Eesti Ametiühingute Keskliit

Allikas: Vikipeedia

Eesti Ametiühingute Keskliit

Asutatud 1990
Eesmärk töövõtjate õiguste kaitse
Peakorter Tallinn
Asukoht Pärnu maantee 41a, 10119 Tallinn
Piirkond Eesti Vabariik
Juhtkond EAKL esimees Harri Taliga (alates 2003)
Allorganisatsioon Eesti Ajakirjanike Liit
Energeetikatöötajate AÜL
Geoloogiatöötajate AÜ
Haritlaste AÜ
Liinilennunduse AÜ
Meremeeste AÜ
Meremeeste Sõltumatu AÜ
Metallitöötajate AÜF
Metsatöötajate AÜ
Põlevkivitootjate AÜL
Raudteelaste AÜ
Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate AÜL
Side- ja Teenindustöötajate AÜL
Teenindus- ja Kaubandustöötajate AÜ
Tervishoiualatöötajate AÜL
Tervishoiutöötajate Kutseliit
Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing
Tööstustöötajate AÜF
Vedurimeeste AÜ
Õdede Liit
Veebileht www.eakl.ee

Eesti Ametiühingute Keskliit (lühendina EAKL) on Eesti ametiühingute keskne organisatsioon.

Aastast 1991 on EAKL Rahvusvahelise Vabade Ametiühingute Konföderatsiooni (ICFTU) liige.

Eesti Ametiühingute Keskliitu kuulub 20 haruametiühingut, mis ühendavad riigi- ja omavalitsusasutuste töötajaid, haritlasi, tervishoiutöötajaid, transporditöötajaid (sh maantee-, raudtee-, mere- ja õhutransport), tööstustöötajaid (energeetika, kerge- ja toiduainetööstus, puidutöötlemine, metallitööstus) ning teenindussektoris hõivatuid (posti-, side-, kaubandus-, teenindus-, hotelli- ja puhastussektori töötajaid jt).

EAKL esimehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

EAKL liikmesorganisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti Ajakirjanike Liit [1]
  • Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit [2]
  • Geoloogiatöötajate Ametiühing [3]
  • Haritlaste Ametiühing [4]
  • Liinilennunduse Ametiühing [5]
  • Meremeeste Ametiühing [6]
  • Meremeeste Sõltumatu Ametiühing [7]
  • Metallitöötajate Ametiühingute Föderatsioon [8]
  • Metsatöötajate Ametiühing [9]
  • Põlevkivitootjate Ametiühingute Liit [10]
  • Raudteelaste Ametiühing [11]
  • Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit [12]
  • Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liit [13]
  • Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühing [14]
  • Tervishoiualatöötajate Ametiühingute Liit [15]
  • Tervishoiutöötajate Kutseliit [16]
  • Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing [17]
  • Tööstustöötajate Ametiühingute Föderatsioon [18]
  • Vedurimeeste Ametiühing [19]
  • Õdede Liit [20]


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa ametiühinguliikumine sai alguse juba enne 1905. aasta revolutsioonisündmusi Eestis, kui asutasid esimesed ametiühingud Eesti alal rätsepad ja trükitöölised (trükitöölised koondusid Balti Trükitööliste Ühingu piirkondlikesse osakondadesse). Sovetiaja kirjanduses kajastati tendetslikult esimese moodustatud ametiühinguna Tallinnas moodustatud Balti raudtee tööliste esimest poollegaalset Moskva raudteelaste ametiühingu[1] osakonda.

Seadusliku aluse ametiühingute asutamiseks andis Venemaa keiser Nikolai II 1905. aasta 17. oktoobri manifest, millega lubati peale südametunnistuse, sõna- ja koosolekuvabaduse ka ühinguvabadust. Pärast manifesti avaldamist asutati Tartu Rätsepatööliste Ametiühing. 1905. aastal asutati Eestis kokku 7 ametiühinguorganisatsiooni Tallinnas ja 4 Tartus, millest tugevamaks ja suurearvulisemaks kujunes Tallinna Metallitööliste Ametiühing, kuhu 1906. aastal kuulus 1245 liiget. Ilmusid ametiühingute häälekandja "Ametiühingute Teataja" ning ajakiri "Töö". 1905. aasta rahutustega seoses aasta lõpus kehtestatud sõjaseisukord katkestas ametiühingulise organiseerumise ligemale pooleks aastaks.

1906. aasta 4. märtsil anti välja ajutine seadus seltside ja ühingute kohta, millega legaliseeriti kutseühingute asutamine ning mille alusel lubati asutada ainult tööstus- ja kaubandusettevõtete tööliste ning teenistujate ühinguid, aga mitte maatööliste, raudtee ega sidetöötajate ühinguid. Keelatud oli ka erinevaid kutseliite ja nende liitude keskorganeid moodustada. Ajutise seaduse alusel registreeriti Tallinna Mees- ja Naisrätsepate Ametiühing ning Tallinna Metallitööliste Ametiühing.

1907. aastal aga andis Venemaa keisririigi siseminieter välja ringkirja, kus juhiti tähelepanu paljude ühingute sattumisele sotsiaaldemokraatide mõju alla ja lubati neid registreerida ainult siis, kui loodaval ühingul puuduvad sidemed sotsiaaldemokraatliku parteiga. Nõudest kõrvale kalduvad organisatsioonid suleti: 1910. aasta märtsis suleti Venemaa keisririigi poolt Tallinna 10-st ametiühingust 8, 1913. aastal viimasena ka Tallinna Äriteenijate Ametiühingu.

Esimene maailmasõja ajal alustas Tallinnas uuesti tegevus A. Urbi eestvedamisel Tallinna Metallitööliste Ametiühing, mille tegevus aga keelati juba 1917. aasta 11. veebruaril.

Ametiühingud revolutsiooniajajärgul[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni, moodustati Tallinnas (29. aprillil vkj)/13. mail Ametiühingute Keskbüroo, mis aga suure tööstustööliste osakaalu tõttu ning raskete olmetingimuste tõttu langes VSDT(b)P mõju alla. 1917. asta sügisel reorganiseeriti AKB – Eestimaa Ametiühingute Kesknõukoguks.

Samal ajal töövõtjate organiseerumisega, organiseerusid ka tööandjad, 1917. aastal moodustati suurtööandjate kutseliit Tallinnas Eestimaa Vabrikantide Ühisus ja Tartus Tartu Eesti Käsitöö Meistrite ja Ettevõtjate Keskkomitee (hilisem Tartu Töösturite Keskühing).

Ametiühingute arengu katkestas 1918. aasta veebruaris alanud Saksa okupatsioon ja ametiühingute liikumine taastus uuesti pärast 1919. aastal Eesti Ajutise Valitsuse poolt 21. märtsil 1919. aastal vastu võetud „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra“ vastu võtmist.

Ametiühingud Eesti Vabadussõja ajastul[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastal alanud Eesti Vabadussõja lõpus sõjaseisukorra tingimustes 1919. aasta sügisel toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressi saal oli ehitud punaste lippude ja plakatitega ehitud ja nendel pealkirjad: "Elagu üleilmne sotsiaalne revolutsion", "Kõigi maade töölised ühinege" jne. Peamiselt võtsid osa enamlaste esindajad, kongressi juhatajaks oli Asutava Kogu liige Erich Joonas. Kongressil kritiseeriti sotsiaaldemokraatide, kodanlaste ja valitsuse tegevust.

Kongressi juhatus aktsepteeris kongressil ainult bolševikke toetavate ametiühinguseltside saadikuid, Eesti sotsiaaldemokraate toetavate ametiühingute ja riigiametnike ametiühingute saadikuid juhatus ei aktsepteerinud kvoorumis.

Kongress võttis vastu otsuse, millega liituti III Kommunistliku Internatsionaali platvormiga ja nõuti Nõukogude Venemaa vastase interventsioonisõja viivitamatut lõpetamist ja rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga.

Teisel kongressi päeval, 31. augustil päeval keelati riigi iseseisvuse vastaste avaldustega esinenud kongressi läbiviimine valitsuse poolt. Pärast Eestimaa ametiühingute I kongressi laialiajamist 31. augustil 1919 toimetati 102 arreteeritut (74 kongressi delegaati ja 28 töölisaktivisti) Tallinnast Pihkva rindele, kus nendest 76 saadeti üle rindejoone ja nad jõudsid Peterburi [2], Irboskasse jäetud 26 arreteeritut lasti maha.

Ametiühingud Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1922. aastal toimus II ülemaaline ametiühingute kongress, kus valiti Eesti Töölisühingute Üldliidu Kesknõukogu.

Kuni 1924. aastani olid paljud ametiühingud kommunistliku liikumise mõju all ja tegutsesid illegaalse kommunistliku partei variorganisatsioonina. 1924. aasta märtsis peatati Eesti Vabariigi siseministri määrusega kommunistliku "Töörahva ühise väerindega" ühinenud ametiühinguorganisatsioonide tegevus ja pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset paljud ametiühingud suleti.

17.–18. aprillil 1927. aastal toimus Tallinnas Eestimaa Töölisühingute Keskliidu asutamiskonverents ning taasloodi ametiühingute keskorgan nime all Eestimaa Töölisühingute Keskliit ja 1928. aasta jaanuaris toimus Eestimaa Töölisühingute Keskliidu I kongress, kus otsustati ühineda Rahvusvahelise Ametiühingute Liiduga (18. jaanuaril võeti Berliinis ETK RALi liikmeks).

1927. aasta oktoobris asutasid kommunistliku suunitlusega vasakpoolsed ametiühingud Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu, mis reorganiseeriti 1929. aastal Ametiühingute Kesknõukoguks, kuid mis 26. aprillil 1930. aastal suleti ning mille asemel 22. juulil 1931. aastal registreeriti uus vasakpoolsete ametiühingukeskus – Tallinna ja Harjumaa Ametiühingute Kesknõukogu.

1936. aastal tõkestas aga valitsus ametiühinguliikumise arengu Eestis ning loodi valitsusesõbralik Eesti Rahvuslik Tööliit. 19. aprillil 1938. aastal kehtestati „Töövõtjate ja nende liitude seadus“, mille alusel ametiühingu asemel hakati kõigi vabriku- ja kodutöölisi ning kaubandus- ja toitlusettevõtete töötajaid ühendatavate organisatsioonide kohta kasutama terminit „kutseühing“. Kutseühinguteks ei loetud ühinguid, mille liikmed olid ainult riigi- või omavalitsusasutuste ametnikud või teenistujad. Seadus lubas ühel kutsealal moodustada ainult ühe kohaliku või üleriigilise ühingu, paralleelorganisatsioonid ei olnud lubatud. Keelati poliitilisi eesmärke taotlev, riigi kaitsevõimet ja välispoliitilisi suhteid halvav tegevus.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kutsealased omavalitsused


Aastatel 19411944 ametiühingutegevus Eestis peatus. NSVL-i okupatsiooni ajal allutati kohalikud ametiühingud Üleliidulisele Ametiühingute Nõukogule.

1948. aasta oktoobris Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu reorganiseeriti Üleliidulisele Ametiühingute Kesknõukogule alluvaks Ametiühingute Nõukoguks.

Ametiühingute taasloomine Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1989. aastal toimunud Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu laiendatud pleenumil otsustati eralduda Üleliidulisest Ametiühingute Kesknõukogust ja korraldada iseseisva organisatsiooni rajamiseks kongress. Asutati ajaleht "Rahvaleht". 1989. aasta detsemberis aset leidnud Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu XX kongressil võeti vastu tegevuskava, kuulutati end vabaks sõltumatuks ametiühinguorganisatsiooniks. 1990. aasta aprillis moodustasid iseseisvad ametiühinguorganisatsioonid ja liidud kongressil Eesti Ametiühingute Keskliidu ja võtsid vastu keskliidu põhikirja. Esimeseks Ametiühingute Keskliidu esimeheks nimetati Siim Kallas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kutseühingud Eestis, www.eha.ee
  2. Tallinna Teataja, 6. september 1919

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]