D'Hondti meetod

Allikas: Vikipeedia

D'Hondti meetod on valimistulemuste selgitamise meetod suurima keskmise põhimõttel. Seda kasutatakse võrdelistel valimistel esindusorgani kohtade jaotamiseks valimisnimekirjade vahel üleriiklikult või valimisringkonnas (näiteks Soome parlamendivalimistel). Mandaatide jagamiseks arvutatakse iga valimisnimekirja saadud häälte arvu alusel võrdlusarvud pärast iga mandaadi jagamist.

Meetod sai oma nime Belgia matemaatiku Victor D'Hondti järgi. See süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enim hääli saanud nimekirja.

Meetodit kasutatakse näiteks Austrias, Bulgaarias, Iisraelis, Hollandis, Poolas, Hispaanias, Soomes ja Portugalis, samuti Eestis Euroopa Parlamendi valimistel. Seda kasutatakse paljudes maades Euroopa Parlamendi valimistel.

Mandaatide arvu leidmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrdlusarv arvutatakse valemiga: \frac{V}{S+1}, kus

V – nimekirjale antud häälte arv
S – nimekirjale juba jagatud mandaatide arv.

Mandaadid jagatakse ühekaupa, igas voorus saab mandaadi suurima võrdlusarvuga nimekiri. Esimese mandaadi saab nimekiri, kes sai kõige rohkem hääli. Et saada võrdlusarv teise mandaadi jagamiseks, jagatakse selle nimekirja häälte arv kahega ja võrreldakse teiste nimekirjade võrdlusarvudega. Igas voorus võrreldakse võrdlusarve ning mandaadi saab suurima võrdlusarvuga nimekiri. Selle nimekirja võrdlusarv järgmiseks vooruks arvutatakse ümber vastavalt valemile (ehk jagatakse nimekirja häälte arv arvuga, mis on ühe võrra tema juba saadud mandaatide arvust suurem). Nii toimitakse seni, kui kõik mandaaadid on jagatud. Kui mitme nimekirja võrdlusarvud on võrdsed, toimitakse vastavalt konkreetsele valimisseadusele. Eestis saab sel juhul Riigikogu valimistel eelise varem registreerunud nimekiri, Euroopa Parlamendi valimistel aga kandidaat või nimekiri, kes on koondnimekirjas tagapool.

Näide:[muuda | redigeeri lähteteksti]

  Nimekiri A Nimekiri B Nimekiri C Nimekiri D Nimekiri E
1. mandaat 264 210 180 120 55
2. mandaat 132 210 180 120 55
3. mandaat 132 105 180 120 55
4. mandaat 132 105 90 120 55
5. mandaat 88 105 90 120 55
6. mandaat 88 105 90 60 55
7. mandaat 88 70 90 60 55
8. mandaat 88 70 60 60 55
Mandaate 3 2 2 1 0

Igas voorus mandaadi saanud nimekirja võrdlusarv on märgitud punasega.

Modifitseeritud D'Hondti meetod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kasutatakse Riigikogu kompensatsioonimandaatide ja kohaliku omavalitsuse volikogu nimekirjamandaatide jagamiseks modifitseeritud D'Hondti meetodit, mille puhul võrdlusarvu arvutamiseks ei kasutata mitte täisarvulisi jagajaid, vaid jagajate jada 1, 20,9, 30,9, 40,9 ...

Mandaatide jagamisel jäetakse iga nimekirja puhul vahele nii mitu esimest vooru, kui on juba varem valimisringkonnas saadud isikumandaate ja/või lihtkvoodi alusel saadud mandaate.

Alternatiivmeetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

USAs kasutatakse D'Hondti meetodi alternatiivi, mida nimetatakse Thomas Jeffersoni järgi Jeffersoni meetodiks. Selle meetodi puhul leitakse nimekirja mandaatide arv valemiga: \frac{a\times p}{K}\times \beta, kus

a – nimekirjale antud häälte arv
p – mandaatide koguarv
K – häälte koguarv
β – koefitsient, mis valitakse selliselt, et kõik mandaadid saadakse jagatud

Tulemus ümardatakse allapoole.

Selle alternatiivmeetodi täiendatud variant kannab nime Hagenbach-Bischoffi meetod.

Kandidaatide järjekord nimekirjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kandidaatide järjekord nimekirjas on sätestatud valimissüsteemiga: kinnise nimekirja puhul otsustab järjestuse erakond, avatud nimekirja puhul aga järjestatakse kandidaadid vastavalt saadud häälte arvule.

Valimiskünnis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sageli on kehtestatud ka valimiskünnis ehk minimaalne osakaal antud häälte arvust, mille puhul erakond saab mandaatide jagamisel osaleda. Näiteks Iisraelis on see 1,5%, Hollandis 0,67%, Belgias 5% regionaalsetel alustel. Mõnes riigis on lubatud osaleda ka valimisliitudel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]