Eduard Wiiralt
| Eduard Wiiralt | |
| Sünniaeg | 20. märts 1898 Peterburi kubermang |
| Surmaaeg | 8. jaanuar 1954 Pariis |
| Tegevusala | Graafika |
| Kunsti õppinud | Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases |
| Tuntud teoseid | "Põrgu"
"Kabaree" "Neegripead" "Lamav tiiger" "Kaameli pea" |
Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti 20. sajandi esimese poole silmapaistvaim graafik.
Sisukord |
Elukäik[muuda]
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. I maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes, astus Wiiralt 1918. detsembril algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni[1]. Pataljonist moodustati 2. soomusrongi dessantmeeskond[1]. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse[1].
Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. [1] Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. [1] 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu". [1]
1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. [1] Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas kunstnik Pallase graafiku ja kujurina. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925)[1].
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja ajal viibis kunstnik Eestis[2].
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus viibis umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.[3]
Looming[muuda]
Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär Alfred Rõudele, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud estampe, vaid ka etüüde ja visandeid.
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus[4]. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[1] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ja joonistused said kiitva hinnangu.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). 1927. aastal esines ta seal esimese isikunäitusega ja juba samal aastal valiti Pariisi Sügissalongi liikmeks.[4]. Kuigi kunstnik nendel aastatel kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis, Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel Prahas.[4] Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). [4] Kodumaise publiku jaoks korraldati 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. [4] 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.[5] Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.[4] Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. [4]
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).[2]
1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige), neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.
Mälestuse jäädvustamine[muuda]
Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973–1977) ning Rein Raamat filmi "Põrgu" (1983).
1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti auhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis Mai Levini 350 leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja kalingurköites põhjalik monograafia Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
2004. aastast annavad Kultuurkapital ja kultuuriministeerium igal aastal Kunstiakadeemia aastapäeval välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.
2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.[2]
Tartus, Ihastes, asub Eduard Wiiralti tänav.
Vaata ka[muuda]
Viited[muuda]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Alfred Vaga, "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", Eesti Sõna, 7.02.1943
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel" ERR, 6. november 2010
- ↑ Eesti kunstimuuseumi ürituste kalender
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 "E.Viiralt 40-aastane", Põhja Kodu, 18.03.1938
- ↑ "Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", Päevaleht, 30.02.1938
Välislingid[muuda]
- Wiiralti teosed oksjonitel
- Eduard Wiiralti e-Galerii (250 tööd, paljud lingid on vigased)
- Mai Levin. Absint ja neiud: värviline Wiiralt Pärnus Postimees, 29. detsember 2008
- Wiiralti varane ofort ja proosatekst "Meri" Tallinna Kunsttööstuskooli õpilasalbumis (Rahvusraamatukogu digiarhiiv)
- Eduard Wiiralt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
