Edward Abraham

See artikkel räägib biokeemikust; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Edward Abraham (täpsustus).

---

Edward Abraham
Sünniaeg	10. juuni 1913
Surmaaeg	8. mai 1999 (85-aastaselt)
Autasud	Londoni Kuningliku Seltsi liige
Autogramm

Sir Edward Penley Abraham (10. juuni 1913 Inglismaa, Southampton – 8. mai 1999) oli inglise biokeemik. Abraham on tuntud eelkõige antibiootikumide uurimise, eriti penitsilliini puhastamise poolest.

Ta õppis kuningas Edward VI koolis ning seejärel Oxfordi Ülikoolis Queen's College'is keemiat. Pärast doktorikraadi saamist 1938 töötas ta mõne aja Oxfordis Dyson Perrinsi laboris ning sai siis õppejõukoha õppeasutuses Sir William Dunn School of Pathology.

Ta sai stipendiumi "Rockefeller Foundation Traveling Scholarship", mille toel õppis aastatel 1938–1939 Stockholmis. 1939. aastal läks ta Oxfordi tagasi ning hakkas koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga viimase juhitavas uurimisrühmas, mis tegeles penitsilliini rakendamisega, uurima penitsilliini keemiat.

Kuigi Florey ja teised varajased uurijad olid aimanud penitsilliini võimalusi haiguste ravis ja nakkusega võitlemisel, osutus penitsilliinimolekul raskesti mõistetavaks ja penitsilliinravim raskesti testitavaks. Osalt oli asi selles, et kasutati ebapuhast penitsilliini. Kui (ebapuhast) penitsilliini esmakordselt inimese peal katsetati, lõppes asi kõrge palavikuga ja mitme tõvega. Penitsilliini puhastades loodeti saada positiivne efekt, mis ilmnes katsetes hiirtega. Abraham töötas penitsilliini puhastamiseks välja kromatograafilise meetodi. Nii jõuti 1941. aasta algul edukama antibiootikumikatsetuseni ja mõisteti paremini selle molekuli ehitust.

Abrahamil ja Chainil oli tuline vaidlus Sir Robert Robinsoniga: nad väitsid, et penitsilliini molekuli struktuuris leidub beetalaktaami ring. Dorothy Hodgkini röntgenanalüüs kinnitas beetalaktaami ringi olemasolu. Hiljem tunnistati see paljude antibiootikumide tähtsaks koostisosaks. 1948. aastal nimetas Florey Abrahami üheks esimesest kolmest Lincoln College'i penitsilliini uurivast liikmest (research fellow).

1953. aastal isoleeris Abraham koos Guy Newtoniga Floreyle kingitud hallitusest, mis oli saadud Sardiinia lähedalt reovett sisaldavast mereveest veel ühe antibiootikumi kefalosporiin C puhta vormi. Ka see sisaldas beetalaktaami ringi. Seda ja teisi kefalosporiini vorme kasutatakse difteeria- ja kõhutüüfusebakterite vastu ning ta on eriti kasulik juhul, kui patsient on penitsilliini suhtes allergiline. Samuti toimib see penitsilliini suhtes resistentsete bakterite vastu. Siiski võib sel ravimil endal olla ohtlikke kõrvaltoimeid. Kefalosporiin avas tee looduslike ainete sünteetilisele modifitseerimisele kahjulike bakteritega võitlemisel. 1964. aastal laskis ravimifirma Glaxo selle müügile Ceporini nime all. Seda kasutatakse muuhulgas difteeria ja kõhutüüfuse vastu.

Abraham võttis kefalosporiinile patendi, mis tagas talle regulaarse sissetuleku, mille ta peaaegu täielikult annetas heategevale Edward Abrahami fondile biomeditsiiniuuringute toetuseks. Sellest sai alguse Cephalosporin Trust, mis toetas Lincoln College'it. Sellest maksti noorteadlastele stipendiume ning ehitati Edward Abraham Building, mis valmis sügisel 2000. See on mõeldud biomeditsiiniuuringuteks, eriti immuunsuse ja nakkushaiguste uurimiseks.

Abraham oli aastatel 1964–1980 Oxfordi kliinilise patoloogia professor.

Abrahami poolt välja töötatud ravimeid kasutatakse praegu laialdaselt nakkushaiguste, sealhulgas kopsupõletiku, bronhiidi, veremürgistuste ja infektsioonidega operatsioonihaavade raviks.

Tunnustus

• 1958 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
• 1973 – Briti impeeriumi ordu komandör (CBE)
• 1980 – löödi rüütliks
• mitme Oxfordi kolledži auliige

Välislingid

• Wolfgang Suschitzky pilt 1944. aastast: Edward Abraham, Wilson Baker, Ernst Chain, Robert Robinson)