Dorje Shugden

Allikas: Vikipeedia

Dorje Shugden ehk Dhol-rgyal (tiibeti keeles rdo-rje shugs-ldan 'Võimas Välk') on uus budistlik jumalus, keda peetakse surnud laama raevukaks vaimuks, deemonlikuks jõuks või Mandžušri raevukaks aspektiks. Peamiselt seostatakse Dorje Shugdeni geluugi koolkonna kahe mõjuka laamaga: Pabongka Rinpoche ja Triyang Rinpochega.

Shugdeni pooldajate liikumine on koondunud ümber Geshe Kelsang Gyatso, gelugpa munga, kes lõi Uue Kadampa Traditsiooni, et rõhutada Atiša reforme ja õpetuse puhtust. Kelsang nimetabki omaloodud kogukonda Puhtaks Gelugpaks ja see on õpetuse puhtana hoidmise poolt. Samas võib ju pidada tema loodud kogukonna uskumisi vasturääkivateks: ühelt poolt eitades tantristikke traditsioone, teiselt poolt pooldades Shugdeni kummardamist kuni sinnamaani, et temast on tehtud valgustatud tarkusejumalus. Gelugpa puristid peavad dzogcheni (ühte nyingma koolkonna õpetatavat tantristlikku praktikat) klammerdumiseks "enese" külge, tagasipöördumiseks hindu vedanta juurde, mis õpetas, et olemas on üks jumal, mis on kõiges, ja kõik muu on illusoorne. Läbi ajaloo ei ole nyingma koolkonnal olnud eriti poliitilisi ambitsioone. Küll aga on seda olnud gelugil, kes selle süsteemi lõi.

Dorje Shugden on otseselt või kaudselt vastu dalai-laama administratsioonile, seda toetavad rituaalid ei saa koos eksisteerida. Nendega on seotud kaks jumalust, kelle vastu ta on: Padmasambhava, kes on gelugi jaoks vaenuliku nyingmapa koolkonna looja ja peamine kaitsja, ning Pehar, keda vöib nimetada rivaalitsevaks nõuandjaks valitseja kõrva ääres. Mõne allika kohaselt oli ka Pehar algselt nyingma koolkonna jumalus ja Padmasambhava allutas ta nagu paljud teisedki usukaitsjad tööle budismi heaks.

Dalai-laama institutsioon ei ole üksnes poliitiline, vaid toetub ka keerukale, põhjalikult väljatöötatud rituaalisüsteemile. Kui V dalai-laama sai 1642 võimule, soovis ta taastada kunagist Tiibeti impeeriumi. Seda soovi toetas keerukas rituaalide süsteem, mis otsis võimalusi taaselustada Tiibeti impeeriumi tajutavat religioosset baasi. Selline rituaalide süsteem ei põhinenud üksnes gelugi koolkonna traditsioonidel, vaid hõlmas õpetusi ja osasid ka Nyingma koolkonnast. Seda koolkonda seostavad tiibetlased just varajase impeeriumiga. Võib mainida kaht olulisemat: pühendumine Padmasambhavale, kes vastutab selle eest, et jumalused oma sõna peaksid, ja “üldse kõigi maailmakaitsjate eest Tiibetimaal”. Teine oluline element selles rituaalses süsteemis on kaitsja – oraakli – Nechungi positsioon. Dalai-laamal ja tema valitsusel nagu teistelgi asutustel Tiibetis on palju kaitsjaid, kes kaitsevad dalai-laama institutsiooni.

Tänapäeval oluline riigioraakel Dorje Drak-den (Nechung) on peamine Tiibeti valitsuse jumalus ja dalai-laama kaitsja. Selle tõttu on Nechungile Tiibeti eksiilvalitsuses antud aseministri koht. Aastasadu on dalai-laamal ja valitsusel olnud uue aasta pidustuste ajal traditsioon küsida nõu Nechungi jumaluse esindaja, Nechungi oraakli käest. Tema käest võib nõu küsida teistelgi aegadel. XIV dalai-laama ütleb, et kui ta vaatab ajas tagasi, siis näeb, et iga kord on oraakli nõu õige ja sobilik olnud. Ei saa öelda, et ta sõltuks ainult oraakli nõuandest.

Konflikt läbi aegade[muuda | redigeeri lähteteksti]

V dalai-laama aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündmusi, mis ümbritsevad Drag-pa Gyaltseni surma, tuleb mõista ka nende ajaloolises kontekstis, arvestades poliitilisi sündmusi, mis kaasnesid dalai-laama institutsiooni ja keskvalitsuse loomisega 17. sajandi teisel poolel. Selle valitseja võim oli ka paljudele gelugpadele vastumeelt. On võimalik, et Drag-pa Gyaltseni nähti pärast tema surma dalai-laama võimu ohvrina ja sellepärast sai ta opositsiooni sümboliks.

Põhiline vastuolu dalai-laama ja gelugi hierarhia vahel seisnes viimaste soovis asetada võimule ainult gelugi valitsus. Gelug tahtis alla suruda kõiki teisi koolkondi, kelle vastu nad eelnevatel sajanditel olid sõdinud. V dalai-laama möistis, et selline valitsus oleks teravdanud vägivalda, mis kestis Tiibetis viimased 2 sajandit. Et seda vältida, üritas ta luua riiki, mida ta esitas vana Tiibeti impeeriumi taasasutamisena. Tema võimu pidi toetama gelugi traditsioon, kuid seal pidi olema ka teiste traditsioonide esindajaid.

V dalai-laama suhtus eriti pooldavalt ja lugupidavalt nyingma koolkonda, millega tema perekonnal olid tugevad ja kauaaegsed sidemed. See tekitas gelugi tippude hulgas paksu pahameelt.

Pärast V dalai-laama surma võttis gelugi hierarhia valitsemise enda kätte ja muutis dalai-laama institutsiooni radikaalselt. Kui Shugden kaitses gelugi hierarhiat dalai-laama diktaatorluse vastu, siis oleks ta ju oma eesmärgi saavutanud hetkel, mil ta sai võimu enda kätte. Pärast VI dalai-laamat, kellel polnud tegelikku võimu, muudeti dalai-laama rolli nii, et see muutus rohkem ainult gelugi traditsiooniks.

Alates VII dalai-laamast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmistel dalai-laamadel kuni XII dalai-laamani oli selle teema kohta vähe öelda, kuna nende valitsusajad olid lühikesed ja neil polnud palju poliitilist võimu. Teema kerkis uuesti üles XII dalai-laama valitsusajal.

