Donald Broadbent
| Donald Broadbent | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 6. mai 1926 |
| Surnud | 10. aprill 1993 |
Donald Eric (DE) Broadbent (6. mai 1926 Birmingham – 10. aprill 1993) oli mõjukas Suurbritannia eksperimentaalpsühholoog[1].
Tema karjäär ja teadusuuringud sillutasid lõhe Frederic Bartletti Teise maailmasõja eelse lähenemise [2] ja selle vahele, mis sai tuntuks kognitiivse psühholoogiana 1960. aastate lõpul. 2002. aastal hinnati ajakirjas Review of General Psychology Broadbenti 54. kõige enam tsiteeritud 20. sajandi psühholoogiks.[3]
Broadbent õppis Cambridge'i Ülikoolis, 1958. aastal sai temast Rakenduspsühholoogia Uurimisüksuse (RPU) direktor. Ühendkuningriigi Meditsiiniline Uurimisnõukogu asutas RPU 1944. aastal selleks, et keskenduda Frederic Bartleti tööle. Kuigi enamik RPU tööst oli suunatud sõjalise või eratööstuse praktiliste küsimuste lahendamiseks, sai Broadbent tuntuks just oma teoreetilise töö tõttu. Tema selektiivse tähelepanu ja lühiajalise mälu teooriad töötati välja, kui digitaalarvutid said akadeemilises kogukonnas kättesaadavaks. Broadbent oli esimeste hulgas, kes kasutas arvutianaloogiaid, et analüüsida inimese kognitsioone. Need teooriad ühendati, et moodustada see, mis sai tuntuks kui "ühe kanali hüpotees". Broadbenti tähelepanu filtri mudel pakkus välja, et audiosõnumi füüsilisi omadusi (nt helikõrgust, helivaljust) kasutati selleks, et fokuseerida tähelepanu ainult ühele sõnumile. Broadbenti filtrite mudelit nimetatakse varajase valiku mudeliks, kuna ebaolulised sõnumid filtreeritakse välja enne, kui stiimulis sisalduv info on tähenduse osas läbi töötatud. Tema teooriad võeti kokku 1958. aasta raamatus "Taju ja suhtlemine", mis on üheks klassikaliseks tekstiks kognitiivses psühholoogias.[4] 1974. aastal sai Broadbent Oxfordi Wolfsoni kolledži liikmeks ja naasis rakendusteaduste valdkonda; koos oma kolleegi Dianne Berryga arendas ta välja uusi mõtteid implitsiitse õppimise kohta inimtegurite arvestamisel keerukates tööstusprotsessides.
Broadbenti tähelepanu filtri mudel[muuda | muuda lähteteksti]
Broadbenti tähelepanu filtri mudel viitab teoreetilise filtreerimisseadme olemasolule, mis asub sissetuleva sensoorse registri ja lühiajalise mälu hoidla vahel. Tema teooria põhineb William Jamesi (1890) mitme hoidla paradigmal ja 1968. aasta Atkinsoni ja Shiffrini uuemal hoidlamudelil. See filter töötab koos puhvriga ja võimaldab subjektil käsitleda samaaegselt kahte liiki esitatud stiimuleid. Üks sisend on lastud läbi filtri, samal ajal kui teine ootab puhvris hilisemat töötlemist. Filter takistab piiratud võimsusega mehhanismi (lühiajalise mälu) ülekoormamist. Broadbent pakkus selle teooria välja katseandmetele tuginedes: kolmest eri numbrist koosnevat paari esitatakse samaaegselt, üks komplekt kolmest numbrist ühte kõrva ja teine teise kõrva. Enamik katses osalejaid mäletasid numbreid enne ühest kõrvast kuulduna ja alles siis teisest kõrvast kuulduna, mitte aga korraga/läbisegi. Nt kui 496 esitataks ühele kõrvale ja 852 teisele, jääks meelde 496852, mitte 489562.
Teoorial on raskusi Briti teadlase Colin Cherry välja pakutud kuulsa kokteilipeoefekti seletamisel, mis püüab selgitada, kuidas suudame tähelepanu suunata meie jaoks kõige huvitavamatele stiimulitele [5].
Broadbenti auks peetakse loeng Briti Psühholoogiaühingu iga-aastasel konverentsil.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Moray, N. (1995). "Donald E. Broadbent: 1926–1993". The American Journal of Psychology. 108 (1): 117–121. doi:10.2307/1423104
- ↑ Broadbent, D. E. (1970). "Frederic Bartlett. 1886-1969". "Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society". 16: 1–13. doi:10.1098/rsbm.1970.0001
- ↑ Haggbloom, Steven J.; Warnick, Jason E.; Jones, Vinessa K.; Yarbrough, Gary L.; Russell, Tenea M.; Borecky, Chris M.; McGahhey, Reagan; et al. (2002). "The 100 most eminent psychologists of the 20th century". Review of General Psychology. 6 (2): 139–152. doi:10.1037/1089-2680.6.2.139
- ↑ Broadbent, Donald E. (1987). Perception and communication. Oxford [Oxfordshire]: Oxford University Press. ISBN 0-19-852171-5.
- ↑ Cherry, E. C. (1953). "Some Experiments on the Recognition of Speech, with One and with Two Ears". The Journal of the Acoustical Society of America. 25 (5): 975. doi:10.1121/1.1907229