Eesti SS-leegion

Eesti SS-leegion
Tegev	August 1942 - mai 1943
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS
Liik	jalavägi
Ülesanne	Partisanivastane võitlus Valgevenes
Suurus	3 pataljoni ja tuguüksused
Lahingud	Neveli rindel (1942)
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Franz Augsberger Georg Eberhardt

Eesti SS-leegion (Estnische SS-Legion) oli Saksamaa Relva-SS väeosa augustist 1942 – maini 1943. Leegioni koosseisu kuulus 3 jalaväepataljoni, 12 kompaniiga ja tugiüksused.

Maist 1943 formeeriti väeosa Eesti Vabatahtlike SS-brigaadiks (Estnische SS-Freiwilligen Brigade), mis koosnes juba 6 pataljonist ja tugiüksustest.

Leegioni moodustamine, 1942

1942. aastal hakkas Saksamaa moodustama NSV Liidu rahvustest võitluseks Punaarmeega nn. vabatahtlikul-sunniviisil põhimõtetel rahvusleegione. Kindralkubermangus (Poolas) moodustati Turkestani Leegion, Kaukaasia-muhameedlaste Leegion hilisem Aserbaidžaani Leegion, Gruusia Leegion, Armeenia Leegion ja Volga-Tatari Leegion.

Tallinna Saksa vägede okupeerimise aastapäeval 28. augustil 1942, teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakówi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze “Heidelager”).

Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni (Poznan) SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli.

Moodustati leegioni 1. rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap koos 1. pataljoniga. 20. oktoobril 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, I pataljoni ülemaks SS-Hauptsturmführer Georg Eberhardt.

Märtsis 1943 oli Eesti SS-leegioni suuruseks 969 meest (37 ohvitseri, 175 allohvitseri ja 757 võitlejat).

Leegioni juhtkond ja koosseis

• I. Pataljon – pataljoniülem SS-Hauptsturmführer Georg Eberhardt
  • 1. Kompanii - kompaniiülem SS-Obersturmführer Jakob Ottinger, SS-Haupsturmführer Elmar Lang, SS-Haupsturmführer Jaan Raudsoo (langes 21.07.43)
  • 2. Kompanii - kompaniiülem SS-Untersturmführer Bernhard Langhorst, SS-Haupsturmführer Adolf Nader
  • 3. Kompanii - kompaniiülem SS-Obersturmführer Fritz von Böckmann
  • 4. Kompanii - kompaniiülem SS-Obersturmführer Karl Silberleitner

• II. Pataljon – pataljoniülem SS-Obersturmführer Kurt Halwachs
  • 5. Kompanii
  • 6. Kompanii
  • 7. Kompanii
  • 8. Kompanii

• III. Pataljon
  • 9. Kompanii
  • 10. Kompanii
  • 11. Kompanii
  • 12. Kompanii

• Pioneerikompanii (Pioniere Kompanie) - kompaniiülem SS-Obersturmführer Kurt Schärpf
• Tankitõrjekompanii (Panzerjäger Kompanie)
• Suurtükikompanii (Artillerie Kompanie)

1943. aasta aprillist viidi Eesti SS-leegion I Pataljon 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" kooseisu, kui Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narwa)

Esimesed lahingud; 1943

Kuna sakslastel oli Idarindel raske olukord, moodustati 23. märtsil 1943 leegioni 1. pataljonist, mis koosnes põhiliselt leegioni esimestest vabatahtlikest, motoriseeritud pataljon “Narva” (estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Batallion “Narwa”) ning liideti 5. SS-tankidiviisiga “Wiking”. Pataljon “Narva” saadeti 4. aprillil 1943 “Wikingi” diviisi koosseisu Ukrainasse, kus lahingväljaõpe kestis veel mitu kuud.

Pataljon sai korduvalt täiendust, kuid detsembris 1943 saadeti Debica väljaõppelaagrist täienduseks 500 väljaõpetamata noort, kes polnud saanud mingit lahinguõpet ega sooritanud varem ainsatki lasku. Väljaõpe toimus rindekorras Hadnitsa lahingute ajal. Jaanuaris 1944 sattus pataljon koos teiste Saksa väeosadega Tšerkassõ kotti. Pataljon “Narva” 172-meheline üksus suutis siiski kotist välja murda, kuid neist 500-st noorest jõudis Eestisse tagasi vaid 35! Ellujäänud mehed saadeti puhkusele Varssavisse ja sealt Eestisse.

Võitlused Neveli rindel

Peale kaheksakuulist väljaõpet saadeti novembris 1943 brigaad Neveli rindele Valgevenes, kus võideldi Nedzerdo ja Mešno järve kallastel "Rossono vabariigi" sovetipartisanidega.

SS-leegionist - SS diviisiks

1944. aasta alguses täiendati SS-leegionit seni Wehrmachtis teeninud saksa sõduritega ja Eesti Politseipataljonide jõududega, lisaks senisele Eesti SS-brigaadi kahele rügemendile (45. ja 46.) moodustati 658., 659. ja 660. Eesti Pataljonide vabatahtlike ja Wehrmachti pataljonide baasil 47. rügement.

24. jaanuaril 1944. aastal nimetati uus kolmest rügemendist moodustatud täiskoosseisuline diviis ametlikult 20. Eesti Vabatahtlikuks SS-Diviisiks.

Kokkuvõte

Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe, neist u 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes üle 20 000 mehe, 1944. a. langes ainuüksi 10 000 – 12 000 meest. (Hannes Walteri andmeil langes kokku Teises maailmasõjas 14 600 meest).

Kirjandus

• "Eesti leegionäride elust väljaõppelaagris". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.5, 14. jaanuar 1943, lk 3.
• Kalju Pähklamets, "Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt", 2003 (netiväljaane Ühe leegionäri päevik “Heidelaagris”)

Välislingid

• Leht Eesti Leegionist.

Vaata ka

• Narva lahingud
• Auvere lahingud
• Tannenbergi liin
• Sinimägede lahing
• Avinurme lahing
• Porkuni lahing
• Eesti Leegioni Sõprade Klubi
• Eesti Leegioni Sõprade Selts
• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