Ecuadori-Peruu piirisõda

Allikas: Vikipeedia
Cenepa sõda
Ecuadori ja Peruu vaidlusalused alad, sinised on Ecuadori sõjaväebaasid ja valge ning punasega Peruu baasid.
Toimumisaeg 26. jaanuar - 28. detsember 1995
Toimumiskoht Cenepa jõe ülemjooksu org: Cordillera del Cóndori mäestikust idas, Amazonase piirkond, Condorcanqui provints, Peruu
Tulemus
  • Läbirääkimistel saavutati relvarahu ja piirkonnast vägede väljaviimine
  • Peruu sõjaline võit
  • 26. oktoobril 1998 allkirjastati Brasiilia akt, millega suleti piir ja pandi lõpp Ecuadori-Peruu piiritülidele
Osalised
Peruu vabariik Ecuadori vabariik
Väejuhid või liidrid
Alberto Fujimori
Nicolás de Bari Hermoza Ríos
Vladimiro López Trigoso
Sixto Durán Ballén
Paco Moncayo
Kaotused
Ametlikud andmed: 60 langenut
Muud andmed: 50 langenut ja üle 400 haavatu

3 helikopterit
(2 Mil Mi-8 ja 1 Mil Mi-24)
4 lennukit
(2 Su-17, 1 Cessna A-37 Dragonfly ja 1 English Electric Canberra)
Ametlikud andmed: 34 langenut ja 70 haavatut
Peruu andmed: 350 langenut

Ecuadori-Peruu piirisõda ehk Cenepa sõda oli Ecuadori ja Peruu vaheline sõda territoriaalsete vaidluste lahendamiseks Condori mäestikus Santiago ja Zamora jõe vahel 26. jaanuarist 1995 kuni 28. veebruarini 1995. See raskesti juurdepääsetav ala on rikas kulla, uraani ja nafta poolest.

Peruu arvates oli kahe maa vaheline 1000-kilomeetrine piir kokku lepitud Rio de Janeiro Protokolliga, mis sõlmiti 1941 pärast kahe riigi vahelist kümnepäevast sõjategevust. Ecuador aga annulleeris protokolli 1960. aastal, kui 78-kilomeetrine lõik kahe riigi vahel oli veel maha märkimata. See piirkond kujuneski hiljem vaidlusaluseks. Pikaaegne territoriaalne vaidlus arenes 26. jaanuaril 1995 džunglisõjaks, kui Peruu sõjaväe kopter maandus Ecuadori vahiposti seljataga, ning kopterit rünnati. Kuigi mõlemad pooled olid sõjategevuseks pikalt valmistunud, piirkonda oli viidud suur hulk sõjaväge, raskerelvastust ja lennuväge, süüdistasid mõlemad teineteist agressioonis.

Järgmisel päeval, 27. jaanuaril kuulutati mõlemas riigis välja üldmobilisatsioon. Ka sõjalaevastikud olid valmis teineteist ründama. 28. jaanuaril kell 7.45 alustas Peruu vaidlusaluses piirkonnas maaväe- ja lennuväerünnakut ning vallutas mõningad maa-alad. Rünnak jätkus ka järgmisel päeval, kuid Ecuador suutis Peruu väed peatada, vallutas tagasi Tiwintza, Cueva de los Tayosi, Base Suri Coangose piiripunktid ja lasi alla ühe vene päritolu Mi-8TV helikopteri. Pihta saadi veel ühele kopterile, kuid see suutis siiski baasi lennata. 31. jaanuaril vallutas Peruu tagasi osa eelmisel päeval kaotatud alasid: Tiwintza, Coangose ja Cueva de los Tayose piiripunktide ümbruses. Mõlemad pooled eirasid jätkuvalt rahvusvahelisi palveid sõjategevuse lõpetamiseks. 1. veebruaril jätkasid mõlemad pooled rünnakuid teineteise positsioonidel. Rünnakuid toetas nüüd ka suurtükituli. Peruu kaasas lahingusse A-37B tüüpi sõjalennukid, mis ründasid Ecuadori positsioone. Peruu vallutas sellel päeval Cóndor Miradori sõjaväebaasi. Peruu armee patrull sattus aga Cueva de los Tayose piirkonnas miiniväljale ja kandis kaotusi. Äge lahing jätkus ka terve järgmise päeva. 3. veebruaril ründasid Ecuadori hävitajad esmakordselt Peruu positsioone. Vahelduva eduga täiemõõduline lahing kestis aga edasi. 6. veebruaril kaasas Peruu lahingusse Canberra reaktiivpommitajad, millest üks ei jõudnud baasi tagasi. Ecuador väitis, et tulistas selle alla. Peruu aga, et lennuk oli lennanud halva nähtavuse tõttu vastu mäekülge. Mõlemale poolele erilise eduta sõjategevus jätkus rahvusvahelistele jõupingutustele vaatamata. 9. veebruar oli raske õhurünnakute päev. Hommikul ründasid Peruu A37-B ja Su-22M-id Ecuadori positsioone. Lõuna ajal märkas Ecuadori radar uut rünnakulainet ning saatis seekord vastu kaks MirageF1JA ja kaks IAI Kfir C.2 hävitajat. Toimunud õhulahingus kaotas Peruu ühe Su-22M ja ühe A-37B lennuki. Ecuadoril kaotusi polnud. Nüüdseks oli maavägede sõjategevus tagasihoidlik, seevastu ägenesid õhulahingud. 11. veebruaril sai tabamuse üks Ecuadori A-37B sõjalennuk, kuid suutis lennata tagasi baasi. 12. veebruaril teatas Peruu kahe Ecuadori lennuki allatulistamisest, kuid Ecuador lükkas need väited ümber.

13. veebruaril alustas Peruu massiivset rünnakut õhuvägede toetusega Coangose ja Tiwintza baasidele. Ecuador tulistas alla ühe Peruu kopteri ja teatas ka teise kopteri allatulistamisest, selle väite lükkas aga Peruu ümber. Sama päeva õhtul teatas Peruu president telekaamerate ees, et armee on vallutanud Tiwintza baasi ja Peruu on sõja võitnud, ning avaldas valmisolekut relvarahuks. Kuid võitlus jätkus endise ägedusega.

17. veebruaril kandsid nelja Rio de Janeiro protokolli garandi (USA, Brasiilia, Argentina, Tšiili) jõupingutused vilja – kahe riigi diplomaadid leppisid Brasiilia pealinnas kokku relvarahus, mis tähendas muuhulgas vaidlusalusel alal demilitariseeritud tsooni ning rahvusvahelisi vaatlejaid kahe vaenutseva poole vahele.

Kuid sõjategevus jätkus. Kui esimesed vaatlejad 21. veebruaril saabusid, oli lahing ikka veel täies hoos ja Ecuadori Patuca sõjaväebaasis olevad vaatlejad keeldusid kahe sõdiva poole vahele minemast. Mõlemad pooled süüdistasid teineteist relvarahukokkuleppe rikkumises. Järgmist 22. veebruari on hakatud Ecuadoris kutsuma mustaks kolmapäevaks. Peruu alustas massiivset rünnakut Ecuadori positsioonidele Tiwintza baasi lähedal. Ecuador kaotas enda andmetel sel päeval 14 sõdurit. Lõpuks 28. veebruaril kirjutasid kaks riiki Montevideos alla Montevideo deklaratsioonile, mille kohaselt lõpetati sõjategevus ja tõmbuti tagasi deklaratsioonis näidatud positsioonidele. Sellega oli Ecuadori-Peruu piirisõda läbi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]