Carl von Ditmar

Allikas: Vikipeedia
Carl von Ditmar

Carl von Ditmar (Carl Woldemar Bernhard Ferdinand von Ditmar[1]; 8. september (27. augustil vkj) 1822 Vändra25. aprill (13. aprill) 1892 Tartu) oli baltisaksa päritolu Venemaa geoloog, Kamtšatka uurija.

Carl von Ditmar oli Vana-Vändra mõisniku Woldemar Friedrich Carl von Ditmari ja Charlotte von Ditmari (Charlotte von Stackelbergi) ainus laps.

Augustist 1832 kuni juunini 1840 õppis Carl von Ditmar Võrus Heinrich Krümmeri eragümnaasiumis. Ta õppis usuõpetust, saksa, vene, prantsuse, ladina ja kreeka keelt, geomeetriat, aritmeetikat, ajalugu, geograafiat ja loodusõpetust.

1841. aasta jaanuari algusest kuni 12. detsembrini 1844 ja 4. augustist 1844 kuni 27. augustini 1846 õppis Carl von Ditmar Tartu ülikoolis. Veebruaris 1844 heideti ta ülikoolist välja, sest oli kakelnud ühe Tartu linnaelanikuga.

Alguses õppis ta majandust (põllumajandust). Hiljem astus ta uuesti ülikooli ning õppis mineraloogiat.

Pärast dissertatsiooni kaitsmist sai ta kandidaadikraadi.

Aastatel 1846–1848 sooritas Carl von Ditmar reisi Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Šveitsi, õppis mineraloogiat vabakuulajana Freibergi Mäeakadeemias, Leipzigi ja Berliini ülikoolis geoloogiaprofessor Gustav Rose juures.

Augustis 1848 tuli ta tagasi Liivimaale, kust sõitis Peterburi. Tal oli kaasas Alexander Gustav von Schrenki soovituskiri Peterburi Teaduste Akadeemia adjunktile Alexander Theodor von Middendorffile, milles iseloomustati Ditmari haritud mineraloogina. Hiljem pidas Middendorf ühendust Ditmariga tema reisil läbi Siberi Kamtšatkasse ja aitas koostada artiklit pealisjää kohta Peterburi Teaduste Akadeemia bülletäänis.

1851. aastal komandeeriti Carl von Ditmar Kamtštka sõjakuberneri Vassili Savoiko juurde eriliste ülesannete ametnikuna mäenduse alal. Aastatel 1851–1855 sooritas ta reise Kamtšatkas, uuris poolsaare lääne- ja idarannikut, Kamtšatka jõe orgu ja Taigonossi poolsaart. Aastatel 1855–1856 tegi ta tagasiteel Amuuri-äärse ala geoloogilisi uurimusi.

Et ema oli talle ostnud Käru mõisa Vändra kihelkonnas, siis otsustas Carl von Ditmar pärast ekspeditsiooni Liivimaale ragasi tulla.

Veebruaris 1858 abiellus Carl von Ditmar V. von Stackelbergiga. Mõisniku elu tagas talle sissetuleku, kuid tal polnud aega oma reisimärkmeid ümber töödelda ja välja anda. Õnneks oli ta Kamtšatka geoloogia ja kohalike rahvaste etnograafia teemalisi artikleid kirjutanud oma reisi ajal.

Käru mõisas egeles ta aktiivselt oma metsamajanduse juhtimisega, ostis aurumasinaid, teenis kohtunikuna Pärnu maakohtus ja koolirevidendina Pärnus.

1880. aastate alguses tekkis tal südamehaigus ning edapidi elas ta talviti Tartus. Aastatel 1887–1892 tegeles ta teadusega ja töötles ümber kogutud geograafilist, geoloogilist, bioloogilist ja etnograafilist materjali ning andis välja oma töö Kamtšatka reisi kohta. See oli teine selle piirkonna looduse kompleksne kirjeldus pärast Stepan Krašeninnikovi tööd.

Carl von Ditmar suri 25. aprillil 1892 Tartus.

Carl von Ditmari järgi sai nime Ditmari vulkaan Kamtšatka poolsaarel, Bakkeningi vulkaani lõhutud kaldeera, käokeele liik Planthantera ditmariana ja vähiliik Orchestia ditmari, mis on laialt levinud Kamtšatka, Sahhalini lõunaosa, Lõuna-Kuriilide ja Hokkaidō saare mererannikul ja reliktjärvedes.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]