20. sajandi alguses oli XII dalai-laamal (Thubten Gyatso, 1876–1933) rivaal Pabonkha Rinpoche (1878–1941), kes propageeris Tsongkhapa õpetust suure entusiasmiga ja teatas, et see on parim õpetus. Pabonkha õpetaja Mahasiddha Tapo Dorje Chang olevat kohtunud Tušita taevas Tsongkhapaga, kelle trooni alt tulid viis Dorje Shugdeni erinevat vormi. Dorje Shugden andis talle täielikud juhised ja Mahasiddha naasis Tiibetisse koos tekstidega. Pärast tema surma levitas Pabonkha Rinpoche Dorje Shugdeni praktikat ning 1920. aastate alguses oli tal palju kuulsaid ja tarku õpilasi. Pabonkha oli küll olnud nyingma koolkonna pärija, kuid tema perekond oli läbi ajaloo Dorje Shugdenile pühendunud. Vahepeal kannatas ta tõsise haiguse all, mida ta võttis märgina, et ta pole puhtal teel püsinud. Sellest peale lõpetas ta nyingma praktiseerimise ja propageeris Dorje Shugdeni praktikaid. Sellele propagandale järgnes tõsine lõhenemine ja dalai-laama keelas tal õpetamise. Pabonkha lubas loobuda, kuid ei pidanud oma lubadust. Ta hakkas Shugdeni propageerima gelugi peamise usukaitsjana. 1940. aastatel muutus gelugi koolkond agressiivsemaks oma opositsioonis teiste koolkondade vastu. Ühe Pabonkha õpilase juhtimisel sunniti mitut nyingma kloostrit hakkama gelugi pooldama. Mõned gelugi fanaatilised pooldajad tahtsid teisi koolkondi hävitada ja seda just Shugdeni nimel. Shugdeni kujutatakse usukaitsjana ja vastutavana selle eest, et gelugpa pooldajad ei taha teiste koolkondade õpetuste vastu huvi tunda. Mõned gelugi õpetajad tundsid ennast ebamugavalt Shugdeni praktika pärast, aga vaatamata pingele Pabonkha ning XIII dalai-laama vahel ei tehtud sellest suurt probleemi: Pabonkha oli küll populaarne, aga ta oli siiski üks laama teiste oluliste gelugi laamade hulgas. XIV dalai-laama õpetajaks sai Kyaye Triyang Dorje Chang (1900–1981), kes oli ka Pabonkha pärimuse järgija. Dalai-laamal oli veel üks õpetaja: Ling Rinpoche, kelle tagasihoidlik iseloom jättis ta vaidlustest kõrvale. Enamus teisi gelugi laamasid jäi Tiibetisse. Triyang rõhutas oma õpetustes seda praktikat ja viis Shugdeni ülistuse veel kaugemale kui seda oli teinud Pabonkha, toonitades, et see jumalus on lõppkokkuvõttes täielikult valgustunud buddha, kes lihtsalt ilmub ilmaliku jumalusena.

Kui XIV dalai-laama oli veel noor, siis jälgis ta oma õpetajate nõuandeid ja praktiseeris ainult gelugi rituaale. Kui ta sai vanemaks, hakkas ta kahtlema selles suunitluses. Lõpuks loobus ta täielikult Shugdeni praktikast, sest ta ei saanud samal ajal kasutada Nechungi, kaitsjat, keda seostatakse guru Rinpotšega ehk Padmasambhavaga. Dalai-laama on kirjeldanud oma keerulisi suhteid Nechungiga, mis puutub Shugdeni. Oraakel väljendas oma vastumeelsust Shugdeni suhtes, nimetades teda “uudsuse otsijate õpetajaks”, ja kaebas, et Shugdeni praktiseerimine nõrgendab teda. Dalai-laama käskis alguses Nechungil sel teemal vaikida, mõistes, milline konflikt sellest võib tulla. Dalai-laama hakkas oma isiklikus Namgyali kloostris taas populariseerima Nyingma praktikat. Ta kutsus mitu Nyingma laamat sinna õpetama ja pühitsusi andma. Teine strateegiline tegu oli tagasipöördumine V dalai-laama rituaalisüsteemi juurde.

Oktoobris 1975 tehti iga-aastasel tseremoonial tuhandeid ohverdusi guru Rinpotšele. See sündmus ei olnud aga eriti edukas: paljud gelugi mungad ja nunnad ei tundnud asja vastu huvi, paljud avaldasid lausa pahameelt ega tulnud sündmusele. Nad põlgasid ära traditsioonid, mis tulid neile võõrast koolkonnast.

Kollane raamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

1975. aastal avaldas Zeme Rinpoche, ustav Shugdeni praktiseerija, Shugdeni kohta nn Kollase raamatu. Kogu probleem sai alguse sellest raamatust ja dalai-laama reaktsioonist sellele. Mõned arvavad, et enne seda oli dalai-laama ja mõne gelugpa vahel küll pinge, aga tegelikult polnud tõelist probleemi. Kollane raamat oli mõeldud täiendusena Pabonkha Shugdeni ülistamisele. Raamat koosneb lugudest, mida autor oli kuulnud Triyangilt mitteametlikes vestlustes paljude aastate jooksul, ja ta soovis, et need ei läheks järeltulevate põlvede jaoks kaotsi, kui Triyang sureb. Raamatus on palju lugusid laamadest, kelle elutee olevat lühikeseks jäänud Shugdeni meelepaha tõttu, kuna nad praktiseerisid nyingma õpetust. Kõigepealt kirjeldatakse Shugdeni viha objektina V pantšen-laamat, kuna ta võttis omaks nyingma õpetuse. Vaatamata Shugdeni hoiatustele jätkas ta. Pärast ebaõnnestunud enesekaitserituaali suri ta 29-aastaselt. Raamat kirjeldab palju sarnaseid juhtumeid.

Raamatu peamine sõnum seisneb selles, et gelugi laamad ei tohiks praktiseerida õpetusi teistest koolkondadest, muidu tõmbavad nad enda peale Shugdeni viha ja surevad enneaegselt. Dalai-laama jaoks oli selline raamat rünnak tema rolli vastu dalai-laamana, tema usuliste õpetuste tagasilükkamine ja tema Tiibeti vabastamiseks tehtavate pingutuste petmine. Dalai-laama esimene avalik reaktsioon oma meelepaha väljendamiseks oli keeldumine “pika elu soovidest” tiibeti uusaasta saabudes. See on traditsiooniline rituaal ning dalai-laama akstepteerib need soovid märgina puhtast sidemest enda ja tiibetlaste vahel. See sümboliseerib tema pühendumust jätkata dalai-laamana ja tiibetlaste truudust talle. Kui Rahvusassamblee üritas XIV dalai-laamat mõjutada neid vastu võtma, rääkis ta neile oma unenägudest, kus tal paluti tulla tagasi Puhtale Maale. Sellistest unenägudest rääkimine oli tiibetlaste jaoks peaaegu sama mis kuulutada, et ta loobub maailmast ja oma rollist selles. Nechung soovitas tiibetlastel lugeda palju bodhisattva Avalokitešvara mantrat, kelle kehastus dalai-laama on. Mõned tiibetlased aga ei võtnud nendest riitustest osa ja säilitasid rahu. Nemad kuulusid Triyangi järgijate hulka ning nägid dalai-laama reaktsioonis oma õpetaja petmist ja tema õpetuse tagasilükkamist. Triyangi peeti gelugi koolkonna üheks olulisimaks õpetajaks ja selle ortodokssuse valvajaks. 1976. aasta keskel võttis dalai-laama lõpuks pika elu soovid Tiibeti valitsuselt ja tiibetlastelt vastu ning peale selle võttis ta ette samme, et kinnitada gelugi lojaalsust, hakates survet avaldama Shugdeni praktika vastu, pannes sellele peale piiranguid. Kolmel suurel tiibeti kloostril Drepungil, Gadenil ja Seral ning kahel tantristlikul koolil keelati Shugdeni lepitamine avalikel tseremooniatel. Mitu Shugdeni kuju eemaldati nendest kloostritest. Lõpuks keelas dalai-laama Sera munkadel kasutada hoonet, mis algselt ehitati igakuise Shugdeni rituaali jaoks. Individuaalselt võis igaüks praktikat jätkata, kuni seda tehakse diskreetselt.

Kollane raamat ja Shugdeni lepitamine ohustasid süsteemi, mis põhines guru Rinpoche (Padmasambhava) ja Nechungi soosimisel. Shugdenit esitatakse jumalusena, kes karistab gelugi munki, kes võtavad üle nyingma praktikaid. Need on aga omakorda tihedalt seotud pühendumisega Padmasambhavale. Sellega õõnestas Kollane raamat V dalai-laama rituaalisüsteemi ja praeguse dalai-laama pingutusi seda süsteemi veelgi enam täide viia. Ja loomulikult tundis dalai-laama ennast otseselt rünnatuna selle raamatu poolt, sest kes siis veel kui mitte tema oli see inimene, kes üritas õõnestada gelugi puhtust teiste koolkondade rituaalidega?

1978 kõneles dalai-laama esimest korda avalikult Shugdeni vastu. 1993 külastas dalai-laama Lõuna-Indias Hunsuris asuvat tiibeti kogukonda ja suur hulk ilmalikke tiibetlasi soovis tema juurde audientsile. Nad palusid dalai-laama abi, kuna neid ähvardati Shugdeni meelepahaga. Seejärel, 3 aastat hiljem, 1996. aasta kevadel soovitas dalai-laama kõigil neil, kes soovivad järgida teda vaimse juhina, ja neid, kes soovivad töötada Tiibeti heaks, lõpetada Shugdeni soosimine. Shugden on tema arvates deemon ja ta tunnistas, et oli ka ise varem seda jumalust välja kutsunud, kuna tal puudus asjast õige arusaamine. Aga pärast asja uurimist ta lõpetas, sest sai aru, et see mõjub halvasti. Ta ütles, et tema loengutesse ja pühendamistele ei tohi tulla need, kes on seotud Shugdeni praktikaga, sest kui nad tahavad Shugdeni kummardamist jätkata, õõnestab see õpetaja–õpilase vahelisi suhteid või isegi lühendab õpetaja eluiga.

Dalai-laama vastased, Shugdeni pooldajad, aga ütlevad, et dalai-laama teadis täpselt, millele rõhuda, et tiibetlased teda järgiksid, kui ütles, et tema elu on ohus. Selle nimel on tiibetlased valmis ükskõik mida tegema.

Dalai-laama ütles oma kõnes, et vaidlus Shugdeni üle gelugpa koolkonnas on kestnud nelisada aastat, kuid probleem on tekkinud alles viimase sajandi jooksul, kui Shugdeni kummardajad on hakanud teda pidama Buddha kehastuseks. See, mis algselt oli olnud vaimu lepitamine või vaigistamine, on muutunud selle vaimu kummardamiseks. Teisisõnu: maine kaitsja on saanud olulisemaks kui see doktriin, mida ta peaks kaitsma. Võrdluseks võiks tuua riigipea ja tema ihukaitsja – kas poleks imelik, kui viimast austatakse rohkem kui teda ennast?

1996. aastal juulis moodustati Dorje Shugdeni küsimusega tegelemiseks spetsiaalne komitee. Selle komitee ühehäälne otsus oli, et Tiibeti valitsuse alla kuuluvad poliitilised ja religioossed alaüksused ei tohi tegeleda selle jumaluse praktikatega. Üksikisikuid tuleb aga selle praktikaga kaasnevatest kahjudest teavitada, kuid jätta neile vabadus käituda nii, kuidas nad soovivaid. Siiski ei saa praktikaid jätkavad tiibetlased enam dalai-laama käest pühendusi Vadžrajaāna õpetustes. Komitee loomise eesmärk oli lahendada selles küsimuses tekkinud probleeme. Üks ülesannetest oli veel välja selgitada tõde ja ümber lükata väiteid, nagu oleks paljud tiibeti ametnikud Dharamšalas oma tööst ilma jäänud, kuna nad on Shugdeni pooldajad.

Dalai-laama vastusüüdistamine religioosses tagakiusamises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellisele ärakeelamisele tuli loomulikult vastureaktsioon. Asutati Shugdeni Pooldajate Heategev ja Religioosne Ühing, mis peamiselt asub Indias ning millel on liikmeid rohkem kui 20 riigis maailmas, sh Nepaalis, Tiibetis, Mongoolias, Suurbritannias, Šveitsis ja USAs. Nad saatsid India valitsusele kirja, mis süüdistas Tiibeti valitsust religioosses tagakiusamises järgmistes punktides:

  1. Tiibeti valitsus korraldab sundallkirjastamist: inimesi sunnitakse alla kirjutama deklaratsioonile, milles peavad lubama, et ei kummarda enam seda budistlikku jumalust.
  2. Tiibeti eksiilvalitsus ähvardab mitte edasi anda rahalist abi neile Tiibeti põgenikele, kes keelduvad alla kirjutamast.
  3. Tiibeti Naiste Assotsiatsioon ja Tiibeti Noorte Kongress on korraldanud majast majja käimist, et selgitada välja, kes kummardavad Dorje Shugdenit. Religioossed kujutised on ära võetud ja hävitatud, inimesi on füüsiliselt rünnatud ja hirmutatud ning vähemalt üks munk on haiglasse pandud.
  4. Lapsed, kelle vanemad kummardavad seda jumalust, on visatud välja tiibeti koolidest ja paljud valitsusametnikud on oma tööst ilma jäänud, kuna nad keelduvad seda jumalust kummardamast loobumast.
  5. Karnatakas Mundgodis Gadeni kloostri peatempli ees asus Dorje Shugdeni kuju, mille ees selle templi mungad iga päev palvetasid. Dalai-laama isiklikult käskis selle kõrvaldada, vaatamata munkade vastuseisule.

1996. aasta juunis võttis Tiibeti eksiilparlament ühehäälselt vastu resolutsiooni, et avaldada tänu Tema Pühadusele Dalai-laamale ja lubada järgida tema iga nõuannet. Tänatakse kloostreid ja teisi institutsioone, laamasid, munki ja tavalisi inimesi, kes on võtnud kuulda dalai-laama nõuannet. Ning neil, kes ei ole nõu kuulda võtnud, palutakse kuulata kassette ja lugeda kirjandust dalai-laama nõuande kohta. Neil palutakse kohe teha oma otsus. Öeldakse, et ühe kindla religiooni piires teatud praktika kohta nõu andmine ei kuulu religioosse tagakiusamise alla. Samuti eitatakse inimeste tagakiusamist.

Vägivallakampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Shugdeni aktivistid muutusid väga mürgiseks oma ähvardustes praktika kriitikute vastu. Tiibeti administratsioonile on saadetud ringkiri, mis ähvardab valla päästa terrori ja surma. Üks kiri 1996. aasta aprillist ütleb: “Dalai-laama ja Tiibeti eesel-ametnikud peaksid lahendama probleemi ausalt, muidu oleme sunnitud leidma väljapääsu verevalamisest”. 30. aprillil 1996 läksid Mundgodisse sealsesse Tiibeti asulasse, et seal seletada dalai-laama nõuannet, Religiooni ja Kultuuri Osakonna sekretär ning dalai-laama kabineti esindaja. Neile toimetati pakk, milles oli nuga ja sõnum: “Meil ei olnud võimalik teiega kohtuda seekord, kuid loodame, et järgmine kord saame teid kätte”.

Need ei olnud tühjad ähvardused:. 27. mai õhtul tehti Mundgodis ebaõnnestunud katse tappa Thupten Wangyal, endine Gadeni kloostri Jangtse ülikooli ülem, pannes põlema tema maja, kui ta oli seal sees. 1997. aasta jaanuaris sai Jangtse kolledžist pärit Geshe Trinley julmalt peksa Delhi Tiibeti laagris. 9. jaanuaril 1997 pandi põlema Jangtse küün ja viljaait.

Dharamšala mõrvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. veebruaril 1997 leiti 3 Shugdeni kriitikut mõrvatuna. Need mõrvad on kõige rohkem kajastamist leidnud Shugdeni pooldajate vägivallaaktina. Asi olevat alguse saanud Shugdeni pooldajate ähvardava sisuga kirjast 3. juulist 1996 Budistlike Dialektide Instituudi direktorile Lobsang Gyatsole, kes nagu järgis dalai-laama soovitust Shugdeni küsimuses. Kirjas sõimatakse teda moraalselt allakäinud ja budistlikule institutsioonile häbiplekiks olevaks argpüksiks, kes peaks julguse kokku võtma ja kohtuma nende esindajatega, “nagu täi kohtub pöidlaga”.

7 kuud hiljem leiti direktor ja tema kaks õpilast oma kodust Dharamšalast mõrvatuna. 31. märtsil 1997 saadeti ‘Lobsang Jungney’ nime all veel üks ähvarduskiri, mis rõõmustas Lobsang Gyatso ja tema õpilaste surma üle ning lubas veelgi verevalamist. Põhilisteks süütõenditeks olid ähvarduskiri ja telefonikõne Chime Tseringile, Shugdeni Toetajate Ühingu sekretärile, mille mõrvarid olid teinud teel Dharamšalasse. Politsei sõnul jäi juurdlus pooleli Karnatakas, kus on palju Shugdeni pooldajaid, väga mõjukaid inimesi, ja seal ei saa Tiibeti kogukonnalt eriti abi. Kuid oletatavast 6 mõrvarist on teada 4 isiku nimed.

Asjade sellise käigu tulemusena andis 17. septembril 1997 Tiibeti eksiiliparlament välja veel ühe resolutsiooni, mille kohaselt tuleb seaduse piires kontrollida ja kasutusele võtta tõhusamaid meetmeid Shugdeni pooldajate väärteabe jagamise piiramiseks. Tuleb pingutada, et piirata Shugdeni aktivistide kampaaniat hirmutada ja petta inimesi ning ohvritele tuleb võimaldada kaitset. Eriti just kolmes suures munklikus ülikoolis, Seras, Gadenis ja Drepungis tuleb hoiduda selle praktiseerimisest.

Vastuväited süüdistustele[muuda | redigeeri lähteteksti]

1997. aasta veebruaris ilmus aga artikkel “Kas Tiibeti välivailitsuse minister valetab?”, mille kirjutas üks tiibeti keele tõlk, kes oli huviga sündmusi jälginud ja näinud ka telesaadet, kus toodi tõendeid Shugdeni pooldajate süü kohta. Ekraanil oli näidatud ka tiibetikeelset ähvarduskirja Lobsang Gyatsole. Sellest oli alguse saanud mõrvamüsteerium. Tõlk hakkas tõlkes kahtlema, kui nägi originaali, sest talle tundus, et see on inglise keelde valesti tõlgitud. Ta konsulteeris veel mitme tiibeti keele tundjaga ning kõik olid nõus, et ähvardus “nagu täi kohtub pöidlaga” ei olnud tiibeti keeles sama mõttega, vaid see väljend peaks tähendama “teha kindlaks, mis on tõde ja mis on vale” (inglise keeles “we’ll squeeze you like a lice ... to verify louse and finger”). Lobsang Gyatso oli enne avaldanud mitu raamatut Shugdeni vastu ja selle versiooni kohaselt olid Shugdeni pooldajad lihtsalt soovinud selgeks teha, et on palju aspekte, millega Lobsang Gyatso pole veel tutvunud. Ja kui Lobsang Gyatsole ei sobi tulla Delhisse, siis võiks ta nimetada aja, mil delegatsioonil sobiks teda külastada.

Mundgodi intsident[muuda | redigeeri lähteteksti]

2000. aasta septembris toimus Indias Tiibeti asulas Mundgodis seminar, mis lõppes kivide loopimisega, milles said haavata 3 politseiniku ja rohkem kui 30 tavainimest. Juba teel peatati saadikuid, kes olid seminarile teel, et kontrollida, kas neil pole relvi, sest kaks kohalikku organisatsiooni, Tiibeti Naiste Ühendus ja Tiibeti Noorte Kongress, kartsid, et Shugdeni pooldajad on dalai-laama vastu. Politsei pidaski piiril SSC peasekretäri Geshe Cheme ja tema kaks kaaslast kinni ega lubatud neil edasi minna. Järgmisel päeval kogunesid Mundgodis üle 2000 laama (sh 200 naist) protsessioonile, et takistada seminari toimumast. Nad tahtsid hävitada Shugdeni templit ja hakkasid Shugdeni pooldajaid kividega loopima. Ülejärgmisel päeval lahkusid Shugdeni pooldajad, kes olid sinna kogunenud üle India ja Nepaalistki, kuid neid ootasid laagrisse asunud Shugdeni vastased. Kui kohalikud mungad olid ära saatnud neid külastanud saatkonna, sattusid nood nende keskele ja said ilma igasuguse armuta peksa.

Shugdeni pooldajate süüdistused jätkuvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal muutusid Shugdeni pooldajad oma kampaanias väga agressiivseks. Nad täitsid interneti, meedia ja poliitilised ringkonnad süüdistustega Shugdeni pooldajate vastasest religioossest tagakiusamisest ja füüsilistest ähvardustest, süüdistades Tiibeti valitsust humanitaarabi mitteandmises Shugdeni pooldajatele. Seetõttu otsustasid paljud ajakirjanikud asja ise uurida ja üldiselt olid nende artiklid Shugdeni pooldajatele pigem kahjulikud.

Nechungi kohta ütlevad Shugdeni pooldajad, et ta on kurikuulus selle poolest, et teeb kogu aeg vigu. XIII dalai-laama olevat surma saanud sellepärast, et Nechung andis talle kogemata mürki. 1959. aastal, kui põgeneti Tiibetist, olevat dalai-laamat aidanud just Shugden. Hiljem sai Nechung kadedaks. Dalai-laama ütleb, et Shugden oli teinud ennustuse, millal sureb XIII dalai-laama, ja tundnud suurt rõõmu, kui tema ennustus täide läks.

8. veebruaril 1997 vahistas India politsei 5 shugdeni järgijat, kahtlustades neid mõrvade organiseerimises. Olevat olnud nii-öelda sihtmärkide loend, kus oli 14 nime. Shugdeni pooldajate juht Geshe Dragpa Gyaltsen lükkab tagasi kõik süüdistused ja kartis, et Shugdeni pooldajatest saavad budismi juudid. Samas nimetas vastaspool süüdistades neid budismi Talibaniks.

UKT – Uus Kadampa traditsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

UKT ei ole eriti tuntud idas, kuid Euroopas on ta hästi tuntud. Ta on kõige kiiremini kasvav sekt Suurbritannias, kus tal 1997 oli 3000 liiget. Samuti on tal keskusi Austraalias, Malaisias, Brasiilias, Mehhikos, USAs ja mandri-Euroopas.

1991. aastal asutas üks vanem munk Kelsang Gyatso uue Dorje Shugdeni ordu: Uue Kadampa Traditsiooni, mis asub Inglismaal. Kelsang kutsuti Inglismaale Tiibeti kloostrist 1977, et ta Cumbrias õpetaks. 1980. aastatel sai ta endale hulga järgijad. Kelsangi onu on Dorje Shugdeni meedium. UKT läks varsti õitsele, kuna lubas vaimset tasu rahalise annetuse eest. Selline tegutsemine oli dalai-laama meelest ebapüha müügivõte ja see suurendas nendevahelist vastuolu.

Kelsang Gyatso kinnitab, et tema järgijatel ei ole mingit pistmist Dharamšala mõrvadega ja et nende iidoli raevukas aspekt on ainult sümboolne. Ta ütles, et isegi kui tema parim sõber oleks need mõrvad sooritanud, mõistaks ta need hukka. Kelsang kirjeldas UKT-d kui “puhtaid gelugpasid” ja maalis vaenuliku portree dalai-laamast, mis on muule maailmale raskesti äratuntav: ta süüdistab dalai-laamat Tiibeti mahamüümises Hiinale ja usuvabaduse piiramises.

Dalai-laama on öelnud, et tegelikult on Shugdeni kultus see, mis diskrimineerib usuvabadust: kui näiteks inimene soovib praktiseerida nyingmad, siis öeldakse, et see kaitsja kahjustab teda. See takistab usuvabadust. Dalai-laama üritab aidata eri uskudel rahulikult koos eksisteerida, kuid Shugdeni pooldajad ütlevad, et gelugpad isegi ei tohiks puudutada nyingma dokumente. Keshe Kelsang on oma õpetuses keskse koha andnud Dorje Shugdenile. Dalai-laama usub, et Shugden on maine jumalus, Kelsang usub, et ta on Buddha manifestatsioon. UKT keskustes on keelatud dalai-laama pildid ja tema nime mainimine. Keshe Kelsang ütleb, et tema jaoks on vastuvõetamatu, et dalai-laama on nii vaimne kui ka ilmalik juht. Tema arvates peaksid need kaks asja seisma eraldi. Dalai-laama on tema arvates diktaator. UKT liikmed räägivad dalai-laamast, et ta on kahtlustav diktaator, kes sõltub oma oraaklitest ja jumalustest. Nad annavad ülevaate, mis sobiks võib-olla rohkem mõnda keskaegsesse õukonda:

“intriigid, milles julmad mehed mängivad kuni surmani, kui samal ajal õukonna soosikud ja nõiad manipuleerivad valitsejaga, deemonid ja jumalad manipuleerivad inimestega, needused ja vanded. Mitu aastat polevat Geshe Kelsang saanud töötada iseseisvalt, enne kui tema järglased ähvardasid avalikustada narkootikumide veo organisatsiooni, mida kasutatakse tiibeti keskuste rahastamiseks. Tõde olevat, et UKT kasv läänes põhjustab paljudele hirmu ja kadedust. Ning sellepärast soovivad dalai-laama ja tema järgijad hävitada Shugdeni kui nende peamist konkurenti. Ühe dalai-laama isikliku tõlgi sõnutsi olevat olemas salajane organisatsioon, mis on ähvardanud tappa kõik, kes praktiseerivad Shugdeni.”

Laama, kes tapeti 1997. aasta veebruaris, oli tuntud Shugdeni vastane. Üks UKT teooriatest tema mõrva seletamiseks oli see, et ta saabus just Taiwanilt suure summa rahaga ja tekkis probleem, kuidas raha jaotada. XIV dalai-laama vend olevat nende mõrvadega seotud. Mõrvad olevat organiseerinud Khampa sissiorganisatsioon, mis juhtis võitlust 1959. aastal, kui dalai-laama põgenes Tiibetist. Shugdenlased lükkavad tagasi kõik süüdistused, et nad kasutavad oma jumalust raha saamiseks, kuid teine pool väidab, et Shugdeni pooldajad on alati uskunud, et nende kaitsja annab neile maiseid rõõme, ja UKT on seda uskumust ära kasutanud. XIV dalai-laama ütleb: “Keegi ei paluks Buddhalt õnnistust parema äri jaoks, kuid just selliste soovidega minnakse Shugdeni juurde – ja see on see, kuidas ta on muutunud vaimuks, kelle poole palvetada”.

Arvamuse levimisele, et UKT on ainult raha peal väljas, aitas kaasa 1996. a. juulis Londoni ajalehes “The Guardian” ilmunud artikkel, kus ajakirjanik Madeleine Bunting usutles endisi UKT liikmeid, kellelt on nõutud raha. Ta toob tsitaate inimestelt, kes arvavad, et Kelsang ei saa tegelikult aru lääne inimestest ja nende mõtteviisist, kuigi ta ise ütleb, et tema õpetus näitab, “kuidas säilitada rahulikku meelt päeval ja ööl läbi kogu elu, ning see lahendab inimeste probleemid”. Nad kirjeldavad tema artiklis põhiliselt seda, kuidas neilt raha nõuti ja mis neile selle ühingu juures ei meeldinud. Kuigi nad ütlevad, et Kelsang on väga lahke ja oskab inimesi aidata, jätab tema artikkel UKT-st ja Geshe la’st – nagu teda kutsuvad tema järgijad – halva mulje kui ühingust, mille eesmärk on inimestelt raha välja pressida.

Järgnes UKT koolkonna vastuväide sellele artiklile: selle autor olevat ühe rivaalitseva budistliku sekti liige, teiste allikate kohaselt aga hoopis pühendunud katoliiklane.

Hiina osalus[muuda | redigeeri lähteteksti]

“Dorje Shugdeni kirjeldatakse nii: nelja kihvaga, mis on teravad kui jääliustik, kolm veripunast silma ja juuksed kui põlevad maod. Tal on kaelakee 50 inimese pealuust. Mitu korda on dalai-laama hoiatanud, et Dorje Shugden on oht iseseisvuda üritavale Tiibetile ja ka tema isiklikule turvalisusele. Mida rohkem võiksidki hiinlased tahta oma uuest, teisest maailmast pärit sõbrast?”

Selles, et teda sellisena kirjeldatakse, pole siiski midagi erilist, sest tegelikult, nagu juba eelpool kirjeldatud, kujutatakse kõiki usukaitsjaid väga raevukates ja vihastes poosides.

Üks põgenik Inglismaal ütleb: “Me teame, et hiinlased julgustavad Shugdeni pooldajaid nii Tiibetis kui ka väljaspool Tiibetit. Aga meil ei ole täpseid tõendeid – eriti Läänes -, kuidas nad seda rahastavad.”

Välistiibetlased ja india uurijad kahtlustavad Pekingit Shugdeni pooldajate ja dalai-laama eksiilvalitsuse vahelise vaenu õhutamises. Kõikjal Tiibetis jagavat hiinlased raha Shugdeni templite ja pühamute ülesehitamiseks, mis hävitati kultuurirevolutsiooni käigus. Sonam Topgyal, dalai-laama valitsuse minister, väidab, et valitsuse töötajad, kes avalikult tunnistasid, et nad on Shugdeni pooldajad, said Tiibeti uue aasta saabudes preemiat. Hiina ajakirjandus avaldab hea meelega Shugdeni pooldajate süüdistusi, et dalai-laama sunnib oma rahvale peale oma usku.

India võimud uurivad võimalikku seost kahe väidetava hiina spiooni ja Shugdeni toetajate vahel. Kuid Geshe Cheme Tsering, Dorje Shugdeni kogukonna peasekretär New Delhis, ütleb: “See on vaid politsei spekulatsioon, meil pole sellega mingit seost”.

Need, kes vastutavad Tiibeti vaimse juhi elu ja turvalisuse eest, võtavad ähvardusi siiski tõsiselt. 1997. aasta jaanuaris hakkas politsei saama teateid selle kohta, et Shugdeni pooldajate tõttu võib dalai-laama elu ohus olla. Nad palusid dalai-laamal katkestada reis Tiibeti pagulaste kogukondadesse Lõuna-Indias, kus asub Shugdeni pooldajate keskus, kuid dalai-laama keeldus. “Meie jaoks on ohu märkamine äärmiselt tõsine ja me peame jätkame ööpäevaringset valvet,” ütles üks ohvitser. Mõned India ametnikud kahtlevad, kas hiinlased tahavad dalai-laamat tappa. Üks indialasest Hiina spetsialist ütleb, et neil oleks lihtsam oodata, kuni dalai-laama sureb. Siis ei oleks kedagi, kes vaidleks nende valitsemise vastu Tiibetis. Aga hiinlastel võib puududa kannatlikkus tema loomulikku surma oodata.

Hiina spioon Dharamšalas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välistiibetlastel on kombeks korra kuus külastada dalai-laamat. 1998. aasta suvel vahistati sellisel sündmusel üks hiina spioon, noor tiibetlane Chomphel.

Ajaleht kirjeldab seda sündmust üsna värvikalt: “nende hulgas oli üks noor tiibetlane, kes näitas üles vähest huvi dalai-laamaga kohtumise vastu ning selle asemel pööras oma tähelepanu kaitsesüsteemidele ja hoonete asetusele. Kui teised olid ametis usuliste toimetustega, nähti teda avatud templi väljakul joonistamas kaarti ja mõõtmas, kui palju läheb munkadel aega oma rituaali täitmiseks: võilampide täitmiseks ja templi pühkimiseks. Ta jälgis India politsei ja sõdurite liikumist linna ümber. Lõpuks tabasid India salaagendid ta joonistamas pilti armee garnisonist. Küsitlemisel tunnistas Chomphel, et ta kuulub Hiina armee luuresse ja ta oli saadetud Indiasse, et koguda teavet veel samal aastal toimuva operatsiooni jaoks, millesse on hõlmatud 10–15 hiina agenti. Joonised, mis temalt leiti, panid Tiibeti kaitseväed Dharamšalas uskuma, et hiinlastel võis olla kavas lasta maja ühe kogunemise ajal õhku.”

Vahistamisele järgnes Hiina välisministeeriumi teade, et nemad pole kuidagi vandenõuga seotud. Siiski usuvad India ametnikud, et Hiina jälgib Tiibeti eksiilvalitsust tähelepanelikult ning üritab tihti tekitada probleeme Dharamšala indialaste ja tiibeti põgenike vahel. Üks politseiametnik teatas: “Hiinlased saadavad palju spioone Dharamšalasse”. Arvatakse, et sellega on seotud ka Shugdeni pooldajad.

Karze kloostri juhtum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiibeti idaosas Karze piirkonnas 31. oktoobri 1999 demonstratsioonil osalejatest on Hiina vahistanud umbes 80 inimest, ütleb tiibeti allikas. Seal osales umbes 3000 tiibetlast, kes nõudsid oma vaimse õpetaja Geshe Sonam Phuntsoki ja tema abilise vabastamist. Nad vahistati 24. oktoobril. Hiina teatab, et vahistamise põhjuseks oli seotus pommide ja postrikampaaniaga, mis viimasel ajal on Karzes toimunud. Kuid Tiibetis usutakse, et vahistamise põhjustas Karze kloostri keeldumine Dorje Shugdeni pooldajaid toetamast. Teatatakse, et Karze klooster keeldus Shugdeni pooldaja Thupteni kingitustest ja kutsest lõunale. Thupten on Šveitsis asuva Rabten Choeling Dharma Keskuse munk ja Karze tihe külaline. Karze mungad keeldusid pakkumisest, et näidata välja oma rahulolematust Rapten Choelingi kloostri keeldumise üle dalai-laama nõu järgimast. Rabten Choeling on tugev Shugdeni pooldajate keskus. Hiina võimukandjad on vahistanud ka mitu Shugdeni kriitikut Tiibetis.

Gangcheni kloostri juhtum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarnane juhtum on teada ka Saga maakonnas Gangcheni kloostris. 1997. aasta märtsis tuli kloostrisse kuueliikmeline töörühm, et korraldada “uuestiõpetust”. Kloostris keelustati dalai-laama pildid. Gangchen-laama, kes töötab koos hiina võimudega, külastas kloostrit kõigepealt juunis 1997 ning kutsus siis kokku erikoosoleku, et anda juhendeid, “kuidas näidata lojaalsust ja patriotismi patriootliku uusõpetuse kampaania suhtes”. Kui ta tuli 3. detsembril 1999 teist korda, käskis ta munkadel hakata kummardama Shugdenit, kuulutas ennast Gangcheni kloostri asutaja ümberkehastuseks ja kutsus munki ka ennast austama. Hiljem kutsus ta kohale 10 ametnikku kohalikust Religiooni Osakonnast ja Avaliku Kaitse büroost, kes ähvardasid munki vangistusega, kui nad hakkavad Gangchen-laamale vastu. Nende keeldumist võetaks poliitilisena ja alustataks uurimist rahvavastase kuritöö paragrahvi alusel. Pideva surve all Shugdenit kummardada põgenes mitu munka.

UKT on praeguseks lõpetanud protestide korraldamise. Põhjuseks tuuakse, et see on üha enam ja enam ebasobiv. UKT sekretar ütleb, et nad pole enam osalised Dorje Shugdeniga seotud vastuoludes, kuigi möönab, et mõned liikmed võivad isiklikult olla. Kui dalai-laama selle ära keelas, siis nad küll võitlesid nende inimeste eest Indias, kes soovisid seda praktikat jätkata, kuid lõpetasid oma osaluse, kuna asi läks liiga vastuoluliseks.

1998. aastal kuulutasid nad ametlikult, et on lõpetanud arutelu dalai-laamaga ega ole kuidagi seotud sektidega Indias ja Nepaalis, kes tegelevad ähvardustega.

Tundub, et tegelikkuses on probleem juba vaibunud. Kõikide Tiibeti koolkondade juhid on ametlikult teatanud, et on Shugdeni praktikast loobunud. Mitu mõjukat gelugi laamat ja mitu Gandeni kloostriülemat on Shugdeni vastu kõnelenud.

Chankya Rolpai Dorje ütleb: “Je Lama (Tsonkhapa) ja tema õpilased ei tegelenud maiste jumaluste ja maiste kaitsjate lepitamisega ning isegi mitte Mancheni kivivarega, tema kodukoha jumalusega ... Minevikus siiski mõned Gandeni kloostriülemad lepitasid Shugdenit ja kogesid ebaõnne. Lõpuks Trichen Dorje Chang võttis maha Shugdeni kujutise ja templi ning ajas vaimu kloostrist välja.”

Samamoodi vihjab üks teine Gandeni kloostriülem, et Shugden on väga õel ja kuri vaim, tema keelas Shugdeni praktika ära.

Praegune Sakya koolkonna juht ütleb oma kirjas Tiibeti Rahva Asetäitjate Assambleele, et sakya koolkonnas pole ühtki kloostrit, kus praktiseeritaks Shugdeni, ning et juba tema eelkäijad võtsid kasutusele vahendeid, et julgustada loobumist Shugdeni praktikast ja ajasid Shugdeni välja kõigist sakya kloostritest.

Kargyu ja Nyingma koolkonna jaoks on Shugden needuslik ja nende juhid ei taha tegeleda tema praktikaga: “Meie – kargyu ja nyingma järgijad – usume, et isegi meie halbu unenägusid põhjustab Shugden,” ütleb Shamar Rinpoche.

Lõpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii et riik, mis peaks kogu oma jõu suunama vabaduse saavutamisele Hiina võimu alt, peab tegelema veel siselõhedega.

Tundub, et sõda käib enamuse ajast väljal, mis inimesele mõistetamatu. Kuid kas siiski pole tegu poliitiliste ambitsioonidega? Läbi ajaloo on juhtidel olnud kombeks kasutada arusaama teispoolsusest oma eesmärkide täitmiseks. Need on asjad, milles tavainimesel justkui poleks sõnaõigust, mis pannakse paika “kõrgemate võimude” poolt. Näiteks sel juhul inimesed, kes on oma elu veetnud, tegeledes Shugdeni praktikaga, leidsid oma maailmapildi lõhutuna, kui kuulsid, et tegemist on deemoniga. Kas võib aga päriselt asetuda nende poolele, kes selles küsimuses pimesi uskudes dalai-laamat järgivad?

Sama on ju olnud uue dalai-laama valimisega: justkui ümbersünniteooria poolt toetatud, kuid kes tegelikult uue dalai-laama valitsusse määrab? Sellega seoses ootab tiibetlasi uus ja veel suurem probleem, sest dalai-laama ise on ennustanud, et sünnib väljaspool Hiinat ja Tiibetit, Hiina võimud aga sõnavad, et järgmisena sünnib ta ümber Hiinas.

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Entsüklopeediad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Monier Williams “Sanskrit – English Dictionary”, 1966
  2. The Rangjung Yeshe Tibetan-English Dharma Dictionary

Monograafiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. XIV Dalai Laama “Kindess, Klarity and Insight” Snow Lion Publications, New York 1984 / 1985
  2. Ars Buddhica, “Ikonografia Vajrajanõ”, Moskva 2003
  3. Linnart Mäll. “Nulli ja lõpmatuse kohal”, Ilmamaa, Tartu 1998
  4. Maija Määttänen, “Thangka Buddhan kuva tiibetiläisessa kultuurissa” Cummerus kirjapano OY , Jyvaskyla 2001
  5. Rene de Nebetsky–Woikowitz, “Oracles and Demons of Tibet – The cult and iconography of the Tibetan protective deities”, Paljor publications, 1998
  6. J.N. Rerih, “Tibetskaja Živopis”, Rahvusvaheline Rerihi keskus 2001
  7. David L. Snellgrove, “Four Lamas of Dolpo. Tibetan Biographies” Brno Cassirer (publishers) Ldt, 1992
  8. Giuseppe Tucci, “The religions of Tibet” University of California Press Berkley and Los Angeles 1980
  9. Tulku Thondup Rinpoche, “Hidden Teachings of Tibet”, Wisdom Publications London, 1986
  10. Robert A.F. Thurman, “Life & Teachings of Tsongkhapa”, Copyright Library of Tibetan Works and Archives, Dharamšala 1982
  11. Chögyam Trungpa Rinpoche, “The Buddhist art of Tibet”, Shambala Publications, Berkly & London, 1975
  12. M.Y. Evans–Wentz “Tiibeti raamat suurest vabanemisest”, psühholoogiline kommentaar dr. C.C. Jung, käsikiri
  13. L.A. Waddell, “Buddhism and Lamaism of Tibet” Oxford book and stationery Co. Darjeeling, India (1978) 1993

Artiklid ja pressiteated[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Andrew Brown “Battle of the Buddhists” The Independent, London, 15.07.1996
  2. Madeleine Bunting, “Shadow boxing on the Path to Nirvana”, The Guardian, London, 6.07.1996
  3. Tony Clifton “Did an Obscure Sect Murder Three Monks Close to the Dalai Lama?” World Tibet Network News, 6.05.1997
  4. George Dreyfus, “The Shuk-Den Affair: Origins of a Controversy”, Williams college, 1999 täiendatud versioon artiklist, mis varem avaldatud lehes “Journal of The International Association of Buddhist Studies”, Vol 21, no 2 (1998): 227–270, www.tibet.com/dholgyal
  5. Helmut Grossner, Letzehof, ref: “Triple murder in Dharmasala, India, feb. 97 “Does them ministrer of Tibetan exile Goverment lie?”
  6. Meenaksi Ganguli & Maseeh Rahman, “Time Asia”, 28.11.1998, VOL 152 No 12,
  7. Lin Mei-chun, “Tibetian sect pans Dalai Lama’s Ban”, Taipei Times 8.04.2001
  8. Condrad Richter “Chinese Propaganda Magazine Continues to Exploit Shugden Contraversy” World Tibet Network News, 03.04.1997
  9. Gareth Spraham, “Why Dalai Laama rejects Shugden”, Tibetan Review, Dehli, Juuni 1996,
  10. J.Zurbrzycki, “A Tibetian Tempest over deity”, Christian Sciense Monitor Vol. 90 No 120, 18. Mai 1998
  11. Victor & Victoria Trimondi, “The War of The Oracle Gods” , www.american-buddha.com,
  12. Mike Vilson, “Schisms, murder and hungry ghosts in Shangri-La (internal conflicts in Tibetan Buddhist sect)”, Cross Currents, Vol.49 No. 1 Association for Religion and Intellectual Life COPYRIGHT 1999 Association for Religion and Intellectual life
  13. Gareth Welsh “Worries as Buddhist sect spreads in north. Residential center to be opened” The Journal (UK), 26.01.1999
  14. Chandigarh edition of the Indian Hindi-language national daily, Jansatta, 28.04.97
  15. Central Tibet Adminisration, Gangchen Kyishong, Dharamšala, India, pressiteade
  16. Department of Information and International Relations, 2 november 1997, pressiteade
  17. Unrepresented Nations and Peoples Organisation, Human Rights Update, 12.07.2000 pressiteade
  18. Star of Mysore, 8.10.1999

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]