Creutzfeldti-Jakobi tõbi
Creutzfeldti-Jakobi tõbi on harva esinev (üks haigestumine miljoni elaniku kohta aastas) neurodegeneratiivne haigus. RHK-10-s kodeeritakse seda haigust koodiga A81.0. Dementsus, mis tekib Creutzfeldti-Jakobi tõve tagajärjel, kodeeritakse RHK-10s koodiga F02.1.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Haigust kirjeldas esimesena 1920. aastal Saksa neuroloog Hans Gerhard Creutzfeldt ja varsti pärast Creutzfeldti teine Saksa neuroloog – Alfons Maria Jakob. 1922. aastal nimetati haigus Creutzfeldti-Jakobi tõveks.
Tekitaja[muuda | muuda lähteteksti]
Creutzfeldti-Jakobi tõve tekitajaks peetakse priooni, mis võib edasi kanduda nii pärilikult kui ka nakkuslikult.
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Haigusele on iseloomulikud järjest süvenevad ebakindel kõnnak, dementsus, mäluhäired, isiksuse muutused, hallutsinatsioonid, lihasetõmblused, lihasejäikus.
Võib esineda ka unehäireid, nägemishäireid, kõnehäireid, raskusi kõnest arusaamisega, peapiirkonna närvide halvatust, krambihooge.
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 2008 Creutzfeldti-Jakobi tõve põhjuslikku ravi ei tunta.
Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]
Prognoos elule on halb: haigus lõpeb tavaliselt surmaga 3–12 kuud pärast haigestumist.