De docta ignorantia

Allikas: Vikipeedia

"De docta ignorantia" ("Õpetatud mitteteadmisest") on Nicolaus Cusanuse teos.

Saamislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teose idee tekkis autoril siis, kui ta meritsi naasis Konstantinoopolist, kus ta oli viibinud 1437. aastal seoses Firenze uniooni ettevalmistamisega. Töö valmis 12. veebruaril 1440, nagu näitab kuupäev raamatu lõpus, mis on ära toodud mõningates käsikirjades.

Kuigi teos kasvab välja hilisskolastika ja saksa müstika ideedest, on oletatud, et Cusanust mõjutasid idakiriku kirikuisade teosed, mida ta Bütsantsis hoolega kogus. Oleva hierarhia ja targa korralduse, maailma ühtsuse ning selles absoluutse täpsuse puudumise idee figureerivad ka Cusanuse varasemates teostes "De concordantia catholica" (1433) ja "De correctione Kalendarii" (1436) ning 20 vestluses, mis on kirja pandud 1440.

Käsikirjad ja väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosest on teada 19 käsikirja. Ernst Hoffmanni ja Raymond Klibansky tekstikriitiline väljaanne (1932), mis on teoste kogu ("Opera omnia") esimene köide, kasutab 15 käsikirja.

15. ja 16. sajandil ilmus teos neljas trükis.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teos koosneb kolmest raamatust. Esimene raamat räägib Jumalast, teine raamat maailmast ja kolmas raamat kristoloogiast.

Esimene raamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Meil ei ole võimalik teada absoluutset tõde. Tõepoolest, kõike, mida me teame, teame proportsioonide (et proportsioon kätkeb ühtivust ja erinevust, siis ka arvu) vahendusel. Lõpmatu aga ei ole lõplikuga proportsioonis, nii et meil ei ole võimalik lõpmatut teada. Meil on aga igatsus tunnetada, mida rahuldab teadmine oma mitteteadmisest, õpetatud mitteteadmine. 2. Suurim on see, millest miski ei saa suurem olla. Ta on üks ja absoluutselt olev. Absoluutsele, suheteta suurimale miski ei vastandu, seetõttu on ta ühtlasi vähim ning on kõiges. Ta on igasugune võimalik olemine tegelikkuses, kõige allikas, kitsendamata, Jumal. Temast räägib esimene raamat. Absoluutsest suurimast on olemise universaalne ühtsus, kitsendatu, universum. Tema ühtsus on kitsendatud paljuses, milleta ta ei saa olla. Tal on subsistents ainult paljuses. Kõik, mis on absoluudist, on temas ja tema kõiges. Sellest räägib teine raamat. Kolmandas suurimas subsisteerib universum suurimal ja täiuslikemal moel tegelikkuses kui eesmärgis. Kolmas suurim ühineb absoluudiga, mis on täielik piir, sest ta on täiuslikem eesmärk üle meie igasuguse võime. See on Jeesus, temast räägib kolmas raamat. Et asja mõtteni jõuda tuleb tõsta aru sõnade väest kõrgemale. Näiteid peab kasutama transtsendentselt, meeltega tajutavat maha jättes. 3. Kus leidub ületav ja ületatav, seal ei jõuta lihtsalt suurimani, sest ületavad ja ületatavad on lõplikud, säärane suurim on aga paratamatult lõpmatu. Millestki, mis ei ole lihtsalt suurim, on miski suurem. Et võrdsus on astmeline, siis ei saa olla nii võrdseid asju, et nad ei saaks olla lõputult võrdsemad. Sellepärast jäävad mõõt ja mõõdetav alati erinevateks. Seega ei saa lõplik aru asjade tõde sarnasuse abil täpselt saavutada. Tõde on jagamatu, mida mitte miski, mis ei ole tõeline ise, ei saa täpselt mõõta. Aru ei taba kunagi tõde nii täpselt, et seda ei saaks tabada lõputult täpsemini. Me teame tõelisuse kohta ainult seda, et ta on täpsena tabamatu ning tõde ja meie aru suhtuvad teineteisesse nagu kõige absoluutsem paratamatus ning võimalikkus. Asjade missus, olevate tõde, on puhtana kättesaamatu. Mida õpetatumaks me selles mitteteadmises saame, seda enam me tõele läheneme. 4. Suurimani jõuame ainult tabamatult, mõistmata. Suurim võrdsus, mis ei ole millegi suhtes muu ega erinev, ületab igasuguse aru. Ta ei saa olla suurem ega väiksem, seega vähim langeb suurimaga kokku. Suurim on üle igasuguse vastanduse, ta on absoluutselt tegelikkuses kõik, mis olla võib, ta üle igasuguse jaatuse ja samuti ka eituse. Ta on lõpmatu ja kõige piir ja kõige seast mitte millegagi piiratav. See ületab meie igasuguse aru, mis ei suuda vasturääkivaid asju oma alges mõistuse teel ühitada.Sellele lõpmatule jõule kaugelt alla jäädes ei suuda see korraga ühendada neid vasturääkivaid asju, mis on [teineteisest] lõpmata kaugusel. 5. Absoluutselt suurim on tabamatult arusaadav ja nimetamatult nimetatav. Miski ei ole nimetatav, millest ei või olla suuremat või väiksemat. Olevate paljust ei saa olla ilma arvuta. Kui arv oleks lõpmatu, siis lakkaksid proportsioonid ja paljud, siis oleks see arv olematu. Arvu kasvamine on tegelikkuses lõplik ja arv võib saada suuremaks. Kui igast oleks väiksem arv, nii nagu igast arvust on suurem arv, siis poleks asjade erinevust ega arvudes korda ega paljust ega ületavat ja ületatavat, ei olekski arvu. Sellepärast on paratamatu, et arvude seas jõutakse vähimani – üheni, mis langeb kokku suurimaga. Üks ei saa olla arv, vaid ta on iga arvu algus, sest ta on vähim, ja iga arvu lõpp, sest ta on suurim, Jumal. Ta ei ole mitmekordistatav, sest ta on kõik see, mis olla võib. Jumal on tegelikkuses kõik see, mis on võimalik. Jumalus on lõpmatu ühtsus. Kui oleks mitu jumalat, siis ei oleks Jumalat ega ühtki asja. Nii nagu üheta ei saa olla arvu, nõnda suhtuvad sellest lõpmatust ühtsusest laskuvad asjade paljused temasse, et nad ilma temata ei saa olla, sest tema on olemine, olevus. 6.


Esimese raamatu tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jumalast armastatud auväärseimale isale isand Julianusele, Püha Apostelliku Tooli väärikaimale kardinalile, oma austatud õpetajale

Sinu anderikas vaim, mille võimed on palju kordi kinnitust leidnud, kindlasti imestab – ja õigusega –, mis see küll peab tähendama, et ma laskudes oma mõtlematule katsele oma barbarimõttetusi esitada valin kohtunikuks sind, just nagu sul oma kardinaliametis Apostelliku Tooli juures väga hõivatuna ülitähtsate avalike asjadega jääks mingit jõudeaega ning just nagu sind kõikide meie ajani kuulsaks saanud ladina, ja nüüd ka kreeka kirjanike sügava tundmise juures võiks tõmmata selle minu võib-olla väga mõttetu mõtiskluse juurde pealkirja uudsus; minu anded on sulle ju ammu hästi teada. Aga loodan, et see imestus – mitte et sa arvaksid, et siin on sees midagi ennetundmatut, vaid selle üle, millise jultumusega ma hakkan arutlema õpetatud mitteteadmisest [(docta ignorantia)] – meelitab sinu üliteadmisjanulist vaimu vaatamisväärsuse juurde.

Ütlevad ju loodusfilosoofid, et isule eelneb mingi ebameeldiv aisting maoavas, et loomus, mis püüab ennast säilitada, nõnda kannustatuna end toibutaks. Arvan, et just nõndasamuti eelneb imestus, mille tõttu filosofeeritakse, teadmisjanule, et aru (intellectus), mille arusaamine (intellegere) on olemine (esse), teostuks [perficiatur] tõepüüdlusega. Aga ebatavaline – isegi kui see on koletu – avaldab meile tavaliselt muljet. Sellepärast, ainulaadne õpetaja, leia oma humaansuse pärast, et siin on peidus midagi väärilist, ning võta sakslaselt vastu see jumalikest asjadest arutlemise viis, mille suur vaevanägemine on mulle vägagi meelepäraseks teinud.

Peatükk 1[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et teadmine on mitteteadmine [(vt docta ignorantia)]

Näeme, et kõigis asjades on Jumala annina sees loomulik igatsus (desiderium), et nad oleksid parimal viisil, mida millegi loomuse iseloom lubab, ja nad toimivad sellel eesmärgil ning neil on sobivad vahendid; neile on kaasa sündinud tunnetuse ülesandele vastav otsustusvõime (iudicium), et nende püüdlus ei oleks asjatu ja võiks saada rahu omaenda loomuse armastatud koormas [pondere]. Et võib-olla juhtub teisiti, see peab tulenema juhusest (ex accidenti), näiteks kui haigus viib eksiteele maitset või eelarvamus mõistust (rationem). Sellepärast me ütleme, et terve vaba aru haarab armuembustes ja tunnetab seda, milleni ta sissepandud ringijooksmisega [discursu, järelemõtlemisega] küllastumatult kõike üle vaadates himustab jõuda, ja me ei kahtle selles, et ülitõene on see, millega ükski terve vaim (mens) ei saa nõustumata jääda. Aga kõik uurijad otsustavad mitteteadaoleva üle proportsiooniliselt võrdluses aluseks võetud [(praesuppositi)] teadaolevaga. Seega on igasugune uurimine võrdlev, kasutades proportsiooni vahelüli. Ja kui seda, mida uuritakse, saab aluseks võetuga võrrelda lähedase proportsioonilise tagasiviimise teel, siis on taipamise otsustus hõlbus. Kui läheb tarvis palju vahelülisid, siis tekib raskus ja vaev, nagu on teada matemaatikas, kus esmastele kõige teadaolevamatele printsiipidele viiakse esimesed propositsioonid hõlpsamini tagasi ja järgmised raskemini, sest seda saab teha üksnes esimeste vahendusel.

Niisiis, igasugune uurimine käib hõlpsas või raskemas võrdlevas proportsioonis. Sellepärast jääb lõpmatu kui lõpmatu tundmatuks, sest ta lipsab ära igasuguse proportsiooni eest. Et aga proportsioon tähendab korraga nii ühtivust (convenientiam) milleski ühes kui ka erinevust, siis ei ole võimalik temast aru saada ilma arvuta. Järelikult sisaldab arv kõike proportsionabiilset. Seega ei ole arv, mis tekitab proportsiooni, mitte üksnes kvantiteedis, vaid kõiges, mis võib mis tahes moel substantsiaalselt või aktsidentaalselt sarnaneda või erineda. Võib-olla sellepärast Pythagoras leidiski, et kõik moodustub ja kõigest saadakse aru arvude väel [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 985b)].

Aga kombinatsioonide täpsus kehalistes asjades ja tuntu kohane kohandamine tundmatuga ületavad inimmõistuse, nii et Sokrates koguni arvas, et ta ei tea mitte midagi peale selle, et ta midagi ei tea, [(Platon, Sokratese apoloogia 28b)] ülitark Saalomon kinnitab, et "kõik asjad on rasked" ja sõnulseletamatud [("Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida" [(Koguja raamat 1:8))], ja keegi teine jumaliku vaimuga mees ütleb, et varjul on tarkus ja arukuse asupaik "kõigi elavate silmade eest" [(Iiobi raamat 28:21)]. Kui see nüüd nõnda on, et ka sügavaim Aristoteles kinnitab esimeses filosoofias, et looduses ilmneb meile kõige ilmsemates asjades säärane raskus nagu öökullil, kes püüab päikest näha [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 993b)], siis kuna püüdlus ei ole meis asjata, siis me kindlasti igatseme teada, et me ei tea. Kui me suudame selle täienisti saavutada, siis me saavutame õpetatud mitteteadmise. Kõige innukamalegi inimesele ei tule ju õpetatuses kätte midagi täiuslikumat kui osutuda üliõpetatuks selles mitteteadmises, mis on talle omane [(propria)]. Ja seda õpetatum keegi on, mida mitteteadvam ta teab end olevat. Selleks võtsin ma ette vaeva selle õpetatud mitteteadmise kohta pisut kirja panna.

Peatükk 2[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgneva eelselgitus

Hakates käsitlema mitteteadmise suurimat õpetust, pean ma ette võtma suurimuse enese loomuse. Suurimaks nimetan aga seda, millest miski ei saa suurem olla. Küllus aga on kohane ühele [(Meister Eckhart, Expositio libri Sapientiae n. 147; Aquino Thomas, Summa paganate vastu I 42)]. Seega langeb suurimusega kokku ühtsus, mis on ka olevus [entitas], nii et kui säärane ühtsus on täielikult vaba [absoluta] igasugusest suhtest [respectu] ja kitsendusest, siis on ilmne, et miski talle ei vastandu, sest ta on absoluutne suurimus. Suurim on niisiis absoluutne üks, mis on kõik; selles on kõik, sest ta on suurim. Ning kuna talle miski ei vastandu, siis langeb temaga ühtlasi kokku vähim. Sellepärast ongi ta kõiges. Ning kuna ta on absoluutne, siis on ta igasugune võimalik olemine tegelikkuses ([actu]), ta ei kitsenda asjadest midagi, temast on kõik. Esimeses raamatus pingutan üle inimmõistuse haaramatult uurida seda suurimat, mida ka Jumalana kõikide rahvaste usus kahtluseta usutakse, lastes end juhtida sellel, kes "ainsana" "elab ligipääsmatus valguses" [(Pauluse 1. kiri Timoteusele 6:16)].

Teiseks, nii nagu absoluutne suurimus on absoluutne olevus, mille läbi kõik see on, mis on, nõnda on temast ka olemise universaalne ühtsus, mida absoluudi järgi nimetatakse suurimaks ja mis seetõttu eksisteerib kitsendatuna, universumina. Tema ühtsus on küll kitsendatud paljuses, ilma milleta ta ei saa olla. Sest see suurim hõlmab oma universaalses ühtsuses küll kõik, nii et kõik, mis on absoluudist, on temas ja tema kõiges, kuid tal ei ole subsistentsi väljaspool paljust, milles ta on, sest ta ei eksisteeri ilma kitsenduseta, millest ta ei saa vabaneda. Selle suurima, nimelt universumi kohta, lisan ma pisut teises raamatus.

Kolmandaks ilmneb järgnevalt kolmanda vaatluse suurim. Nimelt kuna universumil on subsistents üksnes kitsendatult paljuses, siis uurime selles paljus ühte suurimat, milles universum subsisteerib suurimal ja täiuslikemal moel tegelikkuses [(actu)] kui eesmärgis. Ning et niisugune ühineb absoluudiga, mis on täielik piir [(terminus)], sest ta on täiuslikem eesmärk üle meie igasuguse võime, siis tolle suurima kohta, mis on ühtaegu kitsendatud ja absoluutne, mida me nimetame alati ülistatud Jeesuseks, ma lisan üht-teist – nagu Jeesus ise ka sisendab.

Kes aga tahab [asja] mõtteni [(sensum)] jõuda, sel tuleb pigem tõsta aru sõnade väest kõrgemale kui jääda kindlaks sõnade päristähendustele, mida ei saa nii paljude intellektuaalsete müsteeriumidega õieti kohandada. Ka näiteid peab kasutama transtsendentselt, meeltega tajutavat maha jättes, et lugeja tõuseks kergesti lihtsa intellektuaalsuseni. Selle tee ülesotsimiseks püüdsin igasugust stiili konarlikkust vältides teha tavaliste võimetega inimestele õpetatud mitteteadmise juur kättesaadavaks nii hästi, kui suutsin, tehes kohe selgeks, et see seisneb tõe taibatamatus täpsuses.

Peatükk 3[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et täpne tõde on tabamatu

Et on iseenesest ilmne, et lõpmatul ei ole proportsiooni lõplikuga, siis sellest on üliselge, et kus leidub ületav ja ületatav ([excedens et excessum]), seal ei jõuta lihtsalt suurimani, sest ületavad ja ületatavad on lõplikud. Säärane suurim on aga paratamatult lõpmatu. Kui on antud miski, mis ei ole ise lihtsalt suurim, siis võib ilmselt olla antud suurem. Ning kuna me leiame võrdsuse olevat astmelise, nii et üks on soo-, liigi-, koha-, mõju-, aja- jms ühtivuse [(convenientiam)] ja erinevuse poolest ühega võrdsem kui teisega, siis on ilmne, et ei saa leiduda kahte või enamat nii sarnast ja võrdset asja, et nad ei saaks olla lõpmatult sarnasemad. Sellepärast jäävad mõõt ja mõõdetav alati erinevateks, kui võrdsed nad ka poleks.

Seega ei saa lõplik aru asjade tõde sarnasuse abil täpselt saavutada. Sest tõde ei ole rohkem ega vähem, vaid seisneb milleski jagamatus, mida mitte miski, mis ei ole tõeline ise (verum ipse), ei saa täpselt mõõta, nii nagu ringi, mille olemine seisneb milleski jagamatus, ei saa mõõta mittering. Aru, mis ei ole tõde, ei taba järelikult kunagi tõde nii täpselt, et seda ei saaks tabada lõpmatult täpsemini; ta suhtub tõesse nii nagu hulknurgad ringisse: mida rohkem nurki on kõõlhulknurkadel, seda sarnasemad on nad ringjoonele, kuid ei saa kunagi võrdseks, isegi kui nurkade arvu lõpmatult mitmekordistada; kui nad just ei lahene [(se resolvat)] samasuseks ringiga.

Niisiis on ilmne, et me ei tea tõelisest muud, kui et teda, täpselt nii nagu ta on, me teame olevat tabamatu, kusjuures tõde ja meie aru suhtuvad teineteisesse nii nagu kõige absoluutsem paratamatus, mis ei saa olla rohkem ega vähem, kui ta on, ja võimalikkus (possibilitate). Järelikult on asjade missus, mis on olevate tõde, oma puhtuses kättesaamatu ja kõigi filosoofide poolt uuritud, kuid mitte kellegi poolt leitud, nii nagu ta on. Ja mida õpetatumaks me selles mitteteadmises saame, seda enam me tõele enesele läheneme.

Peatükk 4[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tabamatult saadakse aru absoluutsest suurimast, millega vähim kokku langeb

Et suurim, mis ei saa olla suurem, sest ta on lihtsalt ja absoluutselt suurem, kui meie saame tabada, on lõpmatu tõde, siis me ei jõua temani teisiti kui tabamatult. Et tal nimelt pole nende asjade loomus, mis lubavad ületavat ja ületatavat, on ta üle kõigest sellest, mida meie saame mõista [(concipi)]. Kõik, mida iganes haaratakse meelte, mõistuse või aruga, on ju enese sees ja omavahel niiviisi erinevad, et nende vahel ei ole mingit täpset võrdsust. Suurim võrdsus, mis ei ole millegi suhtes muu ega erinev, ületab seega igasuguse aru. Et absoluutselt suurim on seega kõik see, mis ta olla võib, on ta täielikult tegelikkuses [(in actu)]. Ja nii nagu ta ei saa olla suurem, ei saa ta samal alusel olla väiksem, sest ta on kõik, mis ta olla võib. Aga vähim on see, millest väiksemat ei või olla. Ning et suurim on niisugune, siis on ilmne, et vähim langeb suurimaga kokku.

Ja see saab sulle selgemaks, kui kitsendad suurimat ja vähimat kvantiteedile. Suurim kvantiteet on ju maksimaalselt suur. Vähim kvantiteet on maksimaalselt väike. Aga vabasta [(absolve)] nüüd suurim ja vähim kvantiteedist, lahutades [sellest] intellektuaalselt suure ja väikese, ja sa mõistad [(concipis)] selgesti, et suurim ja vähim langevad kokku. Suurim on ju ülivõrre, nõnda nagu vähimgi on ülivõrre. Seega ei ole absoluutne "kvantiteet" rohkem suurim kui vähim, sest suurim ja vähim langevad temas kokku.

Seega sobivad vastandused ainult neile asjadele, mis lubavad ületavat ja ületatavat, ja neile erinevalt, absoluutselt suurimale [aga] sugugi mitte, sest ta on üle igasuguse vastanduse. Et seega absoluutselt suurim on absoluutselt tegelikkuses kõik, mis olla võib, niiviisi ilma igasuguse vastanduseta, et suurimas langeb vähim kokku, siis on ta üle igasuguse jaatuse ja samuti ka eituse. Ja kõik see, mida mõistetakse olevat, ei ole rohkem, kui et ei ole. Ja kõik see, mida mõistetakse mitte olevat, ei "ei ole" rohkem, kui et on. Vaid nõnda on see, et ta on kõik, ja nõnda kõik, et ta on mitte ükski. Ja nõnda [on ta] maksimaalselt see, et ta on minimaalselt see. Sest öelda "Jumal, kes on ise absoluutne suurimus, on valgus" ei ole muu kui [öelda] "nõnda on Jumal maksimaalselt valgus, et ta on minimaalselt valgus". Muidu ei oleks ju absoluutne suurimus kõik võimalik tegelikkuses, kui ta ei oleks lõpmatu ja kõige piir ja kõige seast mitte millegagi piiratav, nagu me järgnevas Jumala enda halastuse varal selgitame.

Aga see ületab meie igasuguse aru, mis ei suuda vasturääkivaid asju oma alges mõistuse teel ühitada, sest me liigume selle abil, mis on meile loomu poolest ilmne; sellele lõpmatule jõule [(virtute)] kaugelt alla jäädes ei suuda see korraga ühendada neid vasturääkivaid asju, mis on [teineteisest] lõpmata kaugusel. Näeme niisiis, et absoluutne suurimus on tabamatult üle igasuguse mõistuse-järelemõtlemise ([discursum]); talle ei vastandu midagi, sest vähim langeb temaga kokku. Aga suurim ja vähim, nagu neid selles raamatus võetakse, on absoluutses mõttes transtsendentsed terminid: üle igasuguse kitsenduse raskuse või jõu kvantiteedile hõlmavad nad oma absoluutses lihtsuses kõike.

Peatükk 5[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurim on ainus

Sellest on üliselgelt kindel, et absoluutselt suurim on tabamatult arusaadav ja samuti nimetamatult nimetatav, kuigi allpool me avaldame selle kohta ilmsema õpetuse.

Miski ei ole nimetatav, millest ei või antud olla suuremat või väiksemat, sest nimed on mõistuseliikumisega omistatud neile asjadele, mis mingis proportsioonis lubavad ületavat ja ületatavat. Ning et kõik asjad on parimal viisil, nagu nad olla võivad, siis ei saa olevate paljust olla ilma arvuta. Kui arv ära võtta, siis lakkavad ju asjade eristus, kord, proportsioon, harmoonia ning asjade paljus ise. Kui aga arv ise oleks lõpmatu – sest ta oleks siis tegelikkuses suurim, millega vähim kokku langeks –, siis lakkaksid samuti kõik eelmainitud. Arvu lõpmatus ja olematus teevad ju sama välja. Nii et kui arvude seas tõustes jõutakse tegelikkuses suurimani, sest arv on lõplik, siis ei jõuta ometi suurimani, millest suuremat ei saa olla, sest see [arv] oleks lõpmatu. Seetõttu on ilmne, et arvu kasvamine (ascensum) on tegelikkuses lõplik ja ta [arv] on potentsis saada muuks [suuremaks].

Ja kui kahanemisel (descensu) oleks arvuga sama lugu, et kui on tegelikkuses antud mingi väike arv, siis saab lahutamise läbi alati olla antud väiksem [arv], nii nagu kasvamise puhul liitmise läbi suurem [arv], siis oleks jälle sama lugu, sest poleks mingit asjade erinevust ning arvudes ei leiduks korda ega paljust ega ületavat ja ületatavat, ei olekski arvu. Sellepärast on paratamatu, et arvude seas jõutakse vähimani, mis ei saa olla väiksem, nagu on üks. Ning kuna ühest väiksem ei saa olla, siis üks on lihtsalt vähim, mis äsja näidatu alusel langeb kokku suurimaga.

Aga üks ei saa olla arv, sest ületavat lubav arv ei saa mitte kuidagi olla lihtsalt vähim ega suurim. Vaid ta on iga arvu algus, sest ta on vähim. Ta on iga arvu lõpp, sest ta on suurim. Seega on ta absoluutne ühtsus, millele miski ei vastandu, absoluutne suurimus, mis on ülistatud Jumal. Et see ühtsus on suurim, siis ta ei ole mitmekordistatav, sest ta on kõik see, mis olla võib. Järelikult ta ei või saada arvuks.

Näe, et arv on meid viinud arusaamisele, et nimetamatule Jumalale on absoluutne ühtsus sobivam, ning nõnda on Jumal ainus, nii et ta on tegelikkuses kõik see, mis on võimalik. Sellepärast ei võta see ühtsus vastu rohkemat ega vähemat ega ole mitmekordistatav. Jumalus on seega lõpmatu ühtsus. Nii et kes ütles: "Kuule, Iisrael", sinu Jumal "on ainus" [(2. Moosese raamat 6:4)] ja "üks on teie Õpetaja" ja "teie Isa, see taevane" [(Matteuse evangeelium 23:8–9)]], see ei võinud öelda midagi tõesemat. Kes ütleks, et on mitu jumalat, see kinnitaks ülivääralt, et pole ei Jumalat ega ühtki kõigist universumi asjadest, nagu järgnevas näidatakse. Nimelt, nii nagu arv, mis on meie võrdleva eristamise läbi valmistatud mõistusolev [(ens rationis)]], eeldab paratamatult ühte niisuguse arvualgusena, et ilma temata oleks arvul võimatu olla, nõnda suhtuvad sellest lõpmatust ühtsusest laskuvad asjade paljused temasse, et nad ilma temata ei saa olla. Sest kuidas nad oleksid ilma olemiseta? Absoluutne ühtsus on olevus, nagu me hiljem näeme.

Peatükk 6[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurim on absoluutne paratamatus

Eelnevas on näidatud, et kõik peale ühe lihtsalt suurima on tema suhtes lõplik ja piiratud. Lõplikul ja piiratul aga on, millest ta algab ja millega ta piirneb. Ning kuna ei või öelda, et see on antud lõplikust suurem ja lõplik, nõnda üha lõpmatult edasi minnes, sest ületavate ja ületatavate seas ei või edasiminek lõpmatusse tegelikkuses toimuda, muidu oleks suurim lõplike loomusega, siis järelikult on suurim tegelikkuses kõigi lõplike asjade algus ja lõpp.

Peale selle ei võiks mitte midagi olla, kui ei oleks lihtsalt suurimat. Sest kuna kõik mittesuurim on lõplik, on ta ka alustatud [(principiatum)]. On aga paratamatu, et ta oleks muust. Muidu, kui ta oleks iseenesest, oleks ta olnud siis, kui teda ei olnud. Nagu [ õpetatud mitteteadmise ] reeglist on ilmne, pole ei algustes ega põhjustes võimalik minna lõpmatusse. Järelikult on [olemas] lihtsalt suurim, ilma milleta ei saa mitte miski olla.

Peale selle, kitsendagem suurimat olemisele ja öelgem: suurimale olemisele ei vastandu miski, seetõttu ka mitte mitteolemine ega minimaalselt olemine. Kuidas siis võib aru saada, et suurim võib mitte olla, sest minimaalne olemine on maksimaalne olemine? Ja millestki ei või aru saada kui olevast ilma olemiseta. Aga absoluutne olemine ei saa olla muu kui absoluutselt suurim. Seega ei või millestki aru saada kui olevast ilma suurimata.

Peale selle, suurim tõde on absoluutselt suurim. Seega on ülimalt tõsi, et see lihtsalt suurim on või ei ole või on ja ei ole või ei ole ega "ei ole". Ja rohkem ei ole võimalik öelda ega mõelda. Millise neist sa ka ütled olevat kõige tõesema, mul on plaan [(propositum)]. Nimelt on mul suurim tõde, mis on lihtsalt suurim.

Siit on eelneva põhjal ka ilmne, et see nimi "olemine" või mingi muu nimi ei ole suurima täpne nimi, "mis on üle iga nime" [(Pauluse kiri filiplastele 2:9], ometi peab olemine maksimaalselt ja nimetamatult nime "suurim" läbi talle üle igasuguse nimetatava olemise sobima. Niisugustel ja lõpututel väga sarnastel kaalutlustel näeb õpetatud mitteteadmine ülaltoodust üliselgelt, et lihtsalt suurim on paratamatult, nõnda et ta on absoluutne paratamatus. On aga näidatud, et võib olla üksnes üks lihtsalt suurim. Sellepärast [näeb ta üliselgelt, et] on ülitõene, et suurim on ainus.

Peatükk 7[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmest (trina) ja ühest igavikust

Kunagi pole olnud rahvast, kes poleks austanud Jumalat ning kes poleks uskunud absoluutselt suurimat. Me leiame, et Marcus Varro raamatus "Antiquitates" [(tegelikult Josephus Flavius raamatus "Antiquitates Judaicae")] on märkinud, et sissennlased [Sissennios] [(tegelikult esseenid)] austasid suurimana ühte. Pythagoras aga, omal ajal ülikuulus ja vastupandamatu autoriteediga mees, lisas, et see üks on kolm. Uurides selle tõesust, ülendades vaimu [altius ingenium elevantes], öelgem vastavalt eelöeldule: Keegi ei kahtle, et see, mis eelneb igasugusele muususele, on igavene. Muusus on ju sama mis muutlikkus. Aga kõik, mis muutlikkusele loomu poolest eelneb, on muutumatu, mistõttu ta on igavene. Muusus aga koosneb ühest ja muust. Seetõttu on muusus ühele järgnev, nii nagu arvgi. Järelikult on üks loomult muususele eelnev ja kuna ta talle loomu poolest eelneb, on ta igavene üks.

Edasi, igasugune ebavõrdsus [koosneb] võrdsest ja ületavast. Ebavõrdsus on järelikult loomu poolest võrdsusele järgnev, mida saab taandamise teel ülikindlalt tõestada. Igasugune ebavõrdsus taandub ju võrdsusele. Sest võrdne on suurema ja väiksema vahel. Seega, kui võtad ära selle, mille võrra on suurem, hakkab olema võrdne. Kui aga on vähem, võta teiselt ära, mille võrra ta rohkem on, ja hakkab olema võrdne. Ja seda võid teha ka, kuni ära võttes jõuad lihtsate [osadeni]. Niisiis on ilmne, et igasugune ebavõrdsus viiakse äravõtmise teel tagasi [redigitur] võrdsusele. Järelikult eelneb võrdsus loomu poolest ebavõrdsusele. Aga ebavõrdsus ja muusus on loomult korraga. Sest kus on ebavõrdsus, seal on loomu poolest muusus, ja ümberpöördult. Kahe asja vahel on ju vähemalt muusus. Need aga moodustavad ühe suhtes neist kahekordsuse. Seetõttu on ebavõrdsus. Järelikult on muusus ja ebavõrdsus loomult korraga, seda enam et kaks on esimene muusus ja esimene ebavõrdsus. On aga tõestatud, et võrdsus eelneb loomu poolest ebavõrdsusele, seetõttu ka muususele. Võrdsus on järelikult igavene.

Edasi, kui on kaks põhjust, millest üks on loomult teisele eelnev, siis eelneva tagajärg on loomult eelnev järgneva tagajärjele. Aga üks on kas seos või seose põhjus. Mingeid asju nimetatakse ju seotuteks sellepärast, et nad on korraga ühendatud. Samuti on kaks kas jagunemine [divisio] või jagunemise põhjus, kaks on ju esimene jagunemine. Järelikult, kui üks on seose põhjus, kaks aga jagunemise põhjus, siis järelikult nii nagu üks on loomult kahele eelnev, nõnda on seos loomult jagunemisele eelnev. Aga jagunemine ja muusus on loomult korraga. Seetõttu on seos igavene, nagu ükski, sest ta eelneb muususele.

Niisiis on tõestatud: Et üks on igavene, siis võrdsus on igavene, sarnaselt on ka seos igavene. Aga mitut igavest asja ei või olla. Nimelt, kui oleks mitu igavest, siis kuna üks [(ühtsus)] eelneb igasugusele paljusele, oleks midagi igavikule loomult eelnevat. Mis on võimatu. Peale selle, kui oleks mitu igavest asja, oleks üks teisel puudu ja seetõttu ei oleks kumbki neist täiuslik. Et see ei ole võimalik, siis võrdsus on igavene, sarnaselt ka seos, sellepärast on ühtsus, võrdsus ja seos üks. Ja see on see kolmene ühtsus, mida Pythagoras, esimene kõigi filosoofide seas, õpetas austama.

Aga lisame selgemalt midagi võrdsuse sündimisest ühtsusest.

Peatükk 8[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igavesest sündimisest

Näitame nüüd väga lühidalt, et ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus, seos aga lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest.

Ühtsust [unitas] öeldakse just nagu ōntas kreeka sõnast ōn ['olev'], mida ladina keeles öeldakse ens ['olev']. Ja ühtsus ongi just nagu olevus. Sest Jumal ongi ju asjade olevus. Ta on ju olemise vorm, seega ka olevus. Aga ühtsuse võrdsus on just nagu olevuse võrdsus, s.o olemise ehk eksisteerimise võrdsus. Aga olemise võrdsus on, et asjas ei ole rohkem ega vähem, ei midagi üle, ei midagi alla. Sest kui asjas on rohkem, on see loomuvastane. Kui on vähem, siis teda ei olegi.

Võrdsuse sündimist ühtsusest mõistetakse selgelt, kui pannakse tähele, mis on sündimine. Sündimine on ju ühtsuse kordumine ehk sama loomuse mitmekordistumine, mis läheb üle [procedens] isalt pojale. Muidugi leidub selline sündimine ainult ajalikes asjades. Ent ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks kordumine, s.o ühekordne ühtsus, sest kui ma kordistan ühtsust kaks või kolm või nii edasi korda, siis kutsuks ühtsus endast esile muud, nagu kahe või kolme või muu arvu. Aga ainult üks kord korratud ühtsus sünnitab ühtsuse võrdsuse, millest ei või aru saada midagi muud, kui et ühtsus sünnitab ühtsuse. Ja selline sündimine ongi igavene.

Peatükk 9[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seose igavesest lähtumisest

Samuti nagu ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks[ainus] kordamine, on lähtumine mõlemast selle ühtsuse kordamise [ühtsus (teine tõlgendus: kordamine)], või kui soovid, ühtsuse ja selle ühtsuse võrdsuse ühtsus. Aga lähtumiseks nimetatakse just nagu mingit ulatumist ühelt teisele. Nagu, kui kaks asja on võrdsed, siis just nagu ulatub ühelt teisele võrdsus, mis neid kuidagi ühendab ja seob. Järelikult öeldakse õigusega, et seos lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest. Seos ei ole ju ka ainult ühest, vaid lähtub ühtsusest ühtsuse võrdsusesse ja ühtsuse võrdsusest ühtsusesse. Niisiis öeldakse õigusega, et ta lähtub mõlemastsest ta just nagu ulatub ühelt teisele.

Aga me ei ütle, nagu seos sünniks ühtsusest või ühtsuse võrdsusest, sest ta ei teki ühtsusest kordamise läbi ega kordistamise läbi. Ja ehkki ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtub seos, on ühtsus ja ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtuv seos ometi üks ja seesama, nii nagu sama asja kohta öeldakse "see, tema, seesama". Nimelt suhestab seesama "see", kui teda nimetatakse "tema", esimesega, kui aga teda nimetatakse "seesama", seob ja ühendab ta suhestatavat esimesega. Niisiis, kui sellest asesõnast, mis on "tema", oleks moodustatud see sõna, mis on "temasus", siis võiksime öelda nii: "ühtsus, temasus, samasus", nimelt tekitaks temasus suhte ühtsusega, temasuse ja ühtsuse samasus aga tähistaks seost, nad oleksid küllalt lähedases kooskõlas Kolmainsusega.

Mis aga puutub sellesse, et meie pühimad doktorid nimetasid ühtsuse Isaks, võrdsuse Pojaks ja seose Pühaks Vaimuks, siis nad tegid seda mingi sarnasuse tõttu nende mööduvate asjadega. Isal ja pojal on ju mingi ühine loomus, mis on üks, nii et poeg on isaga selle loomuse poolest võrdne. Pojal ei ole ju rohkem ega vähem inimlikkust kui isal, ja nende kahe vahel on seos. Neid seob ju omavahel loomulik armastus, ja seda sellesama loomuse sarnasuse tõttu, mis neis on ja mis laskub isast pojasse. Ja sellesama tõttu armastab ta poega rohkem kui kedagi teist, kes temaga inimlikkuse poolest ühtib.

Säärase, olgugi küll ülikauge sarnasuse pärast nimetataksegi ühtsust Isaks, võrdust Pojaks, seost aga armastuseks ehk Pühaks Vaimuks, ainult loodute suhtes, nagu me allpool omal kohal ka selgemalt näitame. Ja see on minu arvates Pyhagorase uurimise kohaselt üliilmne uurimine ühtsuse kohta kolmsuse kohta ühtsuses ja ühtsuse kohta alati jumaldamisväärses Kolmainsuses.

Peatükk 10[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et arusaamine Kolmainsusest ühtsuses ületab kõik asjad

Nüüd uurime, mida tahab öelda Martianus, kui ta ütleb, et filosoofia sülgas selle Kolmainsuse tundmisele tõusta tahtes välja ringid ja kerad.

Eelnevas on näidatud üksainus ülilihtne suurim, ning et säärasena ei ole ta ei täiuslikem kehaline kujund, s.o kera, ega [täiuslikem] pinnaline [kujund], s.o ring, ega [täiuslikem] sirgjooneline [kujund], s.o kolmnurk, ega [täiuslikem] lihtsa sirgsusega [kujund], see on joon. Vaid ta on ise üle kõige selle, nii et paratamatult tuleb välja sülitada see, milleni jõutakse meelte või kujutluse või mõistuse läbi materiaalsete lisanditega, et jõuaksime lihtsaima ja abstraktseima arusaamiseni (intelligentiam), kus kõik on üks, kus joon on kolmnurk, ring ja kera, kus ühtsus on kolmsus ja ümberpöördult, kus aktsidents on substants, kus ihu on vaim, liikumine on paigalseis ja nõnda edasi. Ja siis saadakse aru, kui saadakse aru, et mis tahes asi on selles ühes üks ja see üks on kõik ning järelikult on mis tahes asi selles kõik. Ja sa pole kera, ringi ja muud sarnast õigesti välja sülitanud, kui sa ei saa aru, et see suurim ühtsus on paratamatult kolmne. Suurimast [ühtsusest] ei saa ju kuidagi õigesti aru saada, kui ei saada sellest aru kui kolmsest.

Et kasutada selleks sobivaid näiteid, näeme, et aru ühtsus pole midagi muud kui arusaav, arusaadav ja arusaamine. Nüüd kui tahad pöörduda sellelt, mis on arusaav, suurima poole ja öelda, et suurim on suurimal määral arusaav, ja lisad, et ta on ka suurimal määral arusaadav ja suurim arusaamine, siis sa ei mõista suurimat ja täiuslikemat ühtsust õigesti. Nimelt, kui ühtsus on suurim ja täiuslikem arusaamine (intellectio), mis ilma nende kolme vastastikuse suhteta (correlationibus) ei saa olla ei arusaamine ega täiuslikem arusaamine, siis ei mõista ühtsust õigesti see, kes ei jõua selle ühtsuse kolmsuseni.

Ühtsus on ju ainult kolmsus, sest ta tähendab jagamatust, eristust ja seost. Jagamatus on kindlasti ühtsusest, samamoodi eristus, samamoodi ka ühendus (unio) ehk seos. Niisiis ei ole suurim ühtsus midagi muud kui jagamatus, eristus ja seos. Ning kuna ta on jagamatus, on ta igavik ehk ilma alguseta (principio), igavesena mitte millestki jagatud. Et ta on eristus, on ta muutumatust igavikust. Ning kuna ta on seos ehk ühendus, lähtub ta mõlemast.

Peale selle, öeldes "Ühtsus on suurim", ütlen ma kolmsust. Nimelt kui ma ütlen "ühtsus", ütlen ma alguseta algust, öeldes "suurim", ütlen ma algust algusest, kui ma neid sõnaga "on" kokku köidan ja ühendan, ütlen ma mõlemast lähtumist. Niisiis, kui ülalöeldust on üliilmselt tõestatud, et üks on suurim, sest vähim, suurim ja seos on üks, nõnda et ühtsus ise on nii vähim, suurim kui ka ühendus, siis siit on kindel, et filosoofia, mis tahab ülilihtsa arusaamisega tabada suurimat ühtsust kui ainult kolmset, peab välja sülgama kõik kujuteldava ja mõistusliku.

Aga sa imestad selle üle, mis me ütlesime, et kes tahab suurimat lihtsa arusaamisega haarata, peab asjade erinevustest ja mitmesugusustest ning kõikidest matemaatilistest kujunditest üle hüppama, sest ütlesime, et suurimas on joon nii pind, ring kui ka kera. Sellepärast püüan ma aru teritamiseks sind selle poole hõlpsamini pöörata kaheldamatu kättpidi juhtimisega, et sa näeksid, et see on paratamatu ja ülitõene. Kui sa sõnadest ümberpaigutavalt (transumptive) aru saades tõused märgilt tõele, viib see sind mitte [just] sobimatul moel imestusväärsesse hurmavusse, sest sel teel jõuad sa edasi õpetatud mitteteadmises, et võiksid näha tabamatut ühte suurimat ennast, ainsat ja alati kolmset ülistatud Jumalat, niipalju kui seda antakse (conceditur) teadmishimulisele, kes on ülendanud inimlikud vaimujõud.

Peatükk 11[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et matemaatika aitab meil kõige rohkem taibata Jumala erinevaid [isikuid]

Kõik meie ülitargad ja ülijumalikud doktorid on ühel nõul, et nähtavad asjad on tegelikult (veraciter) nähtamatute asjade pildid (Pauluse kiri roomlastele 1:20) ning Loojat on nõnda võimalik loodute järgi äratuntavalt (cognoscibiliter) näha aimamisi nagu peeglist (Pauluse esimene kiri korintlastele 13:12). Sellel aga, et me uurime vaimseid asju (spiritualia) iseenesest, mis on meile kättesaamatud, sümboolselt, on juur selles, mis on ülalpool öeldud, sest kõigel on omavahel mingi proportsioon, mis on ometi meie eest varjatud ja meile tabamatu, nõnda et kõigest ehitub (exsurgat) üks universum ja kõik on ühes suurimas see üks ise. Ja ehkki näib, et iga pilt ulatub (accedere) sarnasuseni originaaliga, ei ole pilt – peale suurima pildi, mis on seesama mis originaal looduse ühtsuses – ometi originaaliga nii sarnane või võrdne, et ta ei võiks olla lõpmatuseni (per infinitum) sarnasem ja võrdsem, nagu see ülalöeldust juba teatavaks on tehtud.

Aga kui uurimine tekib pildist, ei tohi selle pildi juures, mille ümberpaigutavas (transsumptiva) proportsioonis tundmatut uuritakse, olla midagi kaheldavat, et tee tundmatu (incerta) juurde saaks olla ainult aluseks pandu (praesupposita) ja teadaoleva (certa) läbi. Aga kõik meeltega tajutavad asjad on mingis pidevas ebapüsivuses nendes küllusliku materiaalse võimalikkuse tõttu. Aga näeme, et nendest abstraktsemad asjad – mille puhul vaadeldakse asju mitte täiesti vabadena materiaalsetest lisanditest, ilma milleta neid ei saa kujutleda, ja mitte kõikuvale võimalikkusele täiesti alluvatena – on ülikindlad (firmissima) ja üliteadaolevad – nimelt matemaatilised asjad. Sellepärast otsisidki targad leidlikult just neis näiteid asjadest, mida tuleb aruga uurida, ja mitte keegi vanaaegsetest, keda suureks peetakse, ei lähenenud rasketele asjadele muu sarnasusega kui matemaatilisega, nõnda et Boëthius, õpetatuim roomlaste seas, väitis, jumalike asjade teadmiseni ei jõua keegi, kes matemaatikaga üldse ei tegele.

Eks paigutanud Pythagoras, esimene filosoof nii nime poolest kui ka tegelikuses (re), tõe igasuguse uurimise arvudesse? Teda järgisid platoonikud ja esimesed meie omad sel määral, et meie Augustinus ja pärast teda Boëthius kinnitasid, et kaheldamatult oli arv loodavate asjade "esmane eeskuju Looja vaimus". Kuidas teisiti sai Aristoteles, kes eelkäijaid kummutades tahtis paista ainulaadsena, meile teada anda liikide erinevuse, kui neid arvudega võrreldes? Ja ka tahtes looduslike vormide kohta teada anda, kuidas üks on teises, pidi ta appi võtma matemaatilised vormid, öeldes: "Nii nagu kolmnurk nelinurgas," nõnda on madalam [vorm] kõrgemas. Ma ei räägi tema arvukatest teistest näidetest. Ka platoonik Aurelius Augustinus võttis hinge kvantiteeti ja tema surematust ja muid ülevaid asju uurides appi matemaatilised asjad. Seda teed pidas meie Boëthius nii soovitatavaks, et ta väitis pidevalt, et igasugune õpetus tõest kätkeb hulgas ja suuruses. Ja kui tahad, et ütleksin lühemalt: Eks kummutunud epikuurlaste seisukoht aatomitest ja tühjusest, mis eitab Jumalat ja põrkab kogu tõega kokku, üksnes pütaagorlaste ja peripateetikute matemaatilise tõestuse jõul, nimelt et pole võimalik jõuda jagamatute ja lihtsate aatomite juurde, mida Epikuros algena eeldas?

Vanaaegsete teed edasi käies ja nendega ühtides ütleme: et jumalike asjade juurde ei ole meile valla muud teed kui sümbolite läbi, siis kõige sobivam on meil kasutada matemaatilisi märke – nende hävimatu kindluse tõttu.

Peatükk 12[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuidas on kavas matemaatilisi märke kasutada

Et aga varasemast on kindel, et lihtsalt suurim ei saa olla ükski nendest asjadest, mida meie teame või mõistame, siis kuna me kavatseme teda sümboolselt uurida, tuleb lihtsast sarnasusest üle hüpata. Et kõik matemaatilised asjad on ju lõplikud ja teisiti ei saa neid ka ette kujutada, siis kui me tahame lihtsalt suurimani tõusmiseks näitena kasutada lõplikke asju, siis kõigepealt on tarvis vaadelda matemaatilisi kujundeid koos nende omadustega (passionibus) ja suhetega (rationibus), ja need suhted vastavalt üle kanda lõpmatutele sellistele kujunditele, pärast mida kolmandaks paigutada need lõpmatute kujundite suhted veel kõrgemale ümber – lihtsale lõpmatule, mis on ülivaba igasugusest kujundist. Ja siis õpetataksegi meie mitteteadmist tabamatult, kuidas meil tuleb aimamisi vaeva nähes kõrgema kohta õigemini ja tõesemalt mõelda.

Nõnda tehes ja suurima tõe juhatusel alustades ütleme niisiis, mida kõike pühad mehed ja kõrgeimad suurvaimud, kes on kujunditele pühendunud, on kõnelnud. Ülivaga Anselm võrdles suurimat tõde lõpmatu sirgusega, teda järgides võtame appi sirguse kujundi; kujutlen seda sirgjoonena. Teised ülikogenud mehed võrdlesid üliülistatud Kolmainsusega kolme võrdse täisnurgaga kolmnurka, ning kuna selline kolmnurk koosneb paratamatult lõpmatutest külgedest, nagu näidatakse, siis võib seda nimetada lõpmatuks kolmnurgaks, ja me järgime ka neid. Teised, kes pole lõpmatut ühtsust teisiti saanud kujutada, nimetasid Jumalat lõpmatuks ringiks. Need aga, kes pidasid silmas Jumala ülitegelikku olemasolu, kinnitasid, et Jumal on just nagu lõpmatu kera.

Meie aga näitame, et nad kõik korraga mõistsid suurimat õigesti ning nad kõik olid ühel seisukohal.

Peatükk 13[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurima ja lõpmatu joone omadustest

Ütlen niisiis, et kui oleks lõpmatu joon, siis ta oleks sirge, ta oleks kolmnurk, ta oleks ring ja oleks kera. Ja samamoodi, kui oleks lõpmatu kera, siis ta oleks ring, kolmnurk ja joon.

Aga esimene, et lõpmatu joon on sirge, on ilmne: Ringi diameeter on sirgjoon, ja piirjoon on diameetrist suurem kõverjoon. Kui nüüd kõverjoone kõverus jääb seda väiksemaks, mida suurema ringi piirjoon ta on, siis seega suurimal ringil, mis ei saa suurem olla, on piirjoon minimaalselt kõver, seetõttu maksimaalselt sirge. Niisiis langeb vähim suurimaga kokku, nõnda et on silmnähtavalt paratamatu, et suurim joon on maksimaalselt sirge ja minimaalselt kõver. Ja siin ei saa jääda vähimatki kahtlust, kui siin kõrval olevalt kujundilt näha, et suurema ringi kaar CD on vähem kõver kui väiksema ringi kaar EF, ning viimane on vähem kõver kui veel väiksema ringi kaar GH; seetõttu on sirgjoon AB kaar suurimale ringile, mis ei saa suurem olla. Ja nõnda on näha, et suurim ja lõpmatu joon paratamatult sirgeim, millele kõverus ei vastandu, selle suurima joone puhul kõverus ongi sirgus. Ja see on esimene, mida oli tarvis tõestada.

Teiseks ütlesime, et lõpmatu joon on suurim kolmnurk, ring ja kera. Ning selleks, et seda näidata, on tarvis lõplike joonte puhul näha, mis on lõpliku joone võimalikkuses (potentia). Et aga see, mis on lõpliku võimalikkuses, on tegelikkuses (actu) lõpmatu, siis saab see, mida me otsime, meile selgemaks.

Ja kõigepealt, me teame, et pikkuse poolest lõplik joon saab olla pikem ja sirgem, ning juba on tõestatud, et suurim joon on pikim ja sirgeim. Teiseks, kui pöörata joont AB ümber liikumatu punkti A, kuni B jõuab C-ni, saame kolmnurga. Kui pööramine lõpuni viia, nii et kuni B jõuab algusesse, kust ta alustas, tekib ring. Kui jälle pöörata B-d ümber liikumatu A, kuni ta jõuab alguspunkti vastas olevasse punkti, mis on D, siis on joontest AB ja AD saadud pidev joon ja joonistatud poolring. Ja kui poolringi pöörata ümber liikumatu diameetri BD, tekib kera. Ja see kera on joone võimalikkuse piir, mis eksisteerib täiesti tegelikkuses, sest keral ei ole enam mingi edasise kujundi võimalikkust. Kui nüüd lõplikku joone võimalikkuses on need kujundid, ja lõpmatu joon on kõik see tegelikkuses, mille võimalikkus lõplikul joonel on, siis järeldub, et lõpmatu joon on kolmnurk, ring ja kera. Mida oligi tarvis tõestada.

Ning kuna sa ehk tahad selgemini näha, et see, mis on lõpliku võimalikkuses, on tegelikkuses lõpmatu, siis ma teen sind veel selles ülikindlaks.

Peatükk 14[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et lõpmatu joon on kolmnurk

Ettekujutusjõud, mis ei ületa meeltega tajutava sugu, ei haara, et joon võib olla kolmnurk, sest kvantitatiivselt määratletu puhul (in quantis) nad erinevad ebaproportsionaablilt. Aru jaoks on see ometi kerge. On ju juba kindel, et suurim ja lõpmatu saab olla ainult üks. Et mis tahes kolmurga kahe külje summa ei saa olla väiksem kolmandast küljest, siis on edasi kindel, et kolmnurgal, mille üks külg on lõpmatu, ei saa teiste summa olla väiksem. Et aga lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, siis on paratamatu, et igal kolmnurgal, mille üks külg on lõpmatu, et teised samamoodi lõpmatud. Et aga mitut lõpmatut ei saa olla, siis sa saad ületavalt aru, et lõpmatu kolmnurk ei saa koosneda mitmest joonest, olgugi et ta on suurim tõelisim kolmnurk, koosnematu ja ülilihtne; ning kuna ta on tõelisim kolmnurk, mis ei saa olla ilma kolme jooneta, siis on paratamatu, et see ainus lõpmatu joon on kolm joont ja kolm joont on üks ülilihtne joon. Nõnda ka nurkade puhul, sest on vaid üks lõpmatu nurk, ja see on kolm nurka ja kolm nurka on üks. Ja ei koosne see suurim kolmnurk joontest ja nurkadest, vaid lõpmatu joon ja nurk on üks ja seesama; nii et ka joon on nurk, sest kolmnurk on joon.

Peale selle võid sellest arusaamist endale kergendada, tõustes kvantitatiivselt määratletud (quanto) kolmnurga juurest kvantitatiivselt määratlemata (non-quantum) kolmnurga juurde. On ju ilmne, et igal kvantitatiivselt määratletud kolmnurgal on kolm nurka, mis on võrdsed kahe täisnurga summaga. Ja nõnda, mida suurem on üks nurk, seda väiksemad on teised. Ja kuigi iga nurk võib kasvada väljajätvalt kahe täisnurga summani, ja meie esimese printsiibi järgi mitte maksimaalselt, oletagem siiski, et ta kasvab siisehharavalt kahe täisnurga summani, kusjuures kolmnurk jääb püsima. Siis on ilmne, et kolmnurgal on üks nurk, mis on kolm, ja kolm on üks.

Samamoodi võid näha, et kolmnurk on joon, sest kui kvantitatiivselt määratletud kolmnurga mis tahes kahe külje summa on kolmandast küljest seda pikem, mida väiksem on nendevaheline nurk kahe täisnurga summast, siis kuna nurk BAC on kahe täisnurga summast palju väiksem, siis joonte BA ja AC summa on palju pikem kui BC. Seega mida väiksemaks see nurk saab (näiteks BDC), seda vähem ületab koonte BD ja DC summa joone BC, ja seda väiksem on pindala. Seetõttu, kui nüüd eeldada, et see nurk võrdub kahe täisnurga summaga, siis kogu kolmnurk laheneb lihtsaks jooneks.

Seetõttu, kui sa saad end aidata selle eeldusega, mis on kvantitatiivselt määratletu puhul võimatu, tõustes kvantitatiivselt määratlematu juurde, siis sa näed, et see on täiesti paratamatu. Ja selles on ilmne, et lõpmatu joon on suurim kolmnurk. Mida oligi tarvis näidata.

Peatükk 15[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et see kolmnurk on ring ja kera

Nüüd on selgemini näha, et kolmnurk on ring. Eeldagem nimelt, et kolmnurga ABC on põhjustanud joone AB pööramine ümber liikumatu A, kuni B jõuab C-ni. Pole kahtlust, et kui joon AB oleks lõpmatu ja B-d pöörataks täielikult, kuni ta jõuab algusesse tagasi, siis tekiks suurim ring, mille osa on BC. Et aga see osa on lõpmatu ringi kaar, siis ta on sirgjoon BC. Et aga lõpmatu iga osa on lõpmatu, siis ei ole BC väiksem kui lõpmatu piirjoone täiskaar. Järelikult ei ole BC üksnes osa, vaid kõige täielikum piirjoon. Seetõttu on paratamatu, et kolmnurk ABC on suurim ring.

Ning kuna piirjoon BC on sirgjoon, siis ta ei ole suurem kui AB, sest ta ei ole suurem kui lõpmatu. Nad ei ole ka kaks joont, sest kahte lõpmatut ei saa olla. Seetõttu on lõpmatu joon, mis on kolmnurk, ka ring. Mis oligi [tõestamiseks] ette pandud.

Edasi saab ilmseks, et lõpmatu joon on kera. Joon AB on suurima ringi piirjoon, koguni ring, nagu on juba tõestatud. Ja kolmnurgas on ta pööratud B-st C-sse, nagu ülal on öeldud. Aga BC on lõpmatu joon, nagu samuti äsja on tõestatud. Seetõttu jõuab AB pärast täispööret C-sse tagasi. Ja kui see on nõnda, siis järeldub, et niisugusest ringi pöörlemisest tekib kera. Et aga ülalpool on tõestatud, et ABC on ring, kolmnurk ja joon, siis on meil nüüd tõestatud, et ta on kera. Ja see ongi see, mis me uurimiseks ette panime.

Peatükk 16[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et ülekantult suhtub suurim kõigesse nagu suurim joon joontesse

Nüüd, mil on ilmne, et lõpmatu joon on tegelikkuses lõpmatult kõik see, mis on [lõpliku joone] võimalikkuses, on meil ülekantult lihtsas suurimas samamoodi, et see suurim on tegelikkuses maksimaalselt kõik see, mis on absoluutse lihtsuse võimalikkuses. Mis iganes on võimalik, see on tegelikkuses see suurim maksimaalselt, mitte kuivõrd ta võimalikust on, vaid kuivõrd ta maksimaalselt on, nii nagu joonest tõmmatakse välja kolmnurk, ja lõpmatu joon ei ole kolmnurk, kuivõrd ta lõplikust joonest välja tõmmatakse, vaid on tegelikkuses lõpmatu kolmnurk, mis on joonega sama. Peale selle ei ole see absoluutne võimalikkus suurimas muu kui see suurim tegelikkuses, nii nagu lõpmatu joon on tegelikkuses kera. Teisiti mittesuurimas. Sest seal ei ole võimalikkus tegelikkus, nii nagu lõplik joon ei ole kolmnurk.

Siit nähtub suur spekulatsioon, mida sellest suurima kohta saab võtta: et ta on selline, et vähim on temas suurim, nõnda et ta ületab täielikult, lõpmatuseni, igasuguse vastanduse. Sellest printsiibist saab tema kohta tuletada (elici) nii palju negatiivseid tõdesid, kui palju saab kirjutada või lugeda. Kogu teoloogia, mis on meile taibatav, tuletub sellest ainsast printsiibist. Sellepärast ütlebki Dionysios Areopagita, see suurim jumalike asjade järeleuurija, oma "Müstilises teoloogias", et üliõnnis Bartolomeus, kes ütles, et teoloogia on ühtviisi vähim ja suurim, "sai" teoloogiast "imestusväärselt aru". Sest kes sellest aru saab, see saab kõigest aru; ta ületab igasuguse loodud aru. Sest nagu seesama Dionysios oma raamatus "Jumalanimedest" ütleb, Jumal, kes on see suurim, "ei ole küll see, kuid mitte teine, ega kuskil küll ja mujal mitte". Sest nii nagu ta on kõik, nõnda ei ole ta ka mitte miski sellest kõigest. Nimelt – nagu seesama [Dionysios] "Müstilise teoloogia" lõpus kokku võtab – on ta siis "kõige täiuslik ja ainuline põhjus üle igasuguse jaatuse, ja üle kõige äravõtmise on tema oivalisus, kes ta on lihtsalt kõigest vaba ja sealpool kõike." Siit järeldab ta Kirjas Gaiusele, et teda [Jumalat] teatakse (nosci) "üle igasuguse meele (mentem) ja arukuse (intelligentiam)".

Kooskõlas sellega ütleb rabi Saalomon, et kõik targad on ühel meelel, "et teadused ei haara Loojat; ja keegi ei haara, mis ta on, peale tema enese; ja meie haaramine tema [haaramise] suhtes on puudulik lähendus [defectus appropinquandi] tema haaramisele". Ja seepärast ütleb mujal kokkuvõttena: "Kiidetud olgu Looja, kelle olemuse tabamisel teaduste uurimine jääb lühikeseks [abbreviatur] ja (...) tarkus arvatakse mitteteadmiseks ja (...) sõnaosavus alpuseks." Ja arvan, et sellesama õpetatud mitteteadmise läbi, mida me otsime, püüdiski Dionysios mitmel moel näidata, et teda [Jumalat] ei saa leida mingi muu printsiibi kui eelöeldu järgi.

Olgu niisiis meie spekulatsioon, mille me tuletame (elicimus) sellest, et lõpmatu kõverus on lõpmatu sirgsus, ülekantult suurimas tema ülilihtsa ja ülilõpmatu olemuse kohta, et ta on kõikide olemuste ülilihtne olemus; ning et kõik asjade olemused, mis on, on olnud või saavad olema, on tegelikkuses (actu) alati ja igavesti selles olemuses, ja nõnda kõik olemused otsekui see kõige olemus; ning et see kõige olemus on nõnda mis tahes olemus, et ta on korraga kõik [olemused] ja mitte ükski iseäranis (singulariter); ning et see suurim olemus – nagu lõpmatu joon on kõikide joonte kõige adekvaatsem mõõt – on samamoodi kõikide olemuste kõige adekvaatsem mõõt.

Suurim, millele ei vastandu vähim, on ju paratamatult kõige üliadekvaatne mõõt, mitte suurem, sest ta on vähim, mitte väiksem, sest ta on suurim. Aga kõik mõõdetav satub suurima ja vähima vahele. Seega on kõigi olemuste adekvaatseim ja täpseim mõõt lõpmatu olemus.

Ja veel, et sa selgemini näeksid, mõtle järele: kui lõpmatu joon koosneks lõpmatust arvust ühejalastest lõikudest, ja teine [lõpmatu joon] lõpmatust arvust kahejalastest [lõikudest], siis peaksid nad ikkagi olema võrdsed, sest lõpmatu ei ole lõpmatust suurem. Niisiis, nii nagu üks jalg ei ole lõpmatus joones väiksem kui kaks jalga, nõnda ei ole lõpmatu joon ühe jala võrra suuremana suurem kui kahe jala võrra [suuremana]]. Et lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, siis on koguni lõpmatu joone üks jalg nõnda kogu lõpmatu joonega vahetatav (convertitur) nagu kaks jalga.

Samamoodi, kuna igasugune olemus on suurimas [olemuses] suurim [olemus] ise, ei ole suurim midagi muud kui kõigi olemuste adekvaatseim mõõt, ega leidu mingi olemuse muud täpset mõõtu kui see. Kõik teised on nimelt puudulikud ning saavad olla täpsemad, nagu seda ülalpool on üliselgelt näidatud.

Peatükk 17[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sügavaimad õpetused sellest

Veel sellesama kohta: Lõplik joon on jagatav ja lõpmatu [joon on] jagamatu, sest lõpmatul, milles suurim langeb kokku vähimaga, ei ole osi. Aga lõplik joon ei ole jagatav mittejooneks, sest et suuruses ei jõuta vähimani, mis ei saa olla väiksem, nagu ülalpool on näidatud. Seepärast on lõplik joon joone logoses [ratione] jagamatu. Jalapikkune joon ei ole vähem joon kui küünrapikkune joon. Jääb niisiis, et lõpmatu joon on lõpliku joone logos. Nõnda on lihtsalt suurim kõige logos. Aga logos on mõõt. Sellepärast ütleb Aristoteles "Metafüüsikas" [ 1, 1, 1062 b 18 ], et esimene on kõige mõõt [metrum et mensuram], sest ta on kõige logos.

Veel: Nii nagu lõpmatu joon, mis on lõpliku joone logos, on jagamatu, ning järelikult muutumatu ja püsiv, nõnda on ka kõigi asjade logos, mis on ülistatud Jumal, alatine ja muutumatu. Ja selles avaneb suure Dionysiose arusaamine, kes ütleb, et asjade loomus on hävimatu, ja teiste arusaamine, kes nimetasid asjade logost igaveseks, nagu jumalik Platon ise, kes nagu annab edasi Chalkidios, ütles "Phaidonis" [tegelikult "Timaioses"], et üks on on kõikide asjade eeskuju ehk idee, nii nagu ta iseeneses on, asjade suhtes aga, mida on palju, näivad eeskujud paljudena. Kui ma nüüd vaatlen kahejalast joont ja teist kolmejalast ja nii edasi, siis tuleb mõttesse kaks asja, nimelt joone logos, mis on mõlemas ja kõikides üks ja võrdne, ning erinevus, mis on kahejalase ja kolmejalase vahel. Ja nõnda näib kahejalase logos ühena ja kolmejalase logos teisena. On aga ilmne, et lõpmatus joones ei ole erinevat kahejalast ja kolmejalast. Ja ta on lõpliku joone logos. Sellepärast on mõlemal joonel üks logos, ja asjade või joonte erinevus ei ole logose erinevusest – sest logos on üks –, vaid sattumusest, sest nad ei saa logosest võrdselt osa. Seetõttu on vaid üks kõige logos, millest saadakse osa erineval moel.

See aga, et erineval moel osa saadakse, tuleb sellest, et nagu ülalpool on tõestatud, ei saa olla kahte asja, mis on võrdselt sarnased ning järelikult ühest logosest täpselt võrdsel moel osa saavad. Nimelt on logosest äärmises võrdsuses võimalik osa saada üksnes suurima läbi, mis on lõpmatu logos ise. Nii nagu on vaid üks suurim ühtsus, nõnda saab olla vaid üks ühtsuse võrdsus. Et ta on suurim võrdsus, on ta kõige logos. Nii nagu ju on vaid üks lõpmatu joon, mis on kõigi lõplike [joonte] logos, ja selle läbi, et lõplik joon jääb paratamatult alla sellele, mis on lõpmatu, siis ka selle läbi ei saa ta olla iseenese logos, nii nagu lõplik ei saa olla ühtlasi lõpmatu. Seetõttu, nii nagu mitte mingid kaks lõplikku joont ei saa olla täpselt võrdsed, sest täpne võrdsus, mis on suurim, on vaid suurim ise, nõnda ka ei leidu kaht joont, mis saaksid kõige ühest logosest võrdselt osa.

Peale selle: Lõpmatu joon ei ole kahejalases [joones] suurem ega väiksem, kui kahejalane [joon], nagu ülalpool on öeldud; ja nõnda ka kolmejalase puhul ja edasi. Ja kuna ta on jagamatu ja üks, on ta mis tahes lõplikus [joones] tervenisti. Aga ta ei ole tervenisti mis tahes lõplikus [joones] osasaamise ja piiramise (finitationem) poolest, muidu, kui ta oleks tervenisti kahejalases, ei saaks ta olla kolmejalases, nii nagu kahejalane ei ole kolmejalane. Seetõttu on ta nõnda tervenisti mis tahes [joones], et ta ei ole mitte üheski, kuivõrd üks on teistest erinev piiramise läbi.

Niisiis on lõpmatu joon mis tahes joones tervenisti, nõnda et mis tahes [joon on] tema. Ja seda tuleb vaadelda koos, ning ongi selgelt näha, et suurim on mis tahes asjas ja mitte üheski. Ja see ei ole miski muu kui suurim, sest ta on sama logose alusel mis tahes asjas, nii nagu mis tahes asi temas, ja ta ise on [selle] logos, et siis suurim on iseeneses. Järelikult ei ole see, et suurim on kõige mõõt, muu kui et lihtsalt suurim on iseeneses ehk suurim on suurim. Niisiis ei ole ükski asi iseeneses peale suurima, ja iga asi kui oma logoses on iseeneses, sest tema logos on suurim.

Sellest võib aru abi saada ning lõpmatu joone võrdpildis (similitudine) lihtsalt suurima poole, mis on üle igasuguse aru, pühas mitteteadmises väga palju edasi jõuda. Nägime siin ju nüüd selgelt, et Jumala me leiame olevate osasaamise kõrvaldamise läbi. Kõik olevad saavad ju olevusest osa. Niisiis, kui kõikidelt olevatelt osasaamine ära võtta, jääb järele lihtsaim olevus ise, mis on kõige olemus. Ja säärast olevat ennast me näeme üksnes üliõpetatud mitteteadmises, sest et kui ma eemaldan vaimust kõik, mis olevusest osa saab, siis ei näi midagi järele jäävat. Ja sellepärast ütleb suur Dionysios, et Jumala aru läheneb rohkem "eimiskile kui miskile". Aga püha mitteteadmine õpetab mulle, et see, mis näib arule eimiskina, on tabamatu suurim.

Peatükk 18[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et seesama juhib meid olevusest osasaamisest arusaamisele

Edasi: Meie küllastumatu aru otsib eelnevast ergutatuna suurima meeldivusega väsimatu hoolega, kuidas seda ühest suurimast osasaamist selgemalt vaadelda. Ja kasutades jälle joone lõpmatu sirgsuse näidet, ütleb ta:

Pole võimalik, et kõver, mis lubab (recipit) suuremat ja väiksemat, oleks suurim või vähim. Ja kõver kui kõver ei ole miski, sest et ta on sirgest äralangemine (casus). Järelikult on olemine, mis on kõveras, sirgsusest osasaamisest, sest maksimaalselt ja minimaalselt kõver ongi sirge. Seetõttu, mida vähem kõver kõver on – nagu on suurema ringi piirjoon –, seda enam saab ta osa sirgsusest; mitte et ta haaraks osa, sest lõpmatu sirgsus on jaotamatu, vaid mida suurem on lõplik sirge joon, seda enam näib ta osa saavast suurima lõpmatu joone lõpmatusest. Ja nii nagu lõplik sirge [joon] selles, et ta on sirge – sellesse sirgsusesse vähim kõverus lahenebki – saab lõpmatust [joonest] osa lihtsama osasaamise poolest, ja kõver [joon] mitte nõnda lihtsa ja vahetu [osasaamise poolest], vaid pigem vahendatud ja kauge [osasaamise poolest], sest et selle sirgsuse vahendusel, millest ta osa saab, nõnda on mingid olevad, mis vahetumalt saavad osa iseeneses püsivast (subsistentem) suurimast olevusest – lihtsad lõplikud substantsid, ja on teised olevad, mis ei saa osa iseenese läbi, vaid substantside vahendusel – aktsidentsid. Sellepärast on vaatamata sellele erinevale osasaamisele, nagu ütleb Aristoteles [(De anima A 5 411a)], sirge iseenda ja kõvera mõõt; nii nagu lõpmatu joon on sirge ja kõvera joone mõõt, nõnda on suurim kõikide kuidas iganes erineval moel osasaavate [asjade mõõt].

Ja selles avaneb selle arusaamine, et öeldakse, et substants ei luba (capere) rohkemat ega vähemat. See on ju nõnda tõsi, nii nagu lõplik sirge joon ei luba (suscipit) selles, et ta on sirge, rohkemat ega vähemat; et aga ta on lõplik, siis erineva osasaamise läbi lõpmatust [joonest] on üks teise suhtes suurem või väiksem, ja kunagi ei leidu kahte võrdset. Kõver aga lubab (recipit) sirgsusest osasaamise suhtes rohkemat ja vähemat. Ning järelikult lubab ta selle sirgsuse läbi, millest ta osa saab, kui kõver rohkemat ja vähemat. Ja siit on, et mida enam aktsidentsid substantsist osa saavad, seda õilsamad nad on. Ja veel, mida enam nad saavad osa õilsamast substantsist, seda õilsamad nad veel on. Ja selles on näha, et saavad olla üksnes asjad, mis kas iseenese läbi või teiste läbi saavad osa esimese olevusest, nii nagu leiduvad üksnes kõverad või sirged jooned. Ja sellepärast jaotab Aristoteles kõik, mis maailmas on, õigesti substantsiks ja aktsidentsiks.

Niisiis on substantsil ja aktsidentsil üks adekvaatseim mõõt, mis on lihtsaim suurim ise; kuigi ta pole substants ega aktsidents, ilmneb eelnevast selgesti, et talle on pigem valitav (sortiri) vahetult temast osa saavate asjade, nimelt substantside kui aktsidentside nimi. Sellepärast kutsub suurim Dionysios teda rohken kui substantsiks ehk supersubstantsiaalseks, mitte aga superaktsidentaalseks. Et öelda "supersubstantsiaalne" on öelda rohkem kui "superaktsidentaalne", siis on seda [nime] suurimale sobivam omistada. Öeldakse aga "supersubstantsiaalne", see tähendab "mittesubstantsiaalne", sest substants on temast madalam, tema aga on üle substantsi. Ja nõnda on eitav suurimale tõesemalt sobiv, nagu me allpool ütleme jumalanimede kohta.

Ülalöeldust võiks keegi aktsidentside ja substantside kohta palju uurida, aga nende käsitlemiseks ei ole siin kohta.

Peatükk 19[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpmatu kolmnurga ülekandmine suurimale kolmsusele

Nüüd laskem end teadmatuses õpetada selle üle, et nagu ülal öeldud ja näidatud, suurim joon on suurim kolmnurk. On näidatud, et suurim joon on kolmnurk. Ning kuna joon on lihtsaim, siis lihtsaim on kolmne (trinum). Kolmnurga iga nurk on joon, sest kogu kolmnurk on joon. Seetõttu on lõpmatu joon kolmne. Ei ole aga võimalik, et oleks mitu lõpmatut. Seetõttu see kolmsus on ühtsus.

Seetõttu, kuna suurema külje vastasnurk on suurem, nagu geomeetrias näidatakse, ja siin on kolmnurk, mille külg on üksnes lõpmatu, siis nurgad on suurimad ja lõpmatud. Seetõttu ei ole üks teistest [summana] väiksem ega kaks kolmandast [summana] suuremad, vaid kuna väljaspool lõpmatut kvantiteeti ei saa olla kvantiteeti, nõnda ei saa väljaspool ühte lõpmatut nurka olla teisi. Seetõttu üks on teises, ja kõik kolm on üks suurim.

Peale selle, nii nagu suurim joon ei ole rohkem joon, kolmnurk, ring või kera, vaid on tõelisuses see kõik ilma kokkupanduseta, nagu näidatud, nõnda samamoodi on lihtsalt suurim kui joonne suurim, mida me võime nimetada olemuseks; on kui kolmnurkne [suurim], ja teda võib nimetada kolmsuseks; on kui ringne [suurim], ja teda võib nimetada ühtsuseks; on kui kerane [suurim], ja teda võib nimetada tegelikuks olemasoluks (actualis exsistentia).

Suurim on niisiis kolmne olemus, ühes tegelikkuses (actu); olemus ei ole miski muu kui kolmsus, ja kolmsus ei ole muu kui ühtsus, ega tegelikkus muu kui ühtsus, kolmsus või olemus, kuigi ülitõene on, et see suurim on identselt ja ülilihtsalt. Niisiis, nii nagu on tõene, et suurim on ja on üks, nõnda on tõene, et ta on kolmne, niiviisi et kolmsuse tõesus ei räägi vastu ülilihtsale ühtsusele, vaid ongi see ühtsus.

See aga ei ole võimalik teisiti kui nii, nagu on kättesaadav suurima kolmnurga sarnasuse läbi. Seetõttu, teades eelnevast tõelist kolmnurka ja lihtsaimat joont, jõuame kolmainsuseni inimesele võimalikul moel õpetatud mitteteadmises. Näeme nimelt, et me ei leia ühte nurka ja pärast teist ja kolmandaks veel teist, nagu lõplike kolmnurkade puhul, sest kolmnurga ühtsuses ei saa olla üks ja teine ja kolmas ilma kokkupanduseta. Aga üks on ilma arvulise korrutamiseta kolmekordselt. Sellepärast ütleb õigesti üliõpetatud Augustinus: "Kui hakkad kolmainsust loendama, eemaldud tõest." Jumalikes asjades tuleb nimelt nii palju kui võimalik hõlmata lihtsas mõistes vasturääkivat, seda eelnevalt ennetades. Ütleme, jumalikes asjades ei tule mõista erinevust ja mitteerinevust kui kaht vasturääkivat asja, vaid eelnevalt kui oma lihtsaimas printsiibis, kus erinevus ei ole muu kui mitteerinevus. Ja siis mõistetakse selgemalt, et kolmsus ja ühtsus on sama. Sest kus erinevus on mitteerinevus, seal kolmsus on ühtsus. Ja ümberpöördult, kus mitteerinevus on erinevus, seal ühtsus on kolmsus. Ja nõnda isikute paljuse ja olemuse ühtsuse puhul. Sest kus paljus on ühtsus, seal isikute kolmsus on olemuse ühtsusega sama. Ja ümberpöördult, kus ühtsus on paljus, seal olemuse ühtsus on kolmsus isikutes.

Ja seda on selgelt näha meie näitest, kus ülilihtne joon on kolmnurk ja ümberpöördult lihtne kolmnurk on joonne ühtsus. Siit on ka näha, et kolmnurga nurki ühe, kahe, kolmega loendada ei saa, sest igaüks neist on igaühes, nagu ütleb Poeg: "Mina olen Isas" ja "Minus on Isa" [(Jh 10:38])]. Jällegi, kolmnurga tõelisus nõuab kolme nurka. Niisiis on siin ülitõeliselt kolm nurka, ja igaüks neist on suurim, ja kõik nad on üks suurim. Peale selle, kolmnurga tõelisus nõuab, et üks nurk ei oleks teine. Ja nõnda nõuab siin lihtsaima olemuse ühtsuse tõelisus, et need kolm nurka ei oleks mingid kolm erinevat, vaid üks. Ja ka see on siin tõsi.

Niisiis, ühenda need, mis näivsad vastanditena, eelnevalt, nagu ma ennist ütlesin, ja sul ei ole ühte ja kolme ega ümberpöördult, vaid ükskolmne ehk kolmainus. Ja see on absoluutne tõde.

Peatükk 20[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veel kolmainsusest ja sellest, et jumalikes asjades ei ole võimalik nelisus ja nii edasi

Edasi: Selle kolmsuse, mis on kolmainsus, tõelisus nõuab, et kolmne oleks üks, sest teda nimetatakse kolmainuks. See aga mahub (cadit) mõistmisse üksnes sel viisil, nagu erinev vastastikune suhe ühendab ja kord eristab. Seetõttu nii nagu siis, kui me joonestame lõpliku kolmnurga, on kõigepealt üks nurk, siis teine, kolmandaks mõlema (ab utroque) kolmas, ja nendel nurkadel on omavahel vastastikune suhe, nii et nendest on üks kolmnurk, nõnda on ka lõpmatus [kolmnurgas] lõpmatult. Ometi tuleb mõista nõnda, et eelnevust mõistetaks igavikus niiviisi, et järgnevus sellele ei vastu ei räägi. Teisiti ju eelnevus ja järgnevus lõpmatus ja igaveses sattuda ei saa. Seetõttu ei ole Isa Pojale eelnev ja Poeg jätgnev, vaid Isa on nõnda eelnev, et Poeg ei ole järgnev. Nõnda on Isa esimene Isik, et Poeg ei ole tema järel teine. Aga nii nagu Isa on esimene [Isik] ilma eelnevuseta, nõnda on Poeg teine [Isik] ilma järgnevuseta ja Püha Vaim samamoodi kolmas. Et aga seda on ülalpool pikemalt öeldud, piisaku sellest.

Suvatse siiski selle ikkaõnnistatud Kolmainsuse juures tähele panna, et see suurim on kolmne ega mitte neline või viisne ja nii edasi. Ja see on kindlasti märkimisväärne. See oleks nimelt vastuolus suurimale omase lihtsuse ja täiuslikkusega. Sest igal hulknurksel kujundil on lihtsaimaks elemendiks kolmnurkne [kujund], ja see on vähim hulknurkne kujund, millest väiksemat olla ei saa. On aga tõestatud, et lihtsalt vähim langeb kokku suurimaga. Niisiis, nii nagu on suurim ühtsus iga arvu suhtes, nõnda on suurim kolmnurk iga hulknurkse [kujundi] suhtes. Aga nelinurkne kujund ei ole vähim, nagu on ilmne, sest temast väiksem on kolmnurkne [kujund]. Niisiis ei saa ülilihtsa suurimaga, mis saab kokku langeda üksnes vähimaga, mitte kuidagi sobida nelinurkne [kujund], mis ei saa olla ilma kokkupanduseta, sest ta on vähimast suurem. Olla suurim ja olla nelinurkne toob koguni kaasa (impkicat) vastuolu. Ta ei saaks ju olla kolmnurkade adekvaatne mõõt, sest ta alati ületaks [neid]. Niisiis, kuidas oleks suurim see, mis ei oleks kõige mõõt? Veel enam, kuidas oleks suurim see, mis oleks muust ja liitne ning järelikult lõplik?

Ja on juba ilmne, miks kõigepealt lihtsa joone potentsist tekib lihtne kolmnurk, hulknurkade suhtes, siis lihtne ring, siis lihtne kera, ning ei jõuta muude kui nende elementaarsete kujunditeni, mis on omavahel lõplikus mitteproportsionaalsed ning voldivad enda sees kokku (complicantes) kõik kujundid. Seetõttu nii nagu kui me tahame mõista kõikide mõõdetavate kvantiteetide mõõte, peab kõigepealt olema pikkuseks olema suurim lõpmatu joon, millega langeb kokku vähim, siis samamoodi täisnurkseks laiuseks suurim kolmnurk, ja ringlaiuseks suurim ring, ja sügavuseks suurim kera. Ja muudega kui nende neljaga kõigi mõõdetavate [kujunditeni] jõuda ei saaks. Ning kuna need kõik mõõdud oleksid paratamatult lõpmatud ja suurimad, millega vähim langeb kokku, ning kuna mitut suurimat ei saa olla, siis ütleme, et see ainus suur, mis peab olema kõikide kvantumite mõõt, ongi need, milleta suurimat mõõtu ei saaks olla, kuigi iseenesest võetuna, arvestamata mõõdetavaid [suurusi], ei ole ta tegelikult ükski neist ega saaks teda ühekski neist nimetada, vaid on neist lõpmatult ja proportsioonitult üle. Et lihtsalt suurim on kõige mõõt, siis nõnda ütleme, et ta on need, ilma milleta me ei saa aru, [kuidas] ta saab olla kõige mõõt. Seetõttu ütleme, et suurim on kolmne, kuigi ta on lõpmatult üle igasuguse kolmsuse, sest muidu me ei saaks aru [kuidas] ta on nende asjade, mille olemise ühtsus on kolmsus – nii nagu kujundite puhul seisneb kolmnurkne ühtsus nurkade kolmsuses – lihtne põhjus ja mõõt, kuigi tõelisuses nii meie kolmsuse nimi kui ka mõiste – lahus sellest suhtest – ei sobi suurimaga mitte kuidagi kokku, vaid jääb sellele suurimale ja haaramatule tõele lõpmatult alla.

Nõnda siis on meil suurim kolmnurk kõikide kolmselt olevate lihtsaim mõõt; sellised on tegevused, mis on kolmselt võimalikkusena, objektina, tegelikkusena; samamoodi nägemised, arusaamised, tahtmised, sarnasused, erinevused, ilud, proportsioonid, vastastikused suhted, loomulikud himud ja kõik muud, mille olemise ühtsus seisneb paljuses, nii nagu on eriti looduse olemine ja toimimine, mis seisneb toimijate, toimimise vastuvõtjate neist tuleneva ühise tulemuse vastastikuses sihtes.

Peatükk 21[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpmatu ringi ülekandmine ühtsusele

Meil olid mõned väiksed asjad suurima kolmnurga kohta. Samamoodi lisame suurima ringi kohta.

Ring on ühtsuse ja lihtsuse täiuslik kujund. Ja ülalpool on juba näidatud, et kolmnurk on ring. Ja nõnda on kolmsus ühtsus. Aga see ühtsus on lõpmatu, nii nagu lõpmatu ring. Sellepärast on ta lõpmatult ainsam ja samam kui igasugune väljendatav ja meile tabatav ühtsus. Seal on nimelt nii suur samasus, et ta eelneb kõikidele ka suhtelistele vastandustele, sest seal muu ja erinev ei vastandu samasusele. Sellepärast – kuna suurim on lõpmata ühtne – on kõik, mis temaga kokku sobib, tema ise ilma erinevuse ja muususega, näiteks tema headus ja tema tarkus ei ole eri [asjad], vaid sama. Sest igasugune erinevus temas on samasus. Nii et kuna tema vägi on üliainus, on ta ka ülitugev ja ülilõpmatu. Tema üliainus kestus on nii sur, et temas ei ole minevik muu kui tulevik ja tulevik ei ole muu kui olevik, vaid nad on üliainus kestus ehk igavik ilma alguse ja lõputa. Sest algus on temas nii suur, et ka lõpp on temas algus.

Seda kõike näitab igavene ilma alguse ja lõputa ring, mis on jagamatult üliainus ja ülimahukas. Ning kuna see ring on suurim, on ka tema diameeter suurim. Et aga mitut suurimat ei saa olla, on see ring nii üliainus, et diameeter on piirjoon. Aga lõpmatul diameetril on lõpmatu keskpaik. [Diameetri] keskpaik on aga [ringi] keskpunkt. Järelikult on ilmne, et keskpunkt, diameeter ja piirjoon on sama. Sellest saab meie mitteteadmine õpetatud, et suurim, millele vähim ei vastandu, on haaramatu. Aga keskpunkt on tal piirjoon.

Sa näed, et kogu suurim on ülitäiuslikult kõige sees lihtne ja jagamatu, sest ta on lõpmatu keskpunkt; ja et väljaspool kõike on ta kõike sisaldav, sest ta on lõpmatu piirjoon; ja kõike läbistav, sest ta on lõpmatu diameeter; kõige algus, sest ta on keskpunkt; kõige lõpp, sest ta on piirjoon; kõige keskpaik, sest ta on diameeter; toimivpõhjus, sest ta on keskpunkt; formaalne põhjus, sest ta on diameeter; lõpp-põhjus, sest ta on piirjoon; olemist andev, sest ta on keskpunkt; juhtiv (gubernans), sest ta on diameeter; alalhoidev, sest ta on piirjoon. Ja nendetaolisi on palju.

Ja nõnda taipad aru läbi, et suurim ei ole mitte millegagi sama ega mitte millestki erinev, ning et kõik on temas, temast ja tema läbi [(Pauluse kiri roomlastele 11:36)], sest ta on piirjoon, diameeter ja keskpunkt. Mitte et ta oleks kas ring või piirjoon, diameeter või keskpunkt, vaid ainult ülilihtne suurim, mis nende näidete läbi teada saadakse ja leitakse sisaldavat kõike, mis on ja mis ei ole; nõnda et mitteolemine on temas suurim olemine, nii nagu vähim on suurim. Ja ta on igasuguse ringlemise mõõt, mis [käib] võimalikkusest tegelikkusse ja tagasi tegelikkusest võimalikkusse, algetest aatomiteks korraldumise ja aatomite algeteks lagunemise mõõt, ning täiuslike ringikujuliste vormide ja ringikujuliste tegevuste ja liikumiste, mis kulgevad üle enese ja naasevad alge juurde, ja kõige taolise mõõt, mille ühtsus seisneb mingis ringikujulises edasikestmises.

Palju saaks siin arutleda ühtsuse täiuse üle sellest ringikujulisest kujundist; lähen sellest lühiduse pärast mööda, sest kes tahes võib selle hõlpsasti eelneva kõrvale teha. Manitsen ainult, et pandaks tähele, et igasugune teoloogia eksisteerib nõnda ringikujulisena ja ringi panduna, et ka atribuutide nimetused tõendavad üksteist ringikujuliselt, näiteks ülim õiglus on ülim tõde, ja ülim tõde on ülim õiglus, ja nõnda kõigi kohta. Kui tahaksid uurimist laiendada, võiksid sellest sulle üliilmseteks saada lõputud teoloogilised asjad, mis praegu on varjatud.

Peatükk 22[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et jumalik ettenägemine ühendab vasturääkivad asjad

Selleks aga, et kogeda, kui kõrgele me eeltoodu põhjal arusaamise viime, suuname selle Jumala ettenägemise uurimisele. Et aga eelnevast on ilmne, et Jumal on kõige, ka vasturääkivate asjade kokkuvoltimine (complicationem), siis miski ei saa Tema ettenägemisest mööda pääseda. Sest kas me teeme midagi või teeme sellele vastupidist või tee üldse midagi, kõik on Jumala ettenägemisse sisse mähitud (implicitum). Niisiis juhtub kõik üksnes Jumala ettenägemise kohaselt.

Seega, olgugi et Jumal oleks võinud ette näha palju asju, mida ta pole ette näinud ega ka tulevikus ette ei näe, ning ka näeb ette palju asju, mida ta oleks võinud mitte ette näha, ometi ei saa jumalikule ettenägemisele midagi lisada ega sellest midagi vähemaks võtta. Nagu sarnases [näites]: inimloomus on lihtne ja üks. Kui sünniks inimene, kelle sündimist ka mitte kunagi pole oodatud, siis ei lisanduks inimloomusele mitte midagi, nii nagu sellest ei jääks midasgi vähemaks, kui teda ei sünniks, nagu ka siis mitte, kui need, kes on sündinud, surevad. Ja seda sellepärast, et inimloomus voldib kokku (complicat) nii need, kes on, kui ka need, keda pole ega saagi olema, olgugi et nad võiksid olla. Nõnda, isegi kui juhtuks see, mis kunagi ei juhtu, ei oleks jumalikule ettenägemisele ometi midagi lisatud, sest et ta voldib kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda. Niisiis, nii nagu mateerias on võimalikkusena palju asju, mis mitte kunagi ei juhtu, nõnda on vastupidi mis tahes asjad, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda – kui nad on Jumala ettenägemises – mitte võimalikkuses, vaid tegelikkuses. Ja sellest ei järeldu, et nad oleksid tegelikkuses. Järelikult, nii nagu me ütleme, et inimloomus voldib kokku ja hõlmab palju [inimesi], sest mitte ainult inimesi, kes on olnud, on ja saavad olema, vaid neid, kes saavad olla, kuigi kunagi ei ole, ja nõnda hõlmab ta muutuvaid muutumatult, nii nagu lõpmatu ühtsus iga arvu, nõnda nõnda voldib Jumala lõpmatu ettenägemine kokku nii selle, mis juhtub, , kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda, ja vastupidiseid asju, nii nagu sugu voldib kokku kontraarsed erisused. Ja seda, mida ta teab, ei tea ta aegade erinevusega, sest ta ei tea tulevasi asju kui tulevasi, ega mineviku asju kui mineviku asju, vaid igavesti ja muutuvat muutumatult.

Seetõttu on ta vältimatu ja muutumatu, ja miski ei saa teda ületada, ja seetõttu öeldakse, et kõigel, mis selle ettenägemisega on seotud, on paratamatus. Ja õigusega, sest Jumalas on kõik Jumal, kes on absoluutne paratamatus. Ja nii on ilmne, et see, mida kunagi ei juhtu, on Jumala ettenägemises niimoodi, et on ennustatud, olgugi et pole ette nähtud, et see juhtuks. Ja Jumal nägi paratamatult ette seda, mida Ta ette nägi, sest Tema ettenägemine on paratamatu ja muutumatu, kuigi ta oleks võinud ette näha ka sellele vastupidist, mida ta ette nägi. Kokkuvoltimise postuleerimisega (posita) ei postuleerita ju kokkuvolditud asja, aga lahtivoltimise postuleerimisega postuleeritakse kokkuvoltimist. Tõepoolest, olgugi et ma võin homme lugeda või mitte lugeda, kumba ma ka teen, ettenägemise eest ma ei pääse, sest see hõlmab vastandlikke asju. Seega mida ma ka ei tee, see juhtub Jumala ettenägemise kohaselt.

Ja nõnda on ilmne, et eeltoodu läbi, mis õpetab meile, et suurim eelneb igasugusele vastandusele, sest et ta kõike kuidas iganes hõlmab ja kokku voldib, me taipame, mis on tõsi Jumala ettenägemise ja muu taolise kohta.

Peatükk 23[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpmatu kera ülekandmine Jumala tegelikule olemasolule

On sobiv veel pisut tähele panna lõpmatu kera kohta. Ja leiame, et lõpmatus keras jooksevad keskpunkti kokku kolm suurimat joont – pikkuse, laiuse ja sügavuse [joon]. Aga suurima kera keskpunkt võrdub diameetri ja piirpinnaga. Niisiis võrdub nende kolome joonega lõpmatus keras keskpunkt. Ja keskpunkt ongi need kõik, st pikkus, laius ja sügavus. Nõnda ongi suurim ülilihtsal ja lõpmatul moel igasugune pikkus, laius ja sügavus, mis temas on üks ülilihtne jagamatu suurim. Ja keskpunktina eelneb ta igasugusele laiusele, pikkusele ja sügavusele, ning on nende kõigi nii lõpp kui ka keskpaik, sest lõpmatus keras on keskpunkt, paksus ja piirpind sama. Ja nii nagu lõpmatu kera on täielikult tegelikkuses ja ülilihtne, nõnda suurim on ülilihtsalt täielikult tegelikkuses. Ja nii nagu kera on joone, kolmnurga ja ringi tegelikkus, nõnda suurim on kõige tegelikkus. Sellepärast on igal tegelikul olemasolul temalt kõik, mis iganes tal tegelikku on, ja iga olemasolu on tegelikkuses olemas niivõrd, kuivõrd ta selles lõpmatus on tegelikkuses. Ja sellepärast on suurim vormide vorm ja olemise vorm ehk suurim tegelik olevus.

Sellepärast ütles Parmenides ülipeenelt vaadeldes, et Jumal on see, "kellel olla mis tahes, mis on, on olla kõik see, mis on". Niisiis, nii nagu kera on kujundite viimne täius, millest suuremat ei ole, nõnda suurim on kõige täiuslikem täius, nii et kõig ebatäiuslik on temas ülitäiuslik, nii nagu lõpmatu joon on kera ja kõverus on sirgsus ja liitsus on lihtsus ja erinevus samasus ja muusus ühtsus, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Sest kuidas saaks seal olla midagi ebatäiuslikku, kus ebatäiuslikkus on lõpmatu täiuslikkus ja võimalikkus lõpmatu tegelikkus, ja nõnda ka ülejäänu puhul?

Kuna suurim on nagu suurim kera, siis näeme nüüd selgesti, et kogu universumil ja kõigil universumis olemasolevatel asjadel on üksainus ülilihtne üliadekvaatne mõõt, sest et temas ei ole tervik suurem kui osa, nii nagu kera ei ole suurem kui lõpmatu joon. Niisiis on Jumal kogu maailmaterviku ainus ülilihtne logos. Ja nii nagu pärast lõputuid ringlemisi tekib kera, nõnda on Jumal igasuguste ringlemiste ülilihtne mõõt – nagu suurim kera. Sest igasugune elustumine, liikumine ja arusaamine on temast, temas ja tema läbi. Temal ei ole kaheksanda sfääri üks pööre väiksem kui lõpmatu [sfääri] oma, sest ta on igasuguste liikumiste lõpp, milles iga liikumine puhkab kui lõpus. Sest ta on suurim rahu, milles igasugune liikumine on paigalseis. Ja nõnda on suurim paigalseis kõikide liikumiste mõõt, nii nagu suurim sirgsus on kõikide ringjoonte [mõõt] ja suurim olevik ehk igavik on kõikide aegade [mõõt].

Niisiis puhkavad temas kui lõpus kõik loomulikud liikumised, ja igasugune võimalikkus saab temas teoks kui lõpmatus tegelikkuses. Et aga tema on ighasuguse olemise olevus ja igasugune liikumine käib olemise poole, siis likumise rahu on tema, kes on liikumise lõpp, st olemise vorm ja tegelikkus.

Niisiis püüdlevad kõik olevad tema poole. Ja kuna nad on lõplikud ega saa omavahel võrreldes lõpust võrdselt osa saada, siis mõned saavad sellest lõpust osa teiste vahendusel, nii nagu joon viiakse kerani kolmnurga ja ringi vahendusel, ja kolmnurk ringi vahendusel, ja ring kerani iseenda läbi.

Peatükk 24[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jumala nimest ja jaatavast teoloogiast

Olles nüüd Jumala abiga oma mitteteadmises matemaatilisel näitel esimese ja suurima kohta asjatundlikumaks saanud uurime veel õpetuse täielikumuse pärast suurima nime. Ja kui me sageli öeldut õigesti meeles peame, on see uurimine hõlpsasti väljamõeldav (facilis adinventionis).

On ju ilmne, et kuna suurim on see lihtsalt suurim, millele miski ei vastandu, siis ei saa ükski nimi talle õieti (proprie) sobida. Kõik nimed on ju pandud mingi omapära alusel (ex ... rationis) , mille läbi tekib ühe erinevus teisest. Ent seal, kus kõik on üks, ei saa olla mingit tõelist (proprium) nime.

Sellepärast ütleb õigesti Hermes Trismegistos: et Jumal on asjade kogusus, siis ei ole tal mingit oma (proprium) nime, sest et [muidu] peaks kas iga nimega nimetatama Jumalat või kõike tema nimega, sest Ta voldib oma lihtsuses kokku kõikide asjade kogususe. Sellepärast peaks Tema oma nime järgi, mida öeldakse olevat meie jaoks väljendamatu ning on tetragramm ehk neli tähte ning on sellepärast oma [nimi], sest ta ei ole Jumalale kohane mitte mingi suhte tõttu loodutega, vaid Tema oma olemuse tõttu, teda tõlgendatama 'üks ja kõik' või 'kõik ühtselt', mis on parem. Ja nõnda me leidsime ülalpool ka suurima ühtsuse, mis on sama mis 'kõik ühtselt'. Ja isegi veel lähemana ja sobivamana näib nimi "ühtsus" kui "kõik ühtselt". Ja sellepärast ütleb prohvet [ Sakarja ], et "sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus" [(Sakarja 14:9)]. Ja teisal: "Kuule, Iisrael!" (s.o aru läbi nägija), sest et sinu Jumal "on ainus" (5. Moosese raamat (6:4).

Aga ühtsus ei ole Jumala nimi sel moel, mil me ühtsust nimetame või sellest aru saame, sest nii nagu Jumal ületab igasuguse arusaamise, nõnda ammugi igasuguse nime. Nimesid pannakse asjade eristamiseks mõistuse liikumise läbi, mis on arust palju madalam. Et aga mõistus ei saa astuda üle vasturääkivatest asjadest, siis pole nime, millele mõistuse liikumise järgi ei vastanduks teist [nime]. Sellepärast vastandub ühtsusele paljus või muusus või hulk. See on suurim nimi, mis oma ühtsuse lihtsuses kõik kokku voldib, see on väljendamatu nimi, mis on üle igasuguse arusaamise.

Sest kes saaks aru saada lõpmatust ühtsusest, mis lõpmatult eelneb igasugusele vastandusele, kus kõik on ilma liitsuseta ühtsuse lihtsuses kokku volditud, kes ei ole muud ega erinevat, kus inimene ei erine lõvist ja taevas ei erine maast, ja ometi on nad seal ülitõeliselt ise, mitte oma lõplikkuse kohaselt, vaid kokkuvolditult suurim ühtsus ise? Nii et kui keegi saaks aru saada sellisest ühtsusest või seda nimetada, mis olles ühtsus, on kõik, ja olles vähim, on suurim, see ulatuks selle Jumala nimeni. Et aga Jumala nimi on Jumal, siis Tema – kes on suurim ise ja suurim nimi – nimi on teada (cognitum) üksnes aru läbi. Sellepärast jõuame õpetatud mitteteadmises selleni: Kuigi näib, et "ühtsus" on suurima lähedane nimi, ometi on ta veel lõpmata kaugel suurima tõelisest nimest, mis on suurim ise.

Ja nõnda ongi sellest ilmne, et jaatavad nimed, mida me Jumalale omistame, sobivad Talle lõpmatult vähendatuna, sest selliseid omistatakse talle millegi järgi, mis leidub loodutes. Niisiis, kuna Jumalale miski niisugune partikulaarne, erinev, vastandit omav sobida ainult kõige vähendatumalt, siis on jaatused sisutud (incompactae) , nagu ütleb Dionysios. Sest kui sa nimetad teda tõeks, tuleb välja (occurrit) väärus, kui nimetad vooruseks, tuleb välja pahe, kui nimetad substantsiks, tuleb välja aktsidents, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Et aga ta pole substants, mis poleks kõik ja niisugune, et talle miski ei vastandu, ega ole tõde, mis ei oleks kõik ilma vastanduseta, siis saavad need partikulaarsed asjad talle sobida küll ainult lõpmatult vähendatuna. Sest mitte mingid jaatused, mis otsekui postuleerivad temas midagi oma tähendusest (significati), ei saa sobida talle, kes ei ole rohkem miski kui kõik.

Ja sellepärast, kui jaatavad nimed talle sobivad, siis ainult loodute suhtes. Mitte et loodud oleksid selle põhjus, et nad talle sobivad, sest et suurimal ei saa olla mitte midagi loodutest, vaid nad sobivad talle lõpmatust väest loodute suhtes. Jumal sai ju luua igavesest ajast, sest kui ta poleks saanud, poleks ta olnud lõpmatu vägi. Niisiis, kuigi see nimi "Looja" sobib talle loodute suhtes, sobis see ometi ka enne seda, kui oli loodu, sest ta sai luua igavesest ajast. Nõnda ka õigluse ja teiste jaatavate nimede puhul, mida me loodutelt üle kandvalt Jumalale omistame mingi täiuse pärast, mida need nimed tähendavad, kuigi kõik need nimed olid igavesest ajast, ka enne seda, kui me need Talle omistasime, tõeliselt Tema ülimas täiuses ja lõpmatus nimes kokku volditud, nii nagu ka kõik asjad, mida niisuguste nimedega tähistatakse ja millelt me nad Jumalale üle kanname.

Ja see on kõikide jaatavate [nimede] puhul niivõrd tõsi, et Talle pannakse loodute suhtes ka kolmsuse ja isikute, st Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimi. Sest kuna Jumal on sellest, et ta on ühtsus, sünnitaja ja Isa, sellest, et ta on ühtsuse võrdsus, sündinu ehk Poeg, sellest, et ta on mõlema seos, Püha Vaim, siis on selge, et Poega nimetatakse Pojaks sellest, et ta on ühtsuse ehk olevuse või olemise võrdsus. Siit on ilmne: sellest, et Jumal sai igavesest ajast asjad luua, olgugi et ta neid ei loonud, nimetatakse teda nende asjade suhtes Pojaks. Sest ta on Poeg sellest, et ta on olemise võrdsus, millest üle ega alla asjad ei saa olla. Nõnda on ilmne, et ta on Poeg sellest, et ta on nende asjade olevuse võrdsus, mida Jumal sai teha, olgugi et ta ei hakanud neid tegema; kui ta ei saaks neid teha, siis ta ei oleks Jumal-Isa ega Poeg ega Püha Vaim, ega olekski üldse Jumal. Sellepärast, kui sa peenemalt vaatled, siis Poja sünnitamine Isa poolt oligi kõige loomine Sõnas. Ja sellepärast Augustinus kinnitabki, et Sõna on ka kunst ja idee loodute suhtes.

Seega sellest on Jumal Isa, kes sünnitas ühtsuse võrdsuse. Sellest aga püha Vaim, kes on mõlema armastus. Ja seda kõike loodute suhtes. Loodus hakkas ju olema sellest, et Jumal on Isa; saab teoks sellest, et Ta on Poeg; sellest, et ta on Püha Vaim, on ta kooskõlas asjade universaalse korraga. Ja need on Kolmainsuse jäljed mis tahes asjas. Ja seda peab silmas Aurelius Augustinus, kommenteerides seda 1. Moosese raamatu ütlust: "Alguses lõi Jumal taeva ja maa," öeldes, et Jumal lõi asjade alged, sest ta on Isa.

Seetõttu rajaneb mis tahes, mida jaatuse teoloogia läbi Jumala kohta öeldakse, suhtel loodutega, ka nende pühimate nimede puhul, milles peituvad jumalatunnetuse suurimad salasused, mis leiduvad heebrealastel ja kaldealastel, millest ükski ei tähista Jumalat teisiti kui mingi erilise (particularem) omaduse järgi, peale neljatähelise nime, mis on ioth he vau he, mis on omane (proprium) ja väljendamatu [nimi], mida on ülalpool kommenteeritud (interpretatum). Neid käsitlevad Hieronymus ja Maimonides "Nõutute teejuhis" ulatuslikult, mida saab vaadata.

Peatükk 25[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paganad nimetasid Jumalat loodute suhtes mitmeti

Paganad nimetasid Jumalat samamoodi mitmesugustes suhetes loodutega: Jupiteriks imestusväärse leebuse pärast (Julius Firmicus ütleb et Jupiter on nii soodne taevakeha, et kui taevas valitseks ainult Jupiter, "oleksid inimesed surematud"); Saturnuseks mõtete ja leiutiste sügavuse pärast eluks vajalikes asjades; Marsiks sõjaliste võitude pärast; Mercuriuseks nõuandva elutarkuse pärast; Venuseks loodust säilitava armastuse pärast; Soliks loomulike liikumiste tugevuse pärast; Lunaks selle niiskuse säilitamise pärast, milles elu seisneb; Cupidoks kahe soo ühtsuse pärast, mille pärast Teda nimetati ka Naturaks, sest et sest ta säilitab kahe soo läbi asjade liike. Hermes ütleb, et kõik nii elus kui ka elutu on kahesooline, sellepärast ta ütles, et kõige põhjus, st Jumal, voldib eneses kokku (complicare) mees- ja naissoo, mille lahtivoltimised ta uskus olevat Cupido ja Venuse. Ka roomlane Valerius, kes kinnitas sama, ülistas Jupiteri kui kõikvõimsat sigitavat ja sünnitavat jumalat. Sellepärast nad nimetasid Cupidot – nimelt just nagu üks asi ihaldab (cupit) teist – Venuse lapseks, s.o loodusliku elu enda lapseks; Venust aga ütlesid olevat kõikvõimsa Jupiteri – kellest on Natura ja kõik seda saatev – tütreks.

Ka templid, nimelt Rahu ja Igaviku ja Üksmeele tempel, Pantheon, milles oli altar Terminusele, millel pole piiri (terminus), lahtise taeva all, ja selle taolised õpetavad meile, et paganad nimetasid Jumalat suhte poolest loodutega mitmeti. Kõik need nimed on ühe väljendamatu nime kokkuvoltimist lahtivoltivad. Ja kuivõrd tõeline nimi on lõpmatu, nõnda voldib ta kokku lõputud sellised partikulaarsete täiuste nimed. Sellepärast võib ka lahtivoltivaid olla palju ning mitte kunagi nii palju, et neid ei saaks olla rohkem. Igaüks neist [nimedest] suhtub tõelisse ja väljendamatusse [nimesse] nagu lõplik lõpmatusse. Vanad paganad naersid välja juudalasi, kes jumaldasid ühte lõpmatut Jumalat, keda nad ei tundnud. Ometi nad austasid Teda lahtivoltimistes, nimelt austades Teda seal, kus nad märkasid Tema jumalikke tegusid. Ja kõigi inimeste seas tekkis siis see erinevus, et kõik uskusid ühte suurimat Jumalat, kellest suuremat olla ei saa. Ühed, nagu juudalased ja sissenlased [tegelikult esseenid ], austasid Teda Tema lihtsaimas ühtsuses, nagu on kõikide asjade kokkuvoltimine, teised aga austasid neis asjades, kus nad leidsid jumalikkuse lahtivoltimise, võttes meeleliselt teadaolevat viitena põhjusele ja algele. Ja sellel viimasel teel on sattunud eksiteele lihtinimesed (simplices populares), kes ei võtnud (usi) lahtivoltimist pildina, vaid tõena. Sellepärast tuligi rahva sekka ebajumalakummardamine, kuna aga targad enamasti uskusid Jumala ühtsuse kohta õigesti nagu see võib teada olla igaühele, kes on hoolikalt läbi vaadanud Tulliuse [teose] "Jumalate loomusest" ja vanad filosoofid.

Me ei eita siiski, et mõned paganate seast ei saanud aru, et Jumal, olles asjade olevus, on teisiti kui abstraktsioon väljaspool asju, nii nagu algmateeria on väljaspool asju olemas ainult abstraheeriva aru läbi. Ja nad jumaldasid Jumalat loodutes, lisandades ebajumalakummardamist ka põhjenditega. Mõned pidasid Jumalat ka meelitatavaks. Nendest mõned meelitasid teda inglites, nagu sissenlased. Paganad aga meelitasid Teda puudes, nagu on lugeda Päikese ja Kuu puu kohta. Ja mõned meelitasid teda õhus, vees või templites teatud loitsudega. Kui eksiteel nad kõik on ja kui kaugele tõest nad läksid, seda näitab eelnev.

Peatükk 26[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eitavast teoloogiast

Et aga Jumala austamine, keda tuleb jumaldada "vaimus ja tões" [(Jh 4:24)], paratamatult rajaneb positiivsel Jumalat jaataval, siis igasugune religioon oma austamises tõuseb paratamatult jaatava teoloogia läbi, jumaldades Jumalat ühena ja kolmsena, ülitargana, üliheana, "ligipääsmatu valgusena" [(Pauluse esimene kiri Timoteosele 6:16)], eluna, tõena ja nõnda ülejäänu puhul, austamist alati määrates usu läbi, mis õpetatud mitteteadmise läbi tõesemalt jõuab (attingit); uskudes nimelt, et see, keda ta usub kui ühte, on ühtselt kõik; ja et see, keda ta austab kui ligipääsmatut valgust, ei ole valgus, nagu ta on kehalisena, millele vastandub vari, vaid ülilihtsat ja lõpmatut, milles pimedus on lõpmatu valgus; ning et see lõpmatu valgus alati särab meie mitteteadmise pimeduses, aga pimedus ei suuda seda vastu võtta. Ja nõnda on eituse teoloogia nii teise, jaatuse [teoloogia] suhtes nii vajalik, et ilma selleta ei austataks Jumalat lõpmatu Jumalana, vaid pigem looduna. Ja niisugune on ebajumalakummardamine, mis annab pildile seda, mis sobib üksnes tõele. Sellepärast on kasulik lisada veel veidi eitava teoloogia kohta.

Püha mitteteadmine on meile õpetanud väljendamatut Jumalat; ja seda sellepärast, et ta on lõpmatult suurem kõigest, mida saab nimetada; ning kuna see on ülitõene, siis me kõneleme Temast tõesemalt kõrvaldamise ja eituse läbi, nii nagu ka suurim Dionysios ei tahtnud Teda [pidada] ei tõeks ega valguseks ega mitte millekski sellest, mida saab öelda. Teda järgivad rabi Saalomon ja teised targad. Sellepärast ei ole Ta selle eitava teoloogia järgi, mille järgi Ta on ainult lõpmatu, ei Isa ega Poeg ega Püha Vaim. Aga lõpmatus kui lõpmatus ei ole ei sünnitav ega sündinu ega lähtuv. Sellepärast ütles Hilarius Poitiers'st isikuid eristades ülipeenelt: "Igavikus, ütles, lõpmatus, idee (species) pildis, kasutamine (usus) annis", tahtes [öelda], et kuigi igavikus on meil võimalik näha ainult lõpmatust, ometi, kuna see lõpmatus, mis ongi see igavik, on eitav, ei saa temast aru saada kui sünnitavast, küll aga igavikust, sest et igavik on ühtsuse ehk suurima kohalolu jaatav [tähistus], seetõttu ta on alguseta algus. "Idee pildis" tähendab algust algusest, "kasutamine annis" tähendab mõlemast lähtumist.

See kõik on eelneva läbi üliteada. Sest kuigi igavik on lõpmatus, nõnda et igavik ei ole suurem Isa asi (causa) kui lõpmatus, ometi on omistatakse vaatlusviisi kohaselt igavik Isale, mitte Pojale ega Pühale Vaimule, lõpmatust aga [ei omistata] rohkem ühele isikule kui teisele; sest et see lõpmatus on ühtsuse vaatluse järgi Isa, võrdsuse vaatluse järgi Poeg, seose vaatluse järgi Püha Vaim, lõpmatuse lihtsa vaatluse järgi ei Isa, Poeg ega Püha Vaim; kuigi see lõpmatus, nii nagu ka igavik, on mõni kolmest isikust, ja ümberpöördult mis tahes isik on lõpmatus ja igavik: ometi mitte [lõpmatuse] vaatluse järgi – nagu öeldud –, sest lõpmatuse vaatluse järgi ei ole Jumal üks ega palju. Sellepärast ei ole Ta selle [vaatluse] järgi tunnetatav ei selles ajastus ega tulevases, sest iga loodu on selles suhtes vari, mis ei suuda vastu võtta lõpmatut valgust, vaid Ta on teada ainult iseendale.

Ja sellest on selge, et eitused on teoloogias tõesed ja jaatused ebapiisavad, ja siiski, et eitused, mis eemaldavad ülitäiuslikust ebatäiuslikuma, on tõesemad kui teised, nii nagu kuna on tõesem, et Jumal ei ole kivi, kui see, et Ta ei ole elu või arukus, ning see, et Ta ei ole purjusolek, kui see, et ta ei ole voorus. Vastupidi jaatavate [ütluste] puhul. On ju tõesem jaatus, mis ütleb, et Jumal on arukus ja elu, kui [jaatus, et Ta on] maa, kivi, või keha.

Kõik see on ju eelnevast üliselge. Sellest teeme järelduse, et tõe täpsus särab tabamatult meie mitteteadmise pimeduses. Ja see ongi see õpetatud mitteteadmine, mida me otsisime. Seletasime, et ainult selle läbi saabki mööda selle mitteteadmise astmeid läheneda kolmainule lõpmatu heale suurimale Jumalale, et Teda kõigest väest (ex omni nostro conatu) selle eest kiita, et Ta näitas ennast meile taibatamatuna,

kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti. [(Pauluse kiri roomlastele 9:5)]

Teise raamatu tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eessõna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esitanud mitteteadmise õpetusega niiviisi absoluutse suurima loomuse kohta mingite sümboolsete märkide abil, uurime edasi selle läbi, mis meile varjus pisut vastu särab, samal teel neid asju, mis on kõike seda, mis nad on, absoluutsest suurimast.

Et aga põhjustatu on täiesti põhjusest ja iseendast eimiski ning saadab (concomitetur) oma algupära ja logost nii lähedaselt ja sarnaselt kui saab, siis on ilmne, et on raske jõuda kitsenduse loomuseni, tundmata absoluutset eeskuju. Niisiis tuleb meil olla üle oma taipamise õpetatuna mingis mitteteadmise, et me – haaramata tõe täpsust, nii nagu ta on – jõuaksime vähemalt selleni, et me näeksime, et see on, mida me praegu ei saada taibata. See on minu vaeva eesmärk selles osas. Sinu armulikkus otsustagu selle üle ja võtku see vastu.

Peatükk 1[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sissejuhatavad järeldused ühe lõpmatu universumi järeldamiseks

Mitteteadmise õpetusele on väga kasulik tuua sissejuhatuseks sissejuhatavad järeldused meie printsiibist. Sest nad teevad lõputud kuidagi hõlpsamaks sarnased [järeldused], mida saab sama kunstiga tuletada (elici), ja teevad selgemaks selle, mida ütlema hakatakse.

Meie öeldu juur oli selles, et ületatava ja ületava puhul ei jõuta suurimani olemises ja võimises. Seetõttu me näitasime eelnevas , et täpne võrdsus on omane (convenit) ainult Jumalale. Sellest järeldub, et kõik antud olla võivad (dabilia) asjad peale Jumala erinevad. Niisiis ei saa üks liikumine olla teisega võrdne ega üks teise mõõt, sest mõõt on mõõdetavast paratamatult erinev.

Kuigi see aitab sul teha lõputuid [järeldusi], ometi kui sa rakendad (transfers) selle astronoomiale, siis sa taipad, et arvutamiskunstil puudub täpsus, sest et ta eeldab, et Päikese liikumisega saab mõõta kõigi teiste planeetide liikumist. Ka taeva asendit (dispositio) mingi koha suhtes või tähtkujude tõusu või loojumise suhtes või pooluse kõrguse (elevationem) suhtes ja muu suhtes, mis on selle ümber, ei ole võimalik täpselt teada. Et aga mitte mingid kaks kohta ei ole aja ja asendi poolest täpselt kooskõlas, siis on ilmne, et üksikud otsustused taevakehade kohta on täpsusest kaugel.

Kui sa rakendad seda reeglit edasi matemaatikale, siis näed, et geomeetriliste kujundite puhul on võrdsus tegelikkuses võimatu ning ükski asi ei saa teisega kujult ega suuruselt täpselt kooskõlas olla. Ja kuigi reeglid antud kujundiga võrdse joonestamiseks on oma logoses tõesed, on tegelikult erinevate [asjade] puhul ometi võrdsus võimatu. Siit tõuse [taipamisele], et materiaalsetest asjadest abstraheeritud tõde näeb võrdsust nagu logoses (ratione), kuid asjadest on seda täiesti võimatu leida, sest et seal on ta ainult puudulikkusega.

Noh, muusikas reegli järgi täpsust ei ole. Järelikult ei ole ükski asi teisega kooskõlas kaalus ega pikkuses ega paksuses (spissitudine). Ei ole ka võimalik, et leiduksid harmoonilised proportsioonid torude, kellade, inimeste ja muude instrumentide mitmesuguste häälte vahe, nii et täpsemat ei saaks olla. Ja erinevate instrumentide puhul ei ole ka proportsiooni tõesuse sama astet, nii nagu ka mitte erinevate inimeste puhul, vaid kõikide asjade puhul on paratamatu erinevus koha, aja, ühenduse (complexionem) ja muu poolest.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]