Cluny liikumine

Cluny liikumine, Cluny reformid ehk Cluny reformiliikumine oli Cluny kloostrist alguse saanud vaimulik reformiliikumine, mis pani vaimuliku aluse kõrgkeskajal toimunud orduliku paavstikiriku ülesehitamisele, aadlist rüütlite kujundamisele ja ristisõdadele. ¹

Cluny kloostri loomise (910) eelduseks oli sajandeid väldanud germaani aadli tõmme kloostrielu ja pühaduse poole. Tegemist oli klerikaliseerunud aadli kloostriga, kes maailmast pagemise asemel oli oma sihiks seadnud vastavalt oma arusaamadele kirikuriigi ja Euroopa ülesseehitamise. Cluny kloostril õnnestus Õhtumaa munkluses säilitada oma õigusi ja valitsevat seisundit vähemalt kahesaja aasta vältel.

Cluny klooster asutati ületamaks senist kloostrite sõltuvust maavaldajast. Selle asemel allutati klooster otse paavstile. Frangi omandkiriku süsteem, milles kloostrid olid maaomanike meelevallas, oli mõjunud neile laostavalt. Enamasti olid nende asutajateks olnud feodaalid, kes olid huvitatud küll hingeõndusest kuid enam oma aladele tugevate ja korrastatud majandusüksuste saamisest. Cluny kloostri asutamisel oli Akvitaania hertsog Wilhelm asutamisürikus, mis kindlustas tehingu püsivuse ka järgnevate valitsejate ajal, andnud kloostrile kaks privileegi:

1) vabaduse oma abt valida ja

2) sõltumatuse ilmalikust ja kirklikust territoriaalvõimust.

Selleks allutati klooster otse paavstile loobudes senisest traditsionaalsest maakirikule omasest õigussidemest.

Cluny kloostrireformi ajalugu

Reaktsioonina paavstluse pimedale ajale oli 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi algul alanud munkluses reformiliikumise aeg, mille kaks peamist keskust olid Metzi lähistel asuv Gorze klooster, mille elu oli korraldatud piiskoplikul initsiatiivil teistele kloostritele eeskujuks, ja õhtumaisele munklusele ja kirikuriigile otsustava mõjuga Cluny klooster Burgundias (rajatud 910). Aastal 931 välja antud reformilitsentsiga sai klooster paavstilt õigusliku aluse Cluny reformide kõikjal levitamiseks. Litsentsi kohaselt oli Cluny kloostril lubatud vastu võtta munki neist kloostritest, kus reformidele vastu seisti, ja teisi kloostreid reformide läbiviimise eesmärgil üle võtta. Juba 10. sajandil ühines Cluny reformidega suur hulk kloostreid. Tekkis võimas ühtse tsentralistliku ordukorraga kloostrite ühendus üle kogu Euroopa. Seniste sõltumatute kloostrite asemel valitses Õhtumaal üks võimas Cluny klooster, muutudes nii ka ilmalikuks suurvõimuks. Oma kõrgajal, 12. sajandi alguses, kuulus Cluny kloostrisüsteemi (Ordo Cluniacensis) umbes 3000 kloostrit. 1100. aasta paiku pidi Cluny oma juhtpositsioonist loobuma tsistertslaste ordu kasuks, kuid püsis võimsa orduliiduna kuni Prantsuse revolutsioonini (1789). Tsistertslaste uus ideaal oli vaesus, kuid mitte üksikmunga, vaid kogu ordu vaesus. Nende kloostrid pidid erinevalt Clunyst elatuma üksnes oma kätetööst. 12. sajandil hakkas Cluny mõju kiiresti kahanema, ja veel sajandi lõpul algas ka ta majanduslik allakäik.

Clunys puudus kaptiil, kõige tähtsamaks oli abti ülemvõim. Selle kloostritest tekkis omalaadne konföderatsioon, sest nende maa ei kuulunud otseselt ei Prantsuse kuningale ega paavstile. Clunys hakati ka esimesena tõeliselt surnutekultusega tegelema. Kloostris viidi läbi rüütlikslöömise tseremooniaid ja korraldati rüütlite koolitusi. Paljud Cluny mungad said hiljem ka paavstideks (Gregorius VII). Klooster muutus tasapisi elitaarseks. Friedrich II andis sinna riigiõuna hoiule. Eemalduti Benediktuse reeglitest, pikendati liturgilist talitlust ja loobuti kehalisest tööst. Tekkis ilmikvendade ehk konverside institutsioon, kes tegid füüsilist tööd. Külalisi jaotati majutamisel vastavalt rikkusele ("kes tuli hobusega, kes mitte"). Cluny'd hakati kritiseerima tema rikkuse pärast. 1126. aastast on säilinud hiljem tihti tsiteeritud Clairvaux Bernardi tekst Cluny pillavusest.

17s olid Cluny abtideks nii Richelieu kui Mazarain.

Cluny liikumisele omane

Cluny oli eelkõige monastilise ja kirikliku reformliikumise keskus. Ta kloostrikoolides kasvatati Euroopa aadlikke. Kloostrit kui aadlikristluse keset ja reformiliikumist, eristas teistest:

1) Tsentralistlik ülesehitus (kõigil kloostritel vaid üks abt Clunys) garanteeris ühtsuse suhtlemisel välismaailmaga ning samas ka tegusa kontrolli süsteemi sees.

2) Pani enese otse paavstile allutamisega aluse monarhistliku paavsti poolt valitsetava kirikuriigi ülesehitusele. Cluny kloostrireformi ei huvitanud maailmast üha kaugenev askees, vaid kuulekas seotus paikapandud korraga.

3) Avatus maailmale: tegeldi ka teadusega, tunti huvi poliitiliste arengute vastu, tegeldi diplomaatiaga ning nõustati kuningaid ja keisreid.

4) Cluny algatas kristliku rüütliseisuse eetose väljaarendamise. Tema, kõrgajal kuni 3000 kloostrite koolides, sai oma hariduse kasvav aadel.

5) Ristisõdade (relvaga palverännakute) põhialus - "Jumala asja eest võitlemine" - , mille mõtteks oli algselt palverändurite kaitsmine, oli sisuliselt määratletud juba Cluny esimese abti Odo poolt.

6) Liikumisel oli oma osa feodaalide senist omavahelist sõdimist talitseval Jumalarahude liikumises ja selle toetamises.

7) Neitsi Maarja kultuslikust austamisest Cluny liikumises, koos hilisem Bernard Clairvaux' ning tsistertslaste panusega, kasvas 12. sajandil välja roosipärja ehk roosikrantsi (rosarium) palve.

8) Loobumine kehalisest tööst. Kloostril olid oma palgalised. See oli kõrvalekaldumine Benedictuse reeglite algsest vaimsusest. Hiljem esiletõusnud tsisterslased tõid tagasi lihtsa töö ja selle väärtustamise.

Viited

• 1. US00.01.003: Keskaja kirikulugu (3AP). * Andres Saumets 2001