Demograafiline vetsupott

Demograafiline vetsupott on politoloog Rein Taagepera 2005. aastal loodud metafoor, mis kirjeldab eesti rahva demograafilist probleemi: kui eestlastel ei sünni piisavalt lapsi, muutub rahvastiku vähenemine ühel hetkel pöördumatuks.^[1]

Taagepera hinnangul on pöördumatu vähenemise punkt peatselt kätte jõudmas. Rahva puudumise korral kaob aga ka omakeelne kõrgkultuur ja riikliku iseseisvuse mõte. Seepärast tuleks nii ühiskonnas kui ka riigis võtta esmaseks eesmärgiks peatada eestlaste arvu langus.^[1]

„Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses.
Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.^[1]“

Eestlaste arvu languse pidurdamise vahenditena välja pakutud meetodeid ning positiivseid võrdlusi, nagu Islandi väikesearvuline kultuur, venekeelsete elanike lõimimine, eesti keele õpetamine maailma kõrgkoolides ja sisserändajatele eesti keele õpetamine, pidas Rein Taagepera probleemist möödahiilimiseks. Samuti nentis ta, et kui ülejäänud Euroopa võib oma rahvastiku vähenemise suhtes veel hiljem aru pähe võtta, on eestlased kui "Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur" esimene kaduma.^[1]

Ainsaks reaalseks lahenduseks pidas Taagepera laste arvu teadlikku üldrahvalikku tõstmist ja nende kasvatamisele pühendumist. Selle eelduseks oli tema arvates sama "ulatuslik hoiakute ja arusaamade ümbersünd, nagu sai teoks hernhuutlaste mõjul 250 aasta eest, kui paljudes valdades kadus viinakatk".^[1] Hiljem on ta pidanud oluliseks ka naistele kindluse loomist, et mehed ei lahku pere juurest ning aitavad lapsi üles kasvatada (lõpetades "vabaabieludes jõlkumise")^[2].

Demograafilisest vetsupotist kirjutas Rein Taagepera esmakordselt samanimelises artiklis, mis ilmus Eesti Päevalehes 30. augustil 2005.^[1] Artikkel pälvis 2006. aastal Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemia vabariiklike lehtede arvamuslugude kategoorias^[3].

Taagepera on võtnud samadel teemadel sõna ka hiljem^[2], samuti on tema artiklile korduvalt viidatud Eesti demograafilise arengu ja laste arvu riiklikul tasandil mõjutamise teemalises poleemikas^[4]^[5]^[6]^[7].