Eesti Loodusmuuseum

Eesti Loodusmuuseum on loodusteaduslik muuseum Tallinnas aadressil Lai tänav 29a. Eesti Loodusmuuseum kuulub Kliimaministeeriumi haldusalasse.

Loodusmuuseumi kogudesse kuulub ligi 300 000 museaali, sh 30 000 museaalist koosnev foto- ja videokogu. Kogudes on koha leidnud ligikaudu 90% Eestis esinevatest taime-, mardika-, liblika-, linnu- ja imetajaliikidest. Väga väärtusliku osa kogudest moodustavad tüüpeksemplarid – materjal, mille esmaskirjeldaja on tunnistanud uue taksoni tunnuste kandjaks. Muuseumi bioloogilised kogud on digiteeritud elurikkuse infosüsteemis PlutoF ning geoloogilised kogud maateaduste infosüsteemis SARV.

Muuseumi kogusid kasutatakse nii teadus- kui ka õppetööks kui ka näituste koostamiseks. Loodusmuuseumi kogusid saab kasutada kohapeal, teadustööks on võimalik museaale ka välja laenutada.

Eesti loodusmuuseumi näitused koosnevad püsiekspositsioonist ja ajutistest näitustest. Püsiekspositsioon laiub muuseumi kahel korrusel. Teisel korrusel asuvad mere ja jõgede saal ning geoloogia saal. Kolmandal korrusel on metsasaal ja avastuste ruum. Eksponaatide seas on näiteks tuur Maria – suurim Eestist püütud kala.

Lisaks esitleb loodusmuuseum igal aastal mitut suuremat ja väiksemat ajutist näitust, mille teemad ulatuvad elusatest ämblikest söögi- ja mürgiseente ja mineraalideni. Kevadest sügiseni on ajutised väljapanekud ka loodusmuuseumi sisehoovis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Loodusmuuseumile panid aluse 19. sajandi loodusteadlased.

1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühing (EKÜ) avas 1864. aastal Eestimaa Provintsiaalmuuseumi, mille üheks oluliseks tegevussuunaks oli looduse uurimine. Eriti tähtsaks muutus see alates 1872. aastast, kui EKÜ presidendiks valiti Alexander von der Pahlen (1820–1895), kes tänu oma kiindumusele loodusteadustesse aitas kaasa vastavate materjalide laekumisele. A. von der Pahleni, geoloog Alexander von Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli ka eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis.

Loodusteaduslik materjal hakkas jõudsalt kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist. Tähtsaim sel ajal lisandunud kogu on dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud kogud ning kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas "Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis" tehtud uurimistööd, eriti geoloogiaalased, äratasid tähelepanu välismaalgi.

Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine. Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks Provintsiaalmuuseumil Tallinnas tunduvalt paremini kui Tartu Ülikooli muuseumil, mille varasid tänini täielikult tagasi saadud ei ole.

Eesti Vabariigi ajal jätkas muuseum tegevust registreerituna Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonnas, 1926. aastast nime all Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) – seega pöörduti tagasi oma algse, 1842. aasta nime juurde. Loodusteaduste sektsioon kandis aga 1920. aastast nime EKÜ loodusteaduste sektsioon. Nimemuutusega tähistati valdkonna laienemist "teadmisväärsele kogu maailmast".

1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt hävitas baltisaksa institutsioonid Eestimaal. Enamik EKÜ liikmeid asus ümber Saksamaale ja ühing lõpetas tegevuse. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kuulutas Nõukogude võim kõik muuseumid riigistatuks. Provintsiaalmuuseumile kuulunud loodusteaduslike varade säilitamiseks loodi Riiklik Loodusteaduste Muuseum. Soovitatavaks peeti, et uus muuseum oleks eeskätt pedagoogilise suunitlusega ja rakendataks laiemate rahvahulkade teenistusse.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega loodi 1. jaanuaril 1941 Riiklik Loodusteaduste Muuseum Tallinnas. Selle esimeseks teaduslikuks töötajaks ja muuseumi juhataja kohusetäitjaks sai 1940. aastal ülikooli lõpetanud zooloog Eerik Kumari. Provintsiaalmuuseumi kogudest sai loodusmuuseum geoloogilist materjali ligikaudu 19 500, botaanilist 55 500 ja zooloogilist 15 000 säilikut. 1942. aastal hävis pommitabamuse tõttu sellest üle 10 000 säiliku.

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Loodusmuuseumi ekspositsioon koosneb kolmel korrusel olevast püsiekspositsioonist ja vahetatavatest ajutistest näitustest. Loodusmuuseumi püsiekspositsiooni moodustavad merede ja jõgede saal, geoloogiasaal ja metsasaal. Lisaks on muuseumis avastuste ruum, mis tutvustab kujundlikult loomade meeli, seejuures on näitena kasutatud loomaliike, kelle üks või teine meel või meeleelund on eriti hästi arenenud või väga omapärane.

Loodusmuuseumi ajutiste näituste teemad on mitmekesised, eksponeeritud on näiteks National Geographicu allveefotosid, troopilisi ja kodumaised ämblikke, ööliblikate ja kakkude maailma, samblike ja sammalde maailma ning Soome lahe keskkonnaseisundit minevikus ja tänapäeval, selle kultuurilugu ning elukeskkonda.

2018. aasta septembrini^[1] oli Loodusmuuseumis avatud näitus "Müstiline ürgmeri", mis tutvustas Eesti ala merepõhja poole miljardi aasta tagustest aegadest tänapäevani, rääkides nii Eesti alade liikumisest, siin elanud taimedes ja loomadest, aga ka kliimamuutustest. 2018. aasta oktoobris avati näitus "Isad ja pojad", mis oli avatud kuni 2019. aasta lõpuni.^[2] 2020. aasta algusest on avatud näitus "Hirmus armas nahkhiir".

Kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Loodusmuuseumi kogumis- ja uurimistöö eesmärgiks on Eesti looduse mitmekesisuse säilitamine ning ajas ja ruumis toimuvate muutuste dokumenteerimine. Loodusmuuseumi kogudesse kuulub üle 300 000 museaali.

Botaanilised kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusmuuseumi botaanilises põhikogus on umbes 108 000 herbaareksemplari. Soontaimede herbaarium sisaldab 79 000 eksemplari, neist 77 700 on herbaarlehtede, ülejäänud viljade, seemnete ja käbide kujul.

Enamik materjalist on kogutud Eestist, esindatud on valdav osa kodumaisest floorast – üle 1600 taksoni.

Mükoloogilised kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Mükoloogilises herbaariumis on umbes 2450 herbaareksemplari. Lihheniseerumata seente kogus on 250 eksemplari. Samblike ehk lihheniseerunud seente kogus arvel olevast üle 2200 eksemplarist on umbes 1600 kogutud Eestist ja 600 välismaalt (põhiliselt Skandinaaviast ja mujalt Euroopast). Herbaariumi vanimad museaalid pärinevad 1870. aastast.

Geoloogilised kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusmuuseumi geoloogilises kogus on umbes 35 000 museaali. Valdava osa paleontoloogilisest kogust moodustavad Eesti aluspõhja Paleosoikumi aegkonna fossiilid. Litoloogilised kogud koondavad Eesti aluspõhja tüüpilisi settekivimeid: lubjakive, dolomiite, mergleid, liivakive ja aleuroliite. Petroloogilised kogud on väikesearvulised, põhilise osa moodustavad Eesti rändkivide ja endise Nõukogude Liidu aladelt kogutud moonde- ja magmakivimite näidised.

Pseudoasaphus globifrons
Ischadites murchisoni
Zaphrentis bilateralis
Sarcinula organum
Discoceras odini
Nieszkowskia ahti
Platysolenites antiquissimus
Vanadiniit
Kavansiit
Barüüt
Plaatina liiv
Ametüst
Liivakas savi glaukoniidiga glaukoniitliivakivist
Soonahhaadi ebaharilik vorm
Mammuti võha tükk
Karvase ninasarviku alalõualuu

Zooloogilised kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusmuuseumi zooloogilistes kogudes on umbes 130 000 museaali. Esindatud on laialdane valik liike nii selgroogseid kui ka selgrootuid nii Eestist kui mujalt maailmast.

Zooloogilisse kogusse kuuluvad:

Linnumunade kogu
Imetajate kogu
Molluskikodade, korallide ja okasnahksete kogu
Märgpreparaatide kogu
Entomoloogiline kogu

Teadusajalooline kogu[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusajalooline kogu ligikaudu 1050 museaaliga koondab arhiivmaterjali ning teadusajaloolisi esemeid looduse uurimise ja vahendamisega seotult.

Fotokogu[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusmuuseumi fotokogus leidub fotosid, negatiive ja värvidiapositiive kokku 28 000 eksemplari, mis kajastavad läbi aja muuseumi elu-olu, näitusi, välitöid ja üritusi.

Muuseumi fotokogu on digiteeritud elurikkuse infosüsteemis PlutoF ja selle tähis on TAMF.