Eelajalooline muusika

Allikas: Vikipeedia
Muusika ajalugu
Eelajalooline muusika
Vanaaja muusika
Keskaja muusika
Renessanssmuusika
Barokkmuusika
Klassitsism
Klassikaline muusika
Romantism
Nüüdismuusika


Eelajalooline muusika on muusika, mida tehti eelajaloolisel ajal. Eelajaloolisele muusikale järgneb vanaaja muusika.

Muusika tekkimisest on palju hüpoteese ja teooriaid. Arvatakse, et Homo habilisel olid juba kõnekeele alged. Aju arenedes õpiti valitsema keelt ja huuli. Väidetakse, et inimkõne algas žestidest, mitte huigetest. 1932. aasta Briti Entsüklopeedias väidetakse, et keel tekkis laulust. Esialgu inimesed lihtsalt laulsid ja ümisesid pikki häälikujadasid, väljendades oma emotsionaalset seisundit. Järk-järgult asendus laul kõnega. Uusim teooria muusika tekkest väidab, et keel ja muusika kujunesid ühisest protovõimest, mis oli oma loomult eelkõige muusikaline (Levmann 1992). Hiina ja Tai toonikeelte uurimisel on selgunud, et erinevatel helikõrgustel baseeruvate intonatsioonimallide kasutamine tundmuste väljendamiseks omandatakse ammu enne fonoloogilist väljendusoskust (kõnet). Selline võime on olemas ka loomadel, samuti väikelastel. Muusika on kommunikatsioonivahend. Juba ahvid tagusid vastu püütüve rütme, eesmärgiks territooriumi kaitsmine. Tekib dialoog, kus suhtlemine toimub märkide abil ja märgisüsteemi nimetatakse keeleks.

Inimene areneb:

  • visuaalselt – koopamaalingud, kujukesed, ornamendid, ehitised jne;
  • verbaalselt – väljendamine suulisel teel.

See väljendus erinevates:

Varaseimad musitseerimise tõendid on muusikainstrumentide jäänused. Plagistid, vilepillid ja trummid olid olemas juba enne viimast jääaega. Kõik esemed, mida ürginimesed juhtusid laulmise või tantsimise ajal maast kätte võtma, muutusid heli tekitavateks "muusikariistadeks". Esimeseks "muusikariistaks" oli kindlasti inimhääl ning rituaalset leelotamist saatis tõenäoliselt rütmiline käteplaksutamine või jalgade trampimine. See omakorda võis viia mõne käepärase eseme, puunoti või kivi tagumiseni.

Idrijca Orust leitud flööt

Esimesteks rütmipillideks kasutasid nad käte plaksutamist ja helisevate esemete kokkulöömist (kivid jm). Trummi meenutavat instrumenti, mille pingulelöödud nahale löödi käte või pulkadega kasutati nii tantsude saateks kui ka sidepidamise vahenditeks naabersuguharudega. Muusikat oli vaja ka üleloomulike jõududega suhtlemiseks (loodusjõud, surmatud jahilooma hinged, surnud lähedaste vaimud). Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo.

Üsna pea taipasid muistse aja pillimehed, et vastu kõva puupakku lüües kostab teistsugune heli kui õõnsast puupakust. Õõnsas "muusikariistas" tekib heli kahe elemendi – korpuse ja õhusamba või õhuga täidetud kasti abil. Sellel avastusel põhinevad tänapäeva puhkpillid (metsasarv, oboe), samuti keelpillid (viiuli kõlakast).

Teiste varaseimate muusikariistade hulka kuuluvad õõnsad torud (pilliroog, torukujulised luud), samuti merikarbid, mida kasutati arvatavasti signaliseerimiseks. Puhkpillide areng algas vile- ja pasunataolistest pillidest, mis valmistati õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest. Algul sai mängida ainult üksikuid helisid. Rohkemate helide saamiseks hakati ühendama mitu erineva pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust.

Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveenias 1995 aastal 65 000 - 41 000 vanuse neandertaallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale.

Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill. Vanad keelpillid olid tehtud kilpkonna kestast või õõnestatud kõrvitsast, mis täitis kõlakasti ülesannet. Nendel pillidel oli mitu keelt, mis pandi helisema mitmel erineval moel.