Eduard Leppik
Eduard Leppik (11. oktoober 1924 Mõisaküla – 19. mai 2008 Võduvere) oli eesti pedagoog, keelemees, kodu-uurija ja kirjamees.
Ta õppis 1947–1952 Tartu Riiklikus Ülikoolis läänemeresoome keeli.
Aastatel 1952–1978 töötas ta õpetajana Väike-Maarja Keskkoolis ning kogus palju murdematerjali ja rahvaluulet. Uuris eriti Lääne-Virumaa keelt ja kultuurilugu. Aastal 1963 asutas Väike-Maarjas koolimuuseumi, millest tänaseks on saanud Väike-Maarja valla muuseum. Avaldas ajakirjanduses 333 kirjutist ning 28 brošüüri ja raamatut. Peamiselt olid tema teosed kodu-uurimuslikud, aga ta kirjutas ka neli lasteraamatut ja ühe näidendi.
Leppik oli aktiivne matkaja ja orienteeruja. 1959. aastal võitis Nelijärvel toimunud esimestel Eesti meistrivõistlustel orienteerumisjooksu tavarajal hõbeda ning koos Riola Koppeli ja Karl Vaidega Väike-Maarja võistkonnas meeskondliku hõbeda.[1] Vabariikliku kategooria kohtunik orienteerumises (1963).[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Emakeele Seltsi auliige
- Väike-Maarja valla aukodanik
- 1994, 1999 Rahvaluule kogumispreemia[3]
- 1995 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 1997 Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
- 1998 Valgetähe V klassi teenetemärk[4]
Valik avaldatud kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]
- Gruusia NSV. Tallinn, 1968
- Väike-Maarja. Tallinn, 1980
- Vanaisa Tootsid. Võduvere, 2001
- Marta. Imavere, 2004
- Linnunimed Lääne-Virumaa toponüümikas. (kujundanud Marek Vahula). Imavere, 2002
- Minu raamat. Imavere, 2004
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Sporditulemused. Eduard Leppik
- ↑ "Tiiu Nittim. Vabariikliku kategooria kohtunikud orienteerumises" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 15. veebruaril 2015.
- ↑ Rahvaluule kogumispreemia president.ee
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3157