Dobermann

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koeratõust; Jan Kouneni filmi kohta vaata artiklit Dobermann (film 1997).

Emane dobermann

Dobermann on koeratõug, mis on pärit Saksamaalt. Suurem osa dobermanne on seltsi- ja jooksukaaslased, suurepärased perelemmikud ning näituse- ja võistluskoerad.[1]

Üldine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu on enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime «sandarmikoer».

Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja lihaseline. Oma elegantse kehakuju, uhke hoiaku ja otsusekindla ilmega vastab ta koera ideaalpildile.

Dobermanni eluiga on Euroopas keskmiselt 13 aastat, kuigi Eesti statistika näitab, et kümne aasta ringi.

Tõug ei sobi kindlasti välikoeraks, kuid teda võib vabalt pidada korteris. See eeldab aga piisavalt liikumist ja treeninguid. Dobermannile on kõige sobivam aiaga maja, kus ta tunneb end äärmiselt hästi. Tema territooriumi ja kodu-tunnetus on väga suur.[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Friedrich Dobermann (sündinud 1834) elas saksa linnas Apolda ning oli selle linna maksukoguja ja koerapüüdja – tal oli seaduslik õigus püüda kinni hulkuvaid koeri. Oma abiliseks vajas teravaloomulist koeri. Valides kinnipüütud koertest oma aretustööks sobivaid tõuge – pinšereid ja rottweilereid meenutavaid koeri ning lambakoeri. Sellest aretusest tuli hea koer, kartmatu valvur ja kaitsja. Dobermann on ainus saksa koeratõug, kes on jäänud oma esialgse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni nime juurde.[3]

Louis Dobermann[muuda | redigeeri lähteteksti]

Louis Dobermannist on palju kirjutatud, kuid vaid väike osa sellest põhineb kindlatel faktidel. Louis Dobermann oli mitme elukutse esindaja – maksukoguja, öövalvur, kohalike tapamajade ülevaataja ning koerapüüdja. Öövahina töötades leidis ta, et vajab saatjaks koera.

Tal oli ainulaadne "koerasilm"- ta teadis, millist koera ta vajas: valve- ja kaitsekoera, kellel on tugevad lõuad, hea haistmismeel, julgus, tugevus ja hästi arenenud kaitseinstinkt. Tal õnnestuski aretada hea kaitseinstinktiga koerad. Tema koerad olid kuulsad iseloomu tugevuse ja hammaste kasutamise oskuste poolest.

Koeraturud, mida võib pidada koertenäituste eelkäijaks, hakkasid Thüringenis toimuma 1863. aastal. Koerad jagati hindamiseks erinevatesse klassidesse. Turu eesmärgiks oli parandada koerte tõujooni ja õpetada omanikke hindama tõukoeri. See suurendas Louis Dobermanni võimalusi valida sobivaid aretuskoeri. Kui ta seejärel üürikorterist veel oma maja kolis ja ruumi juurde sai, tekkis võimalus rohkem koeri pidada. Dobermanne tunti kui kartmatuid valvekoeri. Neid koeri kasutati ka lammaste karjatamisel. Need koerad olid väga intelligentsed, vastupidavad ja hästi treenitavad.

Edasi jättis Louis Dobermann endale neli koera: Rambo, Lux, Landgraf ja Schnuppe. Neid ei nimetatud ametlikult veel dobermannideks, vaid lihtsalt Dobermanni koerteks.[4]

Esimesed dobermannid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed ametlikud andmed dobermanni kohta avaldati 1890. aastal raamatus Dobermannpinscher Verein Saksamaal. Esimene dobermannide erinäitus toimus 1899. aastal, kus kohtunikuks oli härra Ullrich. Osa võttis 12 koera, näituse võitis Graf Belling von Grönland (Thüringen).

Otto Göller asutas von Thüringeni kenneli 1901. aastal ja tema lisas dobermanni nimele sõna pinšer juurde.

Saksa Dobermanniühing (DV) uuris 1933. aastal tõu algupära ja üritas seda müsteeriumit lahendada. Intervjueeriti paljusid vanu kasvatajaid. Pikkade arutelude järel jõuti järeldusele, et suurim roll dobermanni aretuses on olnud saksa pinšeril.

Suureks abiks selle jutu kirjutamisel oli Eesti Dobermanni Ühingu koduleht.[5]

Iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dobermann on üks targemaid koeratõuge maailmas. Ta on tuntud oma intelligentsi ja veidra arutlemisoskuse poolest. Ta on väga üllameelne, rõõmus ja inimese-lähedust otsiv koeratõug. Teiselt poolt on dobermann väga hell.

Dobermanni lojaalsus, pühendumus, enesekindlus ja ülihea treenitavus sai otsustavaks asjaoluks, et neid kasutati Teises maailmasõja ajal USA merejõududes.

Dobermannil on väga palju energiat ja oma liikuvusega meenutab dobermann vägagi hirve või metskitse.

Omanikud üllatusega märganud oma dobermanni jahiinstinkte ning neid edukalt jahil rakendanud. Peale selle on dobermanne kasutatud veel lambakarjatajatena jne.

Kaitseinstinkt on dobermannil kaasasündinud, mida ei saa ega ka tohi maha suruda ega koolitusega kõrvaldada.

Dobermannid on inimeste koerad, osutades erakordset pühendumust oma perekonnale või omanikule. Väga tavaline on, kui sinu dobermann "naeratab", toetub sinu vastu, tonksab sind, et rohkem tähelepanu saada ja järgneb sulle toast tuppa. Nendel põhjustel viidatakse tihti dobermannile kui "takjale" ja üks sellise koera eelis on see, et sa ei pea enam kunagi üksi vannituppa minema vms.

Kõige raskem osa dobermanni omamise juures on see, et ta ei ole surematu ja ühel päeval ei pruugi ta enam sinu juures olla. See hetk on ainuke, kui oled pettunud, et kunagi endale dobermanni võtsid.[6]

Temperament[muuda | redigeeri lähteteksti]

100 aastat tagasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dobermanni kasutati Saksamaal valve- ja kaitsekoerana. Ta oli valvas, kartmatu, agressiivne, intelligentne ja hästi õpetatav. Neid kirjeldati kui "teravaid" ja nad olid väga populaarsed politsei- ja valvekoertena. Selline temperament võis olla lubatav ja soovitav minevikus, kuid tänapäeva linnakeskkonnas ei saaks selline koer elada.[7]

Tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase saja aasta jooksul on dobermannide kasvatajad ja aretajad suutnud luua palju pehmema ja stabiilsema koera, kui dobermann seda algusaegadel oli. Lähemal vaatlusel selgub, et dobermannid on esindatud erinevatel töö- ja võistlusaladel ning näituseringis. Samas on nad pühendunud perekoerad, klounid ning hoolimata oma kasvust ka sülekoerad.[8]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dobermann

Hea rühi ja lihaselise Dobermanni ideaaliseloom on sõbralik, rahulik, temperamentne ja tugeva närvikavaga, ka teravus on soovitav. Ärrituvuslävi peaks olema kõrge, nagu peaks kõrge olema ka koolitatavus. Kahjuks näitavad iseloomutestid, et tõu populaarsus on iseloomule nõrgendavalt mõjunud. Kui teravusele lisandub väga vilgas temperament, nõrgemad närvid ja pehmus, võib Dobermann olla raskesti kontrollitav, seega ei ole ta eriti sobilik esimeseks koeraks. Dobermanni ostja peaks kutsika valimisel erilist tähelepanu pöörama vanemate närvisüsteemile ja tasakaalukusele, ning soovitavalt ostma kutsika tuntud kasvatajalt. Koolitus on ilmtingimata vajalik.

Dobermanni karv on väga tihe, lühike ja kõva. Aluskarv tal puudub. Dobermann on kas must või pruun selgete roostepunaste märkidega, must on värvina siiski tunduvalt populaarsem.

SUURUS JA KAAL: Turjakõrgus on isastel 68–72 cm, emastel 63–68 cm. Soovitakse keskmist suurust. Kaal: isastel koertel on ligikaudu 40–45 kg ja emastel 32–35 kg.

VÄRVUS: On must või pruun, selgelt piiritletud ja puhaste roostekarva märkidega. Märgid on koonul, laikudena põskedel ja kulmudel, kurgul, kahe laiguna eesrinnal, kämblal ja käppadel, reie siseküljel, küünarvartel ning saba all.

Värvid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1899. aastal tunnustati ainult ühte värvi – must roostepunaste märkidega. 1901. aastal said tunnustuse kaks järgmist värvi – pruun roostepunaste märkidega ja sinine roostepunaste märkidega. 1969. aastal sai Ameerikas tunnustuse veel neljaski värv – kollakaspruun (inglise fawn), mida tuntakse-teatakse rohkem Isabella nime all. FCI standard aktsepteerib alates 1999. aasta algusest ainult musta ja pruuni roostepunaste märkidega dobermanni (varem oli lubatud ka sinine).

Isabella on pruuni retsessiivne geen (dilutsioon) ja sinine musta retsessiivne geen (dilutsioon). Selleks, et saada Isabellat või sinist kutsikat, peavad mõlemad vanemad kandma seda geeni. Teatud genotüüpidega on võimalik saada ka "vikerkaarepesakond", kus on esindatud kõik neli värvi.

Valged dobermannid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed valged dobermannid ilmusid 1980-ndatel. Nad on kas osaliselt või täielikult albiinod. Neil on sinised silmad ja kreemikas karv õrnalt pruunide märkidega. Valged dobermannid kannatavad üldjuhul fotofoobia all, st. nad ei talu valgust. Ka iseloom ei ole neil dobermannile kohane, nad võivad olla väga arad ja seetõttu ka altid hammustama (i.k. fear-biting).

Dobermanni kehaehitus, eriti isase oma, on peaaegu ruutjas. Kere pikkus õlanukist istmikuni ei tohi isase puhul ületada turjakõrgust enam kui 5% ja emase puhul enam kui 10%.

LIIKUMINE: Liikumine on erilise tähtsusega nii töövõimele, kui ka välimikule. Kõnnak on elastne, vilgas, vaba ja maadhaarav. Tagajalad sirutuvad välja nii kaugele kui võimalik. Tagajäsemed tagavad kaugeleulatuva ja nõutavalt elastse tõuke. Ühel ajal liiguvad ühe külje esijalg ja teise külje tagajalg. Selg, kõõlused ja liigesed on stabiilsed.

PEA: tugev ja kerega proportsioonis. Ülalt vaadatuna on pea nüri kiilu kujuline. Eest vaadatuna on pealagi peaaegu tasane ja ei lange kõrvade suunas. Koonujoon ulatub peaaegu sirgelt kolju ülemisse liini, mis langeb õrnalt ümardatuna kaelajooneks. Kulmukaar on hästiarenenud, kuid ei tungi esile. Otsmikuvagu on märgatav. Kuklakühm ei ole silmatorkav. Eest ja ülalt vaadatuna ei tohi pea küljed olla kumerad. Kerge kaar ülalõualuu tagumise osa ja põseluu vahel harmoneerub pea kogupikkusega. Pealihased on hästi arenenud. Üleminek laubalt koonule: nõrk, kuid märgatav.

NÄOPIIRKOND: Nina: sõõrmed on hästi arenenud, pigem laiad kui ümarad, suurte avadega, mis ei tungi esile. Mustadel koertel on ninapeegel must, pruunidel vastavalt heledamates toonides. Koon: peab olema õiges suhtes peaga ning hästi arenenud. Koon on sügav ja suu avaneb laialt, kuni purihammasteni. Nii ülemiste kui ka alumiste lõikehammaste piirkonnas peab koon olema parajalt lai. Mokad: on vastu lõualuud liibuvad, mis võimaldab suul tihedalt sulguda. Igemete pigment on tume; pruunidel koertel vastavalt heledamat tooni. Lõuad/hambumine/hambad: võimsad laiad üla-ja alalõualuud, käärhambumine, 42 õige asetusega ja normaalsuurusega hammast. Silmad: keskmise suurusega, ovaalsed ja tumedad. Pruunide koerte silmad võivad olla heledamad. Tihedalt liibuvad laud. Silmalaud peavad olema karvadega kaetud. Karvutus silmaäärise ümber on ülimalt ebasoovitav. Kõrvad: kõrge asetusega, kikkis ja kupeeritud peaga sobivasse pikkusesse. Riikides, kus kupeerimine on keelatud, tunnustatakse võrdselt lõikamata kõrva. (Eelistatakse keskmist suurust, mille eesmised ääred ripuvad tihedalt vastu põske.)[9]

Tervis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dobermannil, nagu igal teiselgi tõul, tuntakse tänapäeval palju erinevaid haigusi või vigu, mis on pärilikud. Enamikku neid haigusi ei suudeta diagnoosida enne haiguse arenemist lõppfaasi või lahkamisel. Vaid osa vigadest suudetakse avastada suhteliselt algstaadiumis ja seejärel takistada tema levikut või haiguse raskusastme halvenemist tõus.

Puusaliigese arenguhäire ehk puusaliigese düsplaasia ja raske nimega silmahaigus PHTVL/PHPV e. Primary Hyperplastic Tunica Vasculosa LentisPersistent Hyperplastic Primary Vitreous on kaks probleemi, mida dobermanniharrastajad üle maailma nime järgi tunnevad. Viimasel ajal on dobermannikasvatajatele ja -omanikele tuttavaks saanud ka CAH ehk ravimatu maksahaigus.[10]

Koolitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dobermann, kui koeratõug, aretati algselt teenima inimest – töökoeraks – ning aitama teda erinevates olukordades (jälitus, kaitse). Tänu sellele on dobermann ühest küljest kergesti õpetatav koer, teisest küljest aga õpetamata jätmisel raskesti juhitav ning närviline. Kahjuks on Eesti dobermanniomanike hulgas varjusurma vajunud arusaam, et dobermann on töökoer, st. koer, kellega normaalseks kooselamiseks on nõutav koertekooli läbimine. Inimesed võtavad endale "suured kurjad" dobermannid hoolimata sellest, et nad ei leia aega nendega tegelemiseks ning koolitamiseks. Sellega kaasnevad aga suured probleemid igapäevaelus, mis liigagi tihti viivad kurva lõpuni.[11]

Kutsikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kutsikad.

Dobermann ei ole pidamiseks kerge tõug. Oma energilisuse tõttu vajab ta omanikelt palju aega endaga tegelemiseks ning soovitavalt peaks koer olema dresseeritud. Tänapäevane perekoer tuleb suurepäraselt toime nii täiskasvanute kui lastega.

Tõukoer

a) Paberid saavad ainult need kutsikad, kellede vanemad on füüsiliselt ja psüühiliselt terved. Kui vanemad on füüsiliselt terved, siis on neil silmad korras (pole karta, et hangitav kutsikas ühel hetkel pimedaks jääks), puusaliiges korras (pole karta, et hangitud kutsikas suuremaks kasvades lonkama hakkab).

b) Vanematelt nõutakse näitusehinnet, s.t. vanemad peavad oma omadustelt sarnanema dobermanniga. Kui osta paberiteta nn. dobermann, siis suuremaks kasvades võib ta välimus niivõrd muutuda, et saadud koer ei meenuta enam dobermanni. Samas garanteerib ka näitusehinne, et vanemad on olnud füüsiliselt terved ning ka psüühiliselt normaalsed koerad (hambad on korras, ei lonka, ei hoia küüru jne)

c) Vanematelt nõutakse dressuuritulemusi. Saavutatud dressuritulemus näitab kõige ilmekamalt, et ostetava kutsika vanemad on olnud treenitavad ning nad on psüühiliselt terved.[12]

Dobermann Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on ligikaudu üle kahesaja dobermanni ning alla kümne erineva kenneli. Eestis pole dobermann suurt populaarsust kogunud, kuigi tänaseks päevaks on olukord parem kui kunagi varem ehk tõug on populaarsust võitmas. Dobermannide arv Eestis on rekordnumbrites, ajalugu silmas pidades. Olgu ka ära märgitud asjaolu, et sihikindlat dobermanni populariseerimist rahva seas, pole Eestis kunagi tehtud ning ei tehta ka tänapäeval, osaliselt mistõttu pole käesolev koeratõug rahvalemmikuks saanud vastupidiselt Euroopaga. Eestis, nagu ka mõnedes Euroopa riikides, keelati kõrvade ja saba kupeerimine paar aastat tagasi ning see asjaolu mängib olulist rolli kogu Euroopas dobermannide aretuses ja populaarsuses. Eesti dobermannid käivad aina rohkem ja rohkem mööda Euroopat võistlustel ja näitustel ning koguvad kuulsust kui Eestis aretatud koerad juba. Eesti Dobermanne Eestis esindab suuresti, suhteliselt edukalt, Eesti Dobermannide Ühing ning viimane on ka antud tõu teemal piisavalt adekvaatne organisatsioon.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]