DDT

Allikas: Vikipeedia
DDT.svg
DDT-3D-balls.png
DDT-3D-vdW.png

DDT on lühend ainete segule, milles põhikomponent on diklorodifenüültrikloroetaan (keemiline nimetus 1,1-bis(4-klorofenüül)-2,2,2-trikloroetaan või 1,1,1-trikloro-2,2,-bis(4-klorofenüül)etaan[1]), keemiline valem (ClC6H4)2CHCCl3. DDT on valge kristalne sünteetiline keemiline aine, mis on olnud laialdaselt kasutusel pestitsiidina. Putukatele on see mürgine juba väga väikeses koguses.

See sünteesiti esmakordselt 1874. Aastal 1939 avastas Paul Hermann Müller selle insektitsiidse toime, mille eest ta 1948 pälvis Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Pärast Teist maailmasõda võeti DDT laialdaselt insektitsiidina kasutusele.

Rachel Carson juhtis 1962 ilmunud raamatus "Hääletu kevad" tähelepanu DDT keskkonnakahjulikule ja kantserogeensele toimele. Sellest sai alguse keskkonnaliikumine, mis viis DDT keelustamiseni peaaegu kõikjal maailmas. Mõnel pool tarvitatakse seda endiselt malaariatõrjes, kuid põllumajandusest on see praktiliselt kadunud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Agu-Tõnis Talvik "Orgaaniline keemia" 1996, lk 237

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]