Stepikiivitaja

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Chettusia gregaria)
Stepikiivitaja
Illustratsioon saksa entsüklopeediast
Illustratsioon saksa entsüklopeediast
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond Tülllased Charadriidae
Perekond Kiivitaja Vanellus
Liik Stepikiivitaja
Binaarne nimetus
Vanellus gregarius
(Pallas, 1771)

Stepikiivitaja (Vanellus gregarius, Chettusia gregaria) on tülllaste sugukonda kiivitaja perekonda kuuluv kahlaja. Linnu varajasem eestikeelne nimetus oli karikiivitaja.

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Taksoni kirjeldas Peter Simon Pallas 1771. aastal nimega Charadrius gregarius. Taksonit käsitletakse sageli perekonnas Chettusia. Alamliike ei eristata[2].

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Stepikiivitaja

Stepikiivitaja pesitseb Kasahstani põhja- ja keskosas ja Venemaa lõuna-keskosas. Varem pesitses stepikiivitajaid ka Ida-Turkestanis. Peamised talvitusalad asuvad Loode-Indias, Iisraelis, Sudaanis ja Eritreas. Mõnikord võib talvitada ka Pakistanis, Sri Lankas, Omaanis ja Araabia Ühendemiraatides[3]. Euroopas on stepikiivitaja haruldane külaline, teda võidakse leida kiivitajate hulgast. Soomes on stepikiivitajat kohatud viiel korral.

Eestis kohati stepikiivitajat esmakordselt 2010. aasta juunis Vändra lähedal Pärnumaal[4].

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikkus 27–30 cm, tiibade siruulatus 65–70 cm[5]. Stepikiivitaja on kiivitajast natuke väiksem, üldiselt liivapruuni ülapoolega. Sugupooled on samased. Stepikiivitajal on pruunikashall selg, hallid kael ja puguala, must rind ja ruuge kõhualune. Jalad on suhteliselt kõrged ja mustad. Nokk on must ja lühike.

Elupaik ja pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Stepikiivitaja muna

Stepikiivitaja on seltsinguline haudelind. Ta pesitseb tavaliselt mõne kuni mõnekümne paariste rühmadena stepis (näiteks koirohu või stepirohu stepis), soolakõrbetes ja mujal avamaastikul. Väljaspool pesitsusaega tegutseb küntud põldudel, mudastel randadel, kõrgetel tasandikel, hirsipõldudel jm. Stepikiivitaja pesitseb suvel vaid ühe korra.

Pesa on kraabend maapinnal. Kurn koosneb tavaliselt neljast, mõnikord viiest või kolmest munast. Haudeperiood kestab umbes 25 päeva. Pojad on pesahülgajad, nad õpivad lendama 35–40 päeva vanuselt.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Stepikiivitaja toiduks on maas elavad putukad, peamiselt mardikalised ja sihktiivalised. Ta sööb ka taimede osi. Nagu kiivitaja, nopib ta putukaid ja teisi väikeseid saakloomi peamiselt rohust või künnilt.

Kaitse ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Stepikiivitajat peetakse ohustatuselt kriitilises seisundis olevaks linnuliigiks, koguni üheks maailma enim ohustatud kaheksast kahlajaliigist. Liigi koguarvuks hinnatakse 600–1800 isendit ja tema arvukus väheneb[3]. Stepikiivitaja maailma populatsioon on puudulikult teadaolevatel põhjustel väga kiiresti vähenenud[3]. Hiljutised välitööd Kasahstanis ning loendused Türgis ja Lähis-Idas on viidanud stepikiivitaja suuremale arvule seni arvatust, ning edaspidised uurimused võivad välja viia liigi ohustatuse astme alandamisele madalamasse kaitsekategooriasse[3]. Stepikiivitajat ohustab küttimine, pesitsusalade ülesharimine ja rohumaade ülekarjatamine.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. BirdLife International (2010). Vanellus gregarius. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2009.
  2. Internet Bird Collection
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Sociable Lapwing Vanellus gregarius". www.birdlife.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.01.2009. Vaadatud 25.10.2010.
  4. "Jälle uus linnuliik". www.loodusajakiri.ee. Vaadatud 25.10.2010.
  5. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cramp, Stanley (peatoim.) 1985: Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. III. – Oxford University Press. Hong Kong. ISBN 0-19-857506-8
  • Loomade elu, 6. kd

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]