Eesti Loomaarstlik Ringvaade
 |
See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. |
Eesti Loomaarstlik Ringvaade on Eesti Loomaarstide Ühingu perioodiliselt ilmuv ajakiri, mida anti esmalt välja aastatel 1925–1940 ja hiljem taas alates 1989. aastast.
Alates 1. novembrist 2009 on Eesti Loomaarstliku Ringvaate toimetus koosseisus peatoimetaja Andres Aland ja toimetajad Kristel Peetsalu, Kristi Praakle-Amin, Kerli Raaperi, Alar Onoper, Madis Aidnik.
[redigeeri] Ajalugu
1920ndail aastail oli vastloodud Eesti Vabariigis veel loomaarste vähe ning seega oli neile suunatud erialakirjanduse väljaandmine raskendatud. Sellel põhjusel liituti "Agronoomiaga" aga kuna sinna ei sobitunud hästi kitsamad erialaartiklid veterinaaria vallast siis 1925. aastal alustati A. Olt-Ojasalu initsiatiivil Eesti Loomaarstide Seltsi (tänase nimega Ühingu) poolt ajakirja "Eesti Loomaarstlik Ringvaade" väljaandmisega. Trükkimine toimus algselt o/ü "Vaba Maa" kirjastuses.
Ajakirja toetas materiaalselt Loomatervishoiu Peavalitsus, mis nimetati 1938. aastal ümber Veterinaartalituseks, ja 1930. aastate teisel poolel ka Loomaarstide Koda.
Alates 1927. aastast suurenes järjepidevalt toimetuse koosseis. J. Rabisoni asemel asusid ajakirja toimetama veterinaaria õppejõud Karl Saral ja A. Rängel ning Tori hobusekasvatuse juhataja Mihkel Ilmjärv. Kuni järgneva aastani paiknes ajakirja toimetus Loomatervishoiu Peavalitsuse ruumides Tallinnas Rahukohtu tänaval, kuna kõik kolm varasemat toimetajat (A. Olt-Ojasalu, J. Rabison ja Karl Taagepera) töötasid algul pealinnas.
1928 liitusid toimetusega J. Karlson (Kaarde), G. Tehver (1935. aastani) ja E. Redlich ning toimetuse aadressiks sai loomaarstiteaduskond. Kui 1929. aastal liitus toimetusega ka Seerumilaboratooriumi juhataja H. Peterson, siis kuulusid toimetusse kõigi tähtsamate veterinaarasutuste esindajad. 1929. aastast alates trükiti ajakirja "Varraku" kirjastuses. Järgmine "kolimine" leidis aset 1933. aastal, kui trükkimine hakkas toimuma K. Mattieseni trükikojas.
Täiendust sai toimetus veel 1932. aastal, kui liitus Julius Tehveri (1935. aastani), ja 1935. aastal, kui A. Rängeli ja Reidlichi asemel tulid Vassil Ridala ja E. Roots. Alates 1936. aastast eristati toimetust (J. Kaarde, E. Ridala, Vassil Ridala ja E. Roots) ning toimkonda (toimetuse kolleegiumi), millesse kuulusid peale toimetuseliikmete veel A. Arras, A. Ojasalu, H. Peterson ja K. Taagepera.
Kuupäeva 30. detsember 1940 kandis pikaks ajaks viimaseks jäänud Eesti Loomaarstliku Ringvaate väljaanne. Viimasel ilmumisaastal oli toimkond kasvanud juba 16-liikmeliseks, kuna eelnevalt mainituile lisaks olid liitunud A. Laasi, A. Mõttus, H. Reiman, R. Säre, J. Tomberg, E. Vaud ja L. Voltri. Selleks ajaks olid tegevtoimetajateks olnud A. Olt-Ojasalu (1925–1928), Johannes Kaarde (1929–1939) ja Vassil Ridala (1940).
Tiraaž oli 1940. aastaks jõudnud 325–370 eksemplarini väljaande kohta, mis kattis täielikult loomaarstide vajadused, kuna sama aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 188 veterinaararsti (kellest 156 olid eestlased).
"Eesti Loomaarstlikku Ringvaadet" ilmus esimesel aastal 7, aastal 1926–1929 6 vihikut ning hiljem kuni ajakirja sulgemiseni 8 vihikut aastas. Kokku anti 16 aasta jooksul välja 3690 lehekülge ainestikku ehk keskmiselt 247,5 lehekülge aastas. Alustati 124-leheküljelisest aastamahust ning maksimaalne suurus 320 lehekülge saavutati 1938. aastal. 16 tegutsemisaasta jooksul oli ilmunud 396 originaalkirjutist ehk keskmiselt 24,4 artiklit aastas. Selle alla läksid teadustööd peaaegu kõigilt veterinaaridelt, aga ka naabervaldkondadest (näiteks hobusekasvatus).
Ajakirja väljaandmisega alustati taas 1989. aastal. Peatoimetaja Jüri Parre, toimetus O. Tamm, Jaagup Alaots, Enn Ernits, Mihkel Jalakas.
