põnevaid tegevusi töötubades. Oma kätega saab valmistada võid, karaskit, sõira, kohukest ja jäätist. Muuseumituur koos töötoaga kestab 90 minutit. [7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://www.piimandusmuuseum.ee/?%DCldinfo:Ajalugu (vaadatud 30.05.2013)
- ↑ "Eesti Piimandusmuuseum. (2023). Arengukavad" (PDF).
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Karelson, Meinhard (1997). Piimast ja Eesti piimandusest. Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituut. Lk 19–32.
- ↑ Kukk, Mai (2000). Piimanduse areng Eestis XIX - XX sajandil. Vali Press.
- ↑ Raudla, Heiki (2012). Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani. Viljandi Muuseum: Kuma Trükikoda.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Kukk, Mai (2021). Eesti Piimandusmuuseum 45. Imavere: Saara Kirjastus.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Eesti Piimandusmuuseum. (2023). Püsiekspositsioon". 19. november 2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Muuseumi koduleht (vaadatud 30.05.2013)
- Imavere 360° aeropanoraam / aerofoto